Kevad näitab oma esimesi arglikke märke, lumikellukesed avavad majaseinte ääres õisi ja õhus on muutuste hõngu. Liidud ja lepped mängivad omavahel klaasikillumängu, paigutudes kildhaaval kaleidoskoobina uutesse mustrikooslustesse ning koalitsioonid värelevad kevade esimestes tugevamates tuuleiilides.

Samal ajal on jälle silmapiiril valimised, ehk siis on lennukate lubaduste ja kõlavate eesmärkide seadmise tegus aeg. Valimised annavad taas võimaluse ja põhjuse kultuurivaldkonna muresid lauaservalt keskele nügida. Mõistetavalt looritab igasuguseid arutelusid piiri taga varitsev oht. Ühtlasi loodame, et vaieldamatult vajaliku kaitsesse panustamise kõrval jätkub jõudu ka kultuurieelarvete kasvatamiseks, sest me ometi pole veel seal, kus ellujäämine peaks asendama elamist. Ühesõnaga, on õige hetk, et vaadata mõtlikult eelmist ja pisut lootusrikkamalt praegust aastat.

2023. aasta veebruaris ja ka 2024. aasta märtsis vaatasime Sirbi veergudel otsa kunstivaldkonna rahastamisele. Aastal 2023 jõudsime järeldusele, et aastatepikkune silmapaistvalt süsteemitu lähenemine kunsti toetamisele ja sama silmapaistvalt ebapiisavad rahalised vahendid panevad valjult nõudma kapitaalremonti.¹ Aasta hiljem tõdesime, et kuigi aasta tõi küll mõningaid positiivseid arenguid, võis toimunud muudatusi pidada siiski pisiparandusteks ning vajadus suurema korrastustöö järele ei olnud kuhugi kadunud.² Kuid missugune on olukord praegu? Kas suurimaid publikuarve saavutanud kunstivaldkonna tublidust on siiski märgatud ja on astutud esimesi samme külastajate arvu kasvatavate galeriide ja näituse­majade toetamiseks? Kas vabakutselised loovisikud rulluvad kevadtuultes pehmel summeeritud sotsiaalmaksu vaibal? Või on ehk põduratele loojatele avanenud rohkete perearstikeskuste uksed ning pensionisammaste vahele on asetatud mõned mugavad pingid?

Kärbe või kasv?

Kultuuriministeeriumi eelarve kahanes mullusega võrreldes 362 miljonilt 337,3 miljoni euroni. Tähelepanuväärselt kahekordistus sama ajaga kunstile mõeldud osa, kasvades ca 5,9 miljoni pealt veidi enam kui 11,3 miljonini. Selle hea uudise taga on kaks lihtsat põhjust.

Esiteks on kunsti real Tallinna Kunstihoone investeeringu- ehk remonditoetus, mis moodustab 5 miljoni euroga sellest kasvust märkimisväärse osa. Kunstihoone remont oli möödapääsmatu ja teeb heameelt, et üle aastate leiab lõpuks investeeringurea ka kunsti eelarvest. Teiseks on tehtud üks tehnilist laadi muudatus. Varem asusid loovisikute ja loomeliitude seaduse (LLS) alusel makstavad loometoetused kõiki loomealasid hõlmaval real „Loovisikute toetamine ja tunnustamine“. 2025. aasta eelarves on koondsumma aga jagatud laiali ja paigutatud vastavate kultuurialade ridadele. Nii kasvas näiliselt ka kunstieelarve, ent veidi üle 390 000 euro suuruse tõusu näol on tegemist kosmeetilise muudatusega, mis uut raha juurde ei toonud ning lisandusi said kõik valdkonnad.

Eelmise aastaga võrreldava arvu saame, kui lahutame kunstile minevast summast tänavused nii-öelda erakorralised summad ehk eespool kirjeldatud taristuinvesteeringu ja loometoetused. Selle tehte tulemusel jääb alles pisut alla 6 miljoni ehk laias plaanis opereerib valdkond sama rahaga mis 2024. aastal. Kärpeaastal näib seegi suur võit, aga ekslik oleks siit järeldada, et tänavu läks kärbe kunstivaldkonnast mööda. Selle selgitamiseks tuleb vaadata, millistest summadest see arv koosneb ning kuidas on need eelmise aastaga võrreldes muutunud.

