Järgmisel Eesti Kunstnike Liidu suurkogul, mis toimub 23. aprillil, valitakse pidulikult välja liidu uus president ja asepresident. Seekord laekus tähtajaks vaid kaks avaldust: üks presidendi kohale ja üks asepresidendi kohale, mis tähendab, et kandideeriski üks tiim.

Presidendi kohale kandideerib Maarin Ektermann ning asepresidendi kohale Tüüne-Kristin Vaikla. Mõlemad peavad oluliseks kaasatust, arutelu ning kunstnike huvide eest seismist.

Selgus, et olete ainsad kandidaadid. Kui suur üllatus see oli, milliseid mõtteid tekitas?

Maarin Ektermann: Suur üllatus, sest kuuldavasti oli õhus ka teisi potentsiaalseid kandidatuure. Liidule oleks muidugi hea, kui oleks rohkem kandideerijaid tulnud. Sellisel puhul peetud debatid on olulised ja liikmetel võiks olla võimalus valida erinevate visioonide vahel.

Kuna teisi kandidaate pole, kaob debativõimalus justkui ära, ent kindlasti olete ettevalmistusprotsessi jooksul palju mõelnud oma visioonis välja käidud ideede alternatiividele ja võimalikele vastuargumentidele. Milliseid veenvaid vastuväiteid olete kohanud? Milliseid nende seast te ise esile tõstaksite ning mida ütleksite neile, kes võib-olla pole teiega kõiges ühel nõul?

Tüüne-Kristin Vaikla: Oleme oma kandideerimist ette valmistades kohtunud peaaegu kõigi kunstnike liidu alaliitude juhatustega ja liidu ateljeedes tegutsevate kunstnikega. See on olnud väga põnev protsess. Arutasime, mida kunstnike liidus on viimastel aegadel ära tehtud, ning tutvustasime oma fookuspunkte järgmisteks aastateks. Samavõrd oluline oli kuulata, mis on erisugustel kunstnikkondadel käsil, mida tegelikult oodatakse ja mille järele küsitakse.

Ektermann: Vastuväiteid ja umbusku kui sellist ei ole kohanud, meie ühine nägemus oli, et väga palju olulist on ära tehtud eelkõige kunstnike liidu majadega ning viimastel aastatel ka huvikaitses. Selle kõige põhjal võiks meie meelest lähiaastatel keskenduda rohkem inimestele kui betoonile ehk liikmetele uute võimaluste loomisele, kunstnike rolli ühiskonnas esiletõstmisele ja huvikaitsele.

Vaikla: Tahaksime luua liikmetele ka liidu arengus osalemiseks laiapõjalise ja järjepideva kaasarääkimise võimaluse – leiame, et liidu juhtimine on ühine asi, ühise konstruktiivse arutelu tulemus.

Ektermann: Kindlasti tõuseb iga uue idee või tegevussuuna puhul küsimus, kust selleks raha tuleb. Kõigepealt tuleks ette võtta ikkagi liidu oma vahendid, mõelda, kas on võimalik midagi ümber mängida jne. Mõned meie välja pakutud algatused, nt teoste renditeenus asutustele, teoste värskendatud müügikanalid, EKLi sõprade klubi asutamine jne, peaksid kunstnike kõrval ka liidule vahendeid juurde tooma.

Miks peaks kunstnik kuuluma kunstnike liitu? Mida see talle annab? Kuidas suhestub liit nende kunstnikega, kes ei ole loomeliidu liikmed?

Ektermann: Mingites küsimustes esindabki liit kogu kunstnikkonna huve, näiteks poliitikakujundamises, s.t sotsiaalsete garantiide poole liikumises, kunstnike hääle ühiskonnas kuuldavamaks tegemises jms, kuid osa võimalusi on kasutada siiski eelkõige liidu liikmetel. Lisaks suurele liidule tegutseb ju ligi paarkümmend alaliitu, kes loovad omakorda liikmetele lähtuvalt eriala spetsiifikast tegevusvõimalusi. Loovisikutel on praegu valida, kas kuuluda suurde liitu või kitsamalt ühte eriala-kolleege ühendavasse alaliitu või mitmesse korraga.

Vaikla: Kunstnike liit pakub praegu oma liikmetele tegelikult juba päris palju: ateljeede rentimise võimalust, tööde eksponeerimise võimalust liidu galeriides, vabakutseliste loometoetust, teatud määral õigusabi ja ravimitoetust, protsendikunsti konkurssidel saavad samuti osaleda vaid loomeliidu liikmed jne. Meie arvates on just EKLi kuulumine võimalus suhestuda kolleegidega eri kunstivaldkondadest, pakkuda ja leida tuge mitmekesise kunstnikupraktika hulgast, kuna just suur liit toob kokku eri põlvkonnad ja loomesuunad.

