Et see lause laiali ja sisutuks hajus, justkui poliitiku mälutud, näitab, et käin nagu kass ümber palava pudru, oskamata härjal sarvist võtta. Ei, parem üritan läheneda teisest küljest. Kunagi olla rippunud Eesti TV stuudio seinal kiri „Mis on vahet televisioonil ja ööpotil? Sisu on sama, aga viimases on nähtavus parem”. Tehnika areng on teinud paradoksaalsel moel võimalikuks selle, et televiisori ekraanil paistab sama sisu paremini kui ööpotis.  Miks ma soovitasin Marko Mäetammele Peeter Võsa näitusele kutsuda? See on kunstnike üldine mure, et ajakirjanduses tõmmatakse näituste arvustamist üha enam ja enam koomale. Marko Mäetamm oli just paar päeva varem koos Jaak Visnapiga arutanud, et miks ei võiks kunstilugusid rahvalikumas meedias levitada. Viimane helistaski kohe legendaarsele teleajakirjanikule, kes lubaski tulla. Teen nüüd ühe kõrvalepõike. Nimelt on Marko Mäetamme  tööd väljas ka Kirke Kangro kureeritud näitusel „Kättemaks”. Mida ütleb meile markomäetammelikult napijooneline autoportree-tegelane videoanimatsioonis „Sama tuba, sama voodi, veel üks öö?”. Aasta tagasi osales kunstnik ühel näitusel Delhis ning sattus vangi mingisse jubedasse võõrastemaja uberikku. Lesis seal, vaatas laes pöörlevat ventilaatorit ja tundis end hädiselt: „Ma olen sitt, see on kindel. Mina, sitt. Täiesti kindel! Mina võrdun sitaga. Ma olen  sitt teise sita sees. Kas ei ole tore! Ja see teine sitt, mille sees olen, on väga sügav. Ja ka see on tore! See sitt on nii sügav, et mul jääb vaid üle nuuksuda”. Ühesõnaga, isegi kui kaugele eksootilisele maale sõita, siis vahel ainult selleks, et veelkord kinnitust saada teadmisele, kui sügavas pasas oleme.       

Tagasi „Võsareporteri” juurde. Ma olen seda näinud ainult korra, sest tütar tuli koolist koju ja küsis õhinal, kas Võsa Pets on tõesti olemas? Klassikaaslased öelnud, et tema oligi see, kes  kooli saadet tegema tuli. Seda me siis kogu perega vaatasimegi. Katsun nähtut võimalikult viisakalt edasi anda. Koolidirektor S kurtis, et ta lasi jalgpalliväljakule kunstmuru panna, aga kohalikud elanikud käivad ikka seal koeri kakitamas, mõistmata, et koerustükk sünteetilisel alusel huumuseks ei kustu. Peeter Võsa küsis, et kus siis need koerustükid on? Direktor S, korralik inimene, ei jätnud neid telebussi ootama, vaid korjas kokku, kui märkas. Koerustükid olid  tal kilekotiga taskus. Peeter Võsa ei uskunud algul, millega tegemist on, sest lõhna läbi kilekoti ei tundnud, isegi kui lähedalt nuusutas. Kaks vallatlejat ekraanil said suurepäraselt aru, et televaatajad armastavad sitta, ja pigistasid teemast viimase välja. Kui Jaan Toomik oleks rahvale sitta mitte supipurgis, vaid telepurgis näidanud, siis ei oleks rahvas moodsaid kunstnikke halvustavalt purkisittujateks nimetama hakanud, vaid hoopis tunnustavalt. Sest Jaan  Toomik ei ärritanud inimesi mitte sõnumi, vaid selle kunstinäituseks vormistamisega. Seepärast vajaski Hobusepea näitus „Van Damme, juuksekarv ja palju muud” rahvale tutvustamiseks televisiooniformaati. „Võsareporteri” esimesse kunstikäsitlusse sattus siiski üks eksitus. Nüüd on õige hetk suu puhtaks öelda. Nimelt Marko Mäetamm ei tõstnud eksponaadi „Tõusva sita maja” pisikesel hoonemudelil katust pealt ega lasknud otse sisse, nagu ajakirjanik  kirjeldas, vaid kühveldas selleks ette nähtud fajanssanumast, ütleme, labidakesega. 