Kõige suurema osa kogu kunstile mõeldud eelarvest moodustab jätkuvalt Eesti Kultuurkapitali (kulka) kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalile (KuRa) edasikantav alkoholi- ja tubaaktsiis ja hasartmängumaks, mis sel aastal on 3,85 miljonit. Kulkas jaotatakse see summa valdkondlikeks projekti- ja tegevustoetusteks, stipendiumideks, loometöötasudeks, elutöötoetusteks, juubeli-, matuse- ja ravimitoetusteks ning preemiateks. Kulkale edasikantav summa on võrreldes eelmise aastaga 144 100 euro võrra suurem, kuid tuleb arvestada, et tegemist ei ole kunstispetsiifilise tõusuga, vaid samamoodi kasvasid ka kõikide teiste valdkondade sihtkapitalide vahendid.

Pärast ka kulkale mineva osa maha lahutamist jääb tänavu üle veidi alla 2,1 miljoni, mis jaguneb mitme tegevuse ja toetuse vahel. Sama summa nagu mullu on 2025. aastal mõeldud kunstnikupalkade maksmiseks (565 172 eurot) ja Eesti osalemiseks Veneetsia biennaalil (200 000 eurot). Edasi tulevad tegevustoetused, kus paraku pilt enam roosiline ei ole. Sarnaselt teiste riigiasutuste või riigi asutatud sihtasutustega sai 4% kärpe ka meie valdkonna ainuke samataoline institutsioon, SA Tallinna Kunstihoone (–29 012 eurot). Niinimetatud strateegilisteks partneriteks loetavate erakorraldajate puhul säilitati tegevustoetused eelmise aastaga samal tasemel täpselt poolel neist: Eesti Kunstnike Liidu galeriidel, Narva Kunstiresidentuuril ja EKKMil. Toetust vähendati 50% võrra Konrad Mägi sihtasutusel (–25 000 eurot) ja 5% ulatuses Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusel (–9565 eurot) ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusel (–7550 eurot). Kokku kärbiti kultuuriministeeriumi eelarvest tegevustoetustena valdkonda jõudvaid summasid niisiis veidi enam kui 71 000 euro võrra ja kõige enam sai kannatada strateegiliste partnerite tegevustoetuste plokk. Kui küsida kokkuvõtteks, kas kunstieelarvet ise­loomustab tänavu kärbe või kasv, siis vastus on: leidub mõlemat.

Tegevustoetuste arengujooned

Kui Vabaduse väljakul on renoveerimistööd juba alanud, siis tegevustoetuste süsteemi remondile ei olda aastaga märgatavalt lähemale jõudnud. Eelmisel aastal kutsusime üles kultuuriministeeriumi jagatavate tegevustoetuste süsteemi korrastamisele ja sellest ettepanekust ei pääse ka tänavu. Aastaga ei ole toimunud toetuse saajate ringi laiendamist ning summade kujunemine püsib ebaühtlasel alusel. Jätkuvalt on üheks ilmekamaks näiteks tegevustoetuse jagamise süsteemitusest nüüdseks juba üheksandat aastat paigal tammuv Eesti Kunstnike Liidu galeriide toetus, mis on nelja näitusepinna peale ikka veel 30 000 eurot. Kokku, mitte ühe galerii kohta. See tähendab järjest ahtamaid võimalusi galeriides esinevatele kunstnikele.

Tõsi, kärpeolukorras tuleb olla tänulik ka toetuse vähendamata jätmise üle. Siiski on vastamata olulised küsimused, mille sõnastasime konkreetselt mulluses artiklis ja mis valdkonnas ringlevad juba pikemat aega. Olgu need siin­kohal taas korratud. Toetusi vaadates ei ole aru saada, mis on kunsti avalikest vahenditest toetamise laiem eesmärk. Kui paljude asutuste toetamine kindlustab valdkondliku mitmekesisuse ja piirkondliku kättesaadavuse? Milline on riigile jõukohane toetuste maht, mis samal ajal tagaks ka toetuse saajatele tegutsemisvõime ja -vabaduse? Et mitte jääda üksnes passiivseks küsijaks, siis on Kunstiasutuste Liidus loodud kunsti tegevustoetuste ja -mudelite töörühm, kes loodab olukorra parandamiseks ettepanekutega välja tulla kevade lõpus või suve alguses.

