Ahh, kevad on käes, linnukesed laulavad, põllumajandusministriks on meesterahvas, kes on puid riita ladunud – ja lehma, ehk isegi siga (?) oma silmaga näinud – ning umbes 10–20 protsendil Eesti valimisõiguslikest elanikest (see on ligi 140 000 inimest) on ära võetud KOVi valimise õigus. Mida sa, hing, veel tahad? Iroonia irooniaks, aga päris kurb on see pilt, mis viimastel nädalatel uudiseportaale on ilmestanud. Veel kurvem aga reaalsus, millest need pildid kõnelevad. Üldiselt olen valitsuse teatud otsuste puhul tundnud pigem a) viha b) häbi või mõlemat, aga eelmisel nädalal tundsin esmakordselt jõuetust ja kurbust. Kas tõesti istuvad riigikogus vaid oma poliitikat ajavad oportunistid või lihtsalt inimesed, kes ei suudagi näha riigi pikka perspektiivi? Lihtsalt küünikud? Kõik eelnevalt mainitu kokku?
Õiguskantsler Ülle Madise ütles: ärge tehke. Kapo endine juht Arnold Sinisalu avaldas kahtlusi seoses selle otsusega. President kutsus 24. veebruaril valitsust mõistusele. Aga ei. Juubeldades võttis riigikogu vastu otsuse võtta mittekodanikelt valimisõigus. Ei saanud küll kahjuks aru, mille üle juubeldati. Et nüüd on vähem vatnikke-putiniste KOVi valimiskasti juures? Noh, mõni protsent kindlasti, aga kas Isamaa valimiskampaania – sest esmalt oli see just seda, eks; mitte mure julgeoleku pärast – on tõesti väärt demokraatia murendamist? Olete te ikka kindlad, et lojaalsus Eesti riigile jookseb kodakondsust pidi? Mida kavatsete ette võtta inimestega, kel on eesti