Ektermann: Tahamegi muu hulgas üle vaadata ka praegused liidu pakutavad võimalused, kas saaks mõningaid n-ö teenuseid paremaks teha ning lisada uusi. Oleme mõelnud näiteks näituste inventari ringlusele, koolituste arvu suurendamisele, liikmete mentorprogrammidele jms.

Ehk inspireerib liidu sisukas tegevus edaspidi ühinema ka rohkem noori, üks mõte on olnud algatada vaheastmena noortesektsioon. Küsimuse kõrval, mida liit annab, on samavõrd oluline, mismoodi on kunstnik ise valmis panustama liidu tegevusse, ning võimaluste ring peaks seejuures olema samuti laiem kui ainult liikmemaksu (õigeaegne) tasumine.

Kandideerite tandemina. Mismoodi selleni jõudsite ja kuidas on koostöö sujunud? Milline hakkaks välja nägema teie tööjaotus liidus?

Ektermann: Ettepaneku kandideerida tegid mulle mõned kolleegid-kunstnikud. Võtsin päris pika mõtlemisaja ja siis asusin läbirääkimistesse asepresidendi kandidaadi osas. Selles töös on oluline meeskonna väga hea koostoimimine ning kutsusin Tüüne-Kristini endaga koos kandideerima. Oleme töötanud samal ajal EKAs ning pean Tüüne valdkondadevahelisest kogemusest ja huvist kaasajal toimuva vastu väga lugu.

Vaikla: Meil on Maariniga sarnased väärtused ja nägemus ka sellest, milline võiks EKL ideaalis olla. Samas on meie kontaktid ja kogemused piisavalt erinevad, nii et arvan, et täiendame teineteist hästi. Toon oma taustast lähtuvalt kaasa kogemuse tegelda olemasoleva ruumilise olukorraga, ruumide vahekasutuse ja materjalide ringlusega muu hulgas. Konkreetsest tööjaotusest saab rääkida, kui suurem meeskond on paigas.

Missugused katsumused seisavad lähiaastatel kunstnike liidu juhtidel ees? Millised on põhilised probleemid, mida tuleks kohemaid lahendama asuda?

Ektermann: Kõigepealt tuleb ilmselt sisse elada ja EKLi n-ö köögipoolelt tundma õppida – sukelduda väljakujunenud tavadega organisatsiooni on juba väljakutse. Organisatsiooni toimimine tuleb üle vaadata ja ehk ka mõningad parendused teha. Kunstnike huvikaitse ja poliitikakujundamisega jätkamine on praegustel ärevatel aegadel kindlasti keeruline, aga ei saa jääda ka käed rüpes istuma: edasi tuleb nügida selliseid teemasid nagu sotsiaalmaksu summeerimise rakendumine, näitusetasude taotlusvooru loomine ja loovisikute/loomeliitude seaduse uuendamine.

Vaikla: Siinkohal on väga oluline kujundada strateegiaid ja sõnumeid teiste loomeliitudega ühiselt. Liidu sees tahame selgemalt struktureerida tegevussuunad, mille alusel luua töögrupid ning teha algust mõningate uute ettevõtmistega, mida juba mainisime. Meile on oluline näiteks ka regionaalne aspekt, see on leida koos kohalike omavalitsuste ja ettevõtjatega võimalusi kunstnike loomingu eksponeerimiseks, nende toetamiseks ja tunnustamiseks.

Pöörate oma visioonidokumendis rõhku kunsti ja avalikkuse lähendamisele. Milline on kunstnike maine praegu ja kas ühel loomeliidul on seda üldse võimalik muuta?

Ektermann: Usume, et loomeliit oma suure sümboolse ja sotsiaalse kapitaliga saab olla igati teemade käivitaja, jõustaja ja võimendaja. Kui vaadata statistikat, siis kajastub seal, et näitusi külastatakse üha rohkem, kunsti ka ostetakse üsna entusiastlikult, ka huvi kunstnike tegemiste vastu tundub aastatega üha elavam olevat. Nii et see on hea mainevundament, mille peale ehitada. Ühtlasi on loomingulisus oluline suund mis tahes, sealhulgas majanduse valdkonnas.

Vaikla: Meie nägemuses võiks kunstnike liidu ülesandeks muu hulgas olla rohkemate kunstnike ja kunstihuviliste vaheliste kohtumispunktide loomine, näiteks stuudiovisiitide, tasku­häälingute, liidu arhiivide avamise vms kaudu.