Kultuuriministeeriumi tegevustoetuste real ei ole niisiis peale kärbete aastaga suuri muutusi toimunud.³ Sama ei saa aga öelda kultuurkapitali kohta, kus aastases võrdluses kasvas tegevustoetuste maht üle 68 000 euro võrra ja toetuse saajate ringi lisandus tervelt viis uut asutust. Üks varasem tegevustoetuse saaja, kirjastus Lugemik, sel aastal taotlust ei esitanud. Kokku toetas KuRa sihtkapital 22 asutuse 2025. aasta kulude katmist: 11 asutusel tõsteti eelmise aastaga võrreldes toetust, neljal asutusel jäi summa samaks, kahel juhul toetussumma vähenes (kuid mõlemad taotlejad ka küsisid võrreldes eelmise aastaga vähem), ja nagu mainitud – viis asutust said toetust esmakordselt. Kümmekond taotlejat jäi seekord ka joone alla.

Kui varem on toetuse saajate seas tooni andnud regionaalsed tegijad üle Eesti ja Tallinnas tegutsejaid on olnud real vähem, siis tänavused uued tulijad (Dokfoto Keskus, Tütar galerii, Okapi galerii, ArtDepoo galerii ja A-Galerii) tegutsevad kõik põhikohaga pealinnas. Nagu hiljutisest intervjuust KuRa sihtkapitali liikmetega võis lugeda, siis on regionaalse kunstielu toetamine teadlik otsus, kus muu hulgas lähtutakse kunstirahastuse üldpildist ja sellest, et kohalike omavalitsuste panus on üle-eestiliselt tagasihoidlik.⁴

Ühest küljest võib ju rõõmustada, et kulkal jätkub tähelepanu nii väiksematele tegijatele kui ka suurematele institutsioonidele, ent nõnda suur tegevustoetuse taotlejate arv on selge sümptom olukorrast, kus kultuuriministeeriumi eelarvest jätkub toetust vähestele ja vähe. Nii peab kulka ka sel aastal kandma kunstiasutuste toetamise põhiraskust, kusjuures taotluste mahu poolest on kunst teistest sihtkapitalidest kaugel ees – nagu viidatud intervjuust selgus, siis tänavu esitati tegevustoetuse taotlusi üle 1,1 miljoni euro eest.

Paraku leiame end siingi aastast aastasse sama tõdemuse ees: raske on näha, et midagi muutuks, ilma et kultuuriministeerium asutuste toetamisel rohkem õlga alla paneks. Tegemist ei ole üksnes valdkonna enda seisukohaga – ka kultuurkapitali juht Margus Allikmaa leiab, et asutuste ülalpidamiskulude katmise asemel võiks kulka saada rohkem tähele­panu pöörata loovisikute toetamisele.⁵ Veel enam, sellise sihi on seadnud riik ka ise arengu- ja visioonidokumendi „Kultuur 2030“ „Kunsti“ peatükis: „Kunsti­valdkonna rahastamine sõltub liiga suurel määral Kultuurkapitalist, mis tagab üle poole valdkonna avalikust toetusest, riigieelarve panus ministeeriumi vahendusel ei taga valdkonna laiapõhjalist ja regionaalselt tasakaalustatud toimimist. Riigilt tegevustoetust saavate asutuste põhivajadused peaksid olema tagatud ministeeriumi eelarvest ilma regulaarse sõltuvuseta Kultuurkapitalist ning valdkonna kesksete asutuste tegevuse toetamine võiks olla ministeeriumi vastutada.“⁶

Töötasudest ja sotsiaalsetest garantiidest

Asutuste keeruline finantsseis peegeldub otseselt valdkonnas töötavate inimeste heaolus ja töötasudes. Kunstis tegevad loovisikud on uuringute järgi kõikidel loomealadel ühed madalamalt ja ebaregulaarsemalt tasustatud ning ka asutuste palgaliste olukord ei ole kiita. Kunstiasutuste Liidu liikmete seas läbi viidud küsitluse kohaselt oli 2023. aastal keskmine kuu brutotöötasu 1474 eurot, mis jäi alla nii sama aasta keskmisele palgale (1832 eurot) kui ka kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumtasule (1600 eurot).⁷