 Maja sisu valgub avadest välja, moodustades justkui tugipiilareid. Ma oletasin, et tegemist on järjekordse ohutu sitaasendajaga, kuid kaotasin kihlveos veinipudeli. Ja ma ei aimanudki, mis autorile muret tegi. Galeristile tegi muret, et mõni kas-siis-selle-peale-maksumaksjaraha-raisatakse! eest võitleja akna sisse viskab. Autorile tegi muret see, kas ta suudab orgaanilisest  klaasist kuubi servi, mille sisse maja paigutatud oli, piisavalt õhukindlaks tihendada. Nimelt puudub Marko Mäetammel lõhnameel ja võime haisu kontrollida. Tõepoolest, oma kunsti tehes topib ta oma nina alati asjadesse, mis on lõhnameele puudumisel võrdväärne sinilinnule püünise seadmisega. Aga juhtus nii, et Peeter Võsa korjas Hobusepea tänavalt juhuslikult sellise tädi, kes oli juba 1959. aastal Poolas moodsa kunsti  näitust külastanud ja esindas mõistvust. Saates sattusid rinnutsi „Võsareporteri” „junni sisse mineku” ja kunstilembese memme „pildi sisse mineku” tees, peale jäi reporterit valgustanud memm. Ent ühes asjas ei olnud minu arust neist kumbki täpne. Nimelt ei ole Marko Mäetamm see, kes vaataja oma töösse kisub, pigem on vaataja see, kes Marko Mäetammest tema töö välja kisub.       

Marko Mäetamm on üsna erandlik kunstnik  selles mõttes, et teda on alati tagant kihutanud püüd publikule oma mõte võimalikult täpselt edasi anda. Tegelikult seostusid tema kolm näitust veel neljandaga, kohvik Moskva seintel eksponeeritud komplektiga 1990ndate esimesest poolest. Need illustreerivad tema magistritöö seisukohta, et kunst peab sõnumi ühemõtteliselt ja eksimatult kohale toimetama. Kui pildil on mees tennisereketiga, siis pildi teema on tennisemäng. Et kõikumised  tegelaste kujutamisel piltide selget tähendust ähmastama ei hakkaks, lõi Marko Mäetamm standardbiitli pikkade juuste, vuntside, valge särgi ja musta ülikonnaga. Igas pildis ühtemoodi ja isetu. Ent kui sellisele pintsakbiitlile reket kätte anda, kukub välja president Nixoni moodi naljakas, kes demonstreeris suurele Ameerika rahvale hommikusörgi tervislikku harjumust kontoriülikonnas. Kinnitust leidis tõsiasi, et mida lihtsam kujund, seda rohkem  tõlgendamisvõimalusi. Siis hakkas Marko Mäetamm lugusid täpsustama, pintsakbiitleid ja üldlevinud märke suurtesse tabelitesse koondama, kuni selgetest sõnumitest jäid järele vaid dešifreerimist nõudvad piltkirjatahvlid. Samal ajal kui kunstnik uusi mooduseid oma lugude esitamiseks välja mõtles, muutusid lood ise. Vahepeal oli temast saanud korralik pereisa uue kodu, suure pangalaenu ja dekaaniametiga, et pangalaenu kustutada. Ma kinnitan:  Marko Mäetammel on imetore pere, hõivatud issi kindel tagala. Aga vahel tuli issi koju veriste kätega, kui elu mõne hea sõbra või tuttava koondamist nõudis. Tasapisi hakkas üle keema. Pähe tulid mõtted, kui ohtlikuks võib kasvada pinge, kui veerandsada aastat järjest pangalaenu orjuses rattas peab jooksma. Kust käriseb, kes kannatab? Kui sotsiaalsed kunstnikud tavaliselt pangale endale pommi viskavad, siis Marko Mäetamm keeras ette oma õrna külje,  perekonna. Tegelikult, need tööd on nii võikad, et neid ei ole võimalik kirjeldada. 

