Mõnevõrra irooniline, et Kasemaa, olles Eesti Riiklikus Kunstinstituudis saanud klassikalise joonistusoskuse, hakkas kunstikabineti noori 1970ndate lõpus suunama uutmoodi fotopõhiste kunstistiilide poole, milleks sai hüperrealism. Muigamisi slaidismiks kutsutud, kuna abivahenditena kasutati ORWO slaide, oli see toonases järelpallaslikus maalitraditsioonis peaaegu et avangardne kunstitehnoloogia, lisaks jultunud väljakutse traditsiooniusklikule Tartu kunstielule. Armsas linnas, kus Eduard Wiiralti, Konrad Mäe ja Ado Vabbe jälg ei olnud jahtunud, kus Elmar Kitse picassolik dünamism ja muusikaline vaimukus ajas võrseid nii Saskia Kasemaa maalikunstis kui Andrus Kasemaa joonistustes, oli fotopõhine maalikunst räige kallaletung käsitöönduslikule maalile. Ilmar Kruusamäe olevat legendi järgi maalinud mootorratast mälu järgi, käies aeg-ajalt seda masinat poeaknal uurimas. Alati ei käinudki see fotode ja slaidide põhjal. Maalid näitusesaalis olid šokeerivad tähelepanupüüdjad.
Kui rafineeritud koloriidiga pallasliku maali küljepikkus ei ületanud meetrit, siis Tartu hüperrealistide lõuendite küljed ulatusid mitme meetrini. Üks vanema generatsiooni kunstnik plaanitses nolke isegi teaduslike põhjendustega korrale kutsuda, aga seda rongi ei olnud võimalik peatada. Vähe puudus, kui julgeolek oleks appi kutsutud. Mis rongi? Nooruse, ilu, kiiruse, tugevate tunnete rongi. Ühiskonnas, kus glamuuri võimalused olid piiratud, keskendus emotsionaalse erutuse ootus näitusesaalide efektsetele maalidele.
Miljard Kilgi maal „Let’s Go!” (1979), kus kujutatud Andrus Kasemaad, Enn Tegovat, Mati Vaitmaad ja Kilki ennast, tekitas legende ja küsimusi. Ühe järgi tähendanud meeste ülestõstetud jalad natside marsisammu matkimist. Teise, mitte küll legendi, vaid tõsiloo alusel, olevat ülikooli parteikomitee sekretär Kasemaa käest küsinud: „Kuhu te nüüd siis lähete, kas välismaale?”. Harva juhtub, et kunstiteos muutub ühiskondliku arutelu objektiks ja väljub kunstimaailma vandlitornist. Kuid samal ajal, kui lääne glamuuri hingus imbus Eesti avalikku pilti eredate ja suurte maalidena, tegutses Kasemaa oma loomingu viljakamatel 1980. aastatel teises suunas. Tehes vihjeid Bruegeli pimedatele või renessansi religioossetele maalidele ning paiknedes käsitluselt sürrealismi ja henrymoorliku vormilihtsustuse vahel, tootis kunstnik vaatajat nägemisnaudinguga täitvaid vormikaid kompositsioone, mille jätkumist võib üllatuslikult jälgida tema poja Markuse joonistustes.
Üksteist talutavad pimedad, keda juhib pime, sobinuks metafoorselt tähistama toonast ühiskondlikku seisukorda, mida imekspandaval viisil ei olegi ridadevahelise sõnumikirjutusnäite vaatenurgast analüüsitud. Pimedad juhid ja pime rahvas – niisugust kokkuvõtet kahetsusväärselt ei tehtudki. Mis ei sega seda praegu tõdemast ning lisamaks, et erinevus juhtide ja juhitavate vahel säilib ühiskondlikust korraldusest olenemata. Või joonistus „munadel kõndimisest” vihjega eesti kirjandusklassikule. „Munadel käimine” kui sõnumiedastaja ettevaatlikkus väljendusvabaduse puudumise ühiskonnas. Sotsiaalne sõnum avalikkuseni siiski jõudis.
Need ridadevahelisi tekste kätkevad joonistused, millele võib hea tahtmise korral poliitilise tõlgenduse anda, näitavad toonast piiritletud mänguruumi, mis vaimuinimestele ja kunstnikele oli eraldatud. Selles tuli loovida sõnastamata reeglite karide vahel – ja mitte ainult tehnilise andekuse vaid ka sotsiaalse tundlikkusega. Palju kirutud sõnavabaduse puudumine pani aga viimse piirini tööle autorite nutikuse oma sõnumite pakendamisel, andes tulemuseks geniaalsuseni rabavaid teoseid, mis peale universaalse kunstilise sõnumi kandsid olevikulist ja ridadevahelist salasõnumit. Kasemaa näitus „Elutants ehk värvirikkaid tervitusi Lõuna-Eestist halli kultuuripealinna” Võrus viib mõtted neilesamadele suurtele teemadele, millest teda tunneme. Siin on aga lähtumine arhetüüpsest „tantsust tähtedega”, elu võrdpildist – surmatantsust, elutantsust, mis puudutab kõiki ja mille eeskujusid on Eestis leida Bernt Notke „Danse Macabre’ist”, Wiiralti „Põrgust” ja „Kabareest” kuni Kasemaa enda metafoorsete piltideni. Peale maise elu ja asjade järkjärgulise, kuid paratamatu tolmuks muutumise muid tähtsamaid küsimusi ju ei olegi.