Minister Heidy Purga on lubanud 2026. aasta riigieelarve läbirääkimistel päevakorda tõsta kultuuritöötajate palgatõusu.⁸ See on igati tervitatav nüüd, mil kultuuritöötaja miinimumist on mööda läinud ka mediaanpalk. Siiski on äärmiselt oluline, et ei piirdutaks üksnes riigiasutuste või riigi asutatud sihtasutuste töötajatega, kus miinimum kohustusena kehtib. Kunstiasutuste palgamuredele peaks lahenduse tooma tegevustoetuste süsteemi terviklik reformimine ning toetuste viimine asutuste ülesannete ja programmidega kooskõlla: selleks tuleb tegevusmahtude kõrval arvesse võtta riigiasutustes kultuuritöö eest makstavad tasud.

Samuti ei tohi unustada vabakutseliste loovisikute tööd. On ülim aeg, et kunstivaldkonna aktiivsed loovisikud oleksid avaliku rahastuse poolest koheldud samaväärselt teiste kultuurivaldkondadega. Kunstnikud ei ole nende loomingut eksponeerivate asutuste palgal, sest kunstivaldkonnas ei töötata tavapärase tööandja-töötaja loogika järgi. See aga ei tähenda, et kunstnikest võiks kultuuritöötaja palgatõusust rääkides mööda minna. 2024. aasta lõpus andsid Kunstiasutuste Liit ja Eesti Kunstnike Liit ministrile üle ettepaneku kunstniku­tasude süsteemi loomiseks.⁹ Artikli maht sellel pikemalt peatuda ei luba (tekstiga saab tutvuda Kunstiasutuste Liidu veebis), ent tuleks luua meede, kust näituseasutused saaksid taotleda vahendeid nende programmis osalevatele kunstnikele töötasude maksmiseks. Lähtuma peaks kunstnike tehtud ettevalmistustöö mahust ehk näituseprogrammi välja toomiseks kuluvate töökuude arvust.¹⁰ Nõnda on võimalik siduda kunstnike töö selge tulemusega ning tasude väljamaksmisel kasutada sotsiaalseid garantiisid tagavaid lepingu­vorme.

Kuid lisaks eelnevale on hädavajalik minna tagasi kultuurivaldkonna probleemirägastiku juurpõhjuste juurde ning alustada korrastamist sealt. Vabakutselisust töötegemisena ei ole siiani töösuhtealastes seadustes defineeritud ja selleks puudub ka ühtne mõistete süsteem. Seetõttu on olukorda muutvate seaduse- ja maksumuudatuste tegemine keerukas ja aeganõudev protsess ning praegune Euroopa Liidu õigusraamistik hõlmab peamiselt tähtajatu töölepinguga töötajaid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavust reguleerivad seadused puudutavad traditsioonilises töösuhtes olevaid töötajaid. Loovisikute hulgas, sõltumata valdkonnast, on aga levinud osalise tööajaga ja tähtajalised või ajutised töösuhted ning projektipõhine hõivatus. Möödunud aastal jõustunud kultuurkapitali seaduse muudatus, mis esmakordselt käsitleb loovisikute projektipõhist tegevust tööna, lubab loota parimat.

Osaline hõivatus ja sellega kaasnev paindlikkus võib küll töö- ja eraelus olla mõistlik valik, kuid suurendab töö ajutisuse ning sissetulekute ja sotsiaalse turvatundega seotud ebakindlust. Mitmeid aastaid väldanud ja kogu valdkonda kaasanud loovisikute ja loomeliitude seaduse (LLS) ajakohastamine on nüüdseks jõudnud lootusrikka lõpusirge algusesse. Kultuuriministeerium on teinud riigikogu kultuurikomisjonile ette­paneku LLSi põhimõtteliste valikukohtade üle paljude osalistega poliitilise arutelu pidamiseks, mis loodetavalt saab alguse juba sel kuul. Tuleb loota, et parlamentaarse debati tujukates tõmbetuultes jääb märkimisväärse valdkondliku panusega mahukatest ettepanekutest olulisim siiski alles ning oodatav seadusemuudatus lahendab paljud aasta­kümneid kultuurivaldkonda vaevanud probleemid.