Pildid päästab see, et kujutatud on taastuvate lihasööja-vampiiride jätkusuutlikku mängulustilist perekonda. Tõsi, tegelased meenutavad kunstniku lähedasi. Kui aga sääraste olendite kokaraamatuid arvustuses lahkama hakata, kaotavad retseptid oma konteksti ja muutuvad õigusega tabutekstiks, mille koht  on hullumaja arhiivi kinnises osakonnas. Need retseptid on üleval eelmainitud näitusel „Kättemaks”, neid saatsid taldrikud „Võimumängud 1–4”. Iga taldrikukomplekt kujutab kordamööda kolme perekonnaliiget mängimas neljanda ihuliikmeteks jaotatud liikmega. Miks küll Marko Mäetamm sellist kunsti teeb? Tema vägivaldne avalöök, videoanimatsioon „Perekond”, jääb veel kirjeldustaluvuse piirile. Lihtsad kontuurjoonega ümbritsetud lamenukud  teevad algeliselt liikuvat nukuteatrit, kus perekonnaliikmed teineteist järjekorras hävitavad, nii et punast tinti pritsib. Tööd näidati 2007. aasta Veneetsia biennaalil ja sellel oli tohutu menu. Publik tahtis veel. Inimesed tulid pihtima, et sisimas on nemadki selliseid mõtteid mõlgutanud. On see deemonite väljalaskmine või hoopis kokkukutsumine? Aga kunstnik sai lõpuks ometi aru, mida inimesed temast tahavad, kuidas sõnumit õigesti kohale toimetada.  Deemonid asusid teda õgima, jäi üle vaid laud katta. Hobusepea galerii nurgas oli taldrik „Minu pea”. Nii on ta portreteerinud kõiki oma pereliikmeid, aga liig mis liig – lähedaste inimeste ärakasutamine hakkab üle viskama. Nii et sellest sarjast on näha vaid autoportree. See on pea, nagu oleks keegi matkaoludes gangreeni saanud, amputeeritud ja maha jäetud, näol novembripäikese lootusetu ilme. Vahel juhtub novembris, et paks pilvekaas kerkib  ning serva alla paistab madal päike. Puud on lehtedest paljad. Suremine on alanud, aga surm on veel lumisesse linasse vormistamata. Suvi oli soe ja sügis niiske, õhuke puukoor on alles noor ja kumab vahaselt. Kollakas külgvalgus süütab sünkja taeva taustal okste rohelise sambla fosfori. Publik tahab veel, aga pilvekaas vajub kinni. Marko Mäetamm on õppinud sellist kaant inimhinges kergitama. Sealt paistavad puude ja sambla asemel kondid ja  sitt, kuid vaatepilt on sama haruldane. Publik tahab ikkagi veel.   

Hobusepea galeriis nähtud kahte äärmust on juba kirjeldatud, neid äärmusi on veelgi, ent näib, et Marko Mäetamm on kõige õudsemast üle saamas. Nagu ütles Jüri Ojaver, sellel näitusel koges ta, mida harva ette tuleb: tal hakkas korraga lõbus ja kurb. Näituse avamisel nägi tavalise sumina ja veinikrabamise asemel inimesi seismas ja ainiti seinale kirjutatud tekste  lugemas. Külalised täitsid kogu põranda, igaühe pilk eri suunda kinnitatud. Nii-öelda kujutava kunsti osa oli paigutatud illustratsioonidena. Marko Mäetamm kirjutab seinale joonistussöega, vahel kirjavigu tehes ja parandades. „Ühel öösel kui ma duši alla läksin, leidsin ma ühest väga imelikust kohast juuksekarva – oma eesnaha alt. See oli pikk tume karv, nii et see ei saanud kuidagimoodi olla minu naise karv, kellel olid sel ajal hoopis heledad ja lühikesed juuksed.  Mul pole aimugi, kelle karv see olla võis. Ja mul pole aimugi, kuidas ta niisugusesse kohta sattus. See on mulle siiamaani täielik müstika … Mõnikord ma mõtlen, et äkki oli tegu humanoididega avakosmosest, kes tegid minuga mingisuguseid katseid. See kõlab küll nõmedalt, aga mingit muud seletust ma sellele ka ei leia …” All keldris käis video „Armastus”, kus ei ole mitte midagi vägivaldset ega ebasündsat. Marko Mäetamme naine teeb köögis süüa, kunstnik tolkneb  tal aina järel, kallistab ja seletab, kui väga teda armastab. Tõega, tahtnuks tüütusele virutada, aga niikaugele asi ei läinud. Kunstihoone galerii näitusel „30 lugu ja 4 prussakat” esineb Marko Mäetamm esimest korda akvarelljoonistega, millele andsid tõuke Sangaste lossi ahjupottidel nähtud sinised mõisaelu stseenid, kus preilid päikesevarjudega ringi jalutavad. Piltides on kunstnikule uudne ruumiline sügavus, pere ei sarnane enam välimuselt tema perega.  Lood on gooti stiilis nagu ikka, mõni kaldub totra perekomöödia sõnavahetuse poole. Kes sisse astub ja vähegi inglise keelt oskab, see ka kõik läbi loeb. Video „4 prussakat” kujutab nelja tillukest lelu, ostetud mingist Londoni mänguasjapoest, igaühele perekonnaliikme portree ette kleebitud. Nad sibavad kingakarbis tarmukalt ringi nagu võdisevate jalgadega patareid, traavivad ratsa tulevikku nanotehnoloogilistel mutukatel. Minategelane, isa, too sinine, selgitab  tiitrites: „Me istume koos maha. Neli rõõmsat prussakat. Paneme muusika peale. Ja laulame. Ja plaksutame käsi. Ja mõtleme, kui tore on olla pere. Olla koos ja jagada kõike, mis meil on. Ja siis me laulame jälle. Ja tantsime. Ja plaksutame käsi. Me oleme neli kuradima rõõmsat prussakat. Ma lähen nüüd. Aidaa”.