Koos sama teemaga on oluline ka loomepalkade senise mahu jätkuv suurendamine. Seda hoolimata keerulistest aegadest, sõjaohust, kaitserelvastumisest, majanduslangusest ja paljust muust, mis kultuuri panustamist takistab. Loomeliitude juhtide iga-aastased palverännakud parajasti ametis oleva kultuuriministri juurde ja ministrite avar pilk on hoidnud küll loomepalkade programmi elus, kuid ei ole kaasa toonud märgatavat palgaliste arvu kasvu, ega ka meetme laiendamist teistele raskes olukorras olevatele valdkondadele (näiteks heliloojad, režissöörid jne). Lisaks võimaldks loomepalkade senisest suurem ulatus panustada ka rohkemate loovisikute pensionisse. Tingimustes, kus ainsaks olemasolu ja töötegemise tõendiks riigi silmis on tasutud sotsiaalmaks, tuleb mõelda ka sellele, kuidas leevendada aastakümneid ühiskonda pealtnäha töötuna panustanud loovisikute olukorda vanaduspõlves ning väärtustada nende pikaajalist pühendumist.

Loovisikute olukorra parandamiseks on mitmeid võimalusi: rakendada garantiipensioni süsteemi, muuta praegust sotsiaalmaksu summeerimise süsteemi kuupõhiselt arvestuselt aastapõhiseks (kuuldavasti on see loodetav muudatus jõudnud juba mõjuanalüüside koostamise etappi), kasutada loovisikute sotsiaalsüsteemi loomiseks olemasolevat loovisikute registrit või luua vabakutseliste (loovisikute) eripensioni süsteem. Vaja on ka jätkata universaalse ravikindlustuse arutelusid.

Lõpetuseks

Eelkõige eeldab loovisikutele turvalisema sotsiaalsüsteemi loomine poliitilist tahet (uus süsteem peab tooma lisanduvate maksumaksjate toel lisavahendeid sotsiaalsüsteemi ja võimaldama seeläbi muutusi suunata) ja toetust muudatuste ettevalmistamiseks ning laiapõhjalist koalitsiooni nende elluviimiseks. Koalitsioonidega on meil aga keerulised lood, kultuurivaldkonna koostöötahe kipub tihti jalgupidi takerduma jagatud vaesuse ja omavahelise konkureerimise väätidesse. Suuremad ja tugevamad koalitsioonid aga rähklevad omavahelistes võimumängudes, unustades liigagi sageli nende koalitsioonide loomise algse põhjuse ja eesmärgi. Olgu teistega kuidas on, vähemalt kunstivaldkond plaanib ka alanud aastal jätkata ettepanekute tegemist ja oma vajaduste meeldetuletamist.

1 Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, Kunsti rahastus vajab kapitaalremonti – Sirp 10. II 2023.

2 Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, Kunsti rahastus on ikka veel kapitaalremondi ootel – Sirp 22. III 2024.

3 Kärbetest lähemalt: Kadi-Ell Tähiste, Kärpekäärid kunstisaalis. – Sirp 04. X 2024.

4 Andra Orn, Kultuuri rahastus: kas kunstiväljal on võrdsed võimalused? – kunstikeskkond Noba 4. III 2025.

5 Miikael Raun (intervjuu Margus Allikmaaga), Kultuurpitali juht: ERR-i uus telemaja tuleb odavam, sest hankepakkujad ei saanud hinda kõrgeks ajada — Eesti Päevaleht, 14. X 2024

6 Kultuuri arengukava 2021–2030, Lisa 1, alapeatükk „Kunst“.

7 Küsitlus Kunstiasutuste Liidu liikmete seas (2023. aasta kohta): tulemused – www.kael.ee 21.VI 2024.

8 Reet Weidebaum (intervjuu Heidy Purgaga). Purga: minu järgmise aasta eesmärk on kultuuritöötajatele palgatõus tuua. – ERR Kultuur 18. IX 2024.

9 Kunstiasutuste Liit andis kultuuriministrile üle ettepaneku kunstnikutasude süsteemi loomiseks – www.kael.ee 9. XII 2024

10 Hinnanguliste töömahtude kalkuleerimise aluseks oli Maarin Ektermanni ja Airi Triisbergi koostatud „Õiglaste tasumäärade ettepanek kunstivaldkonnale“ (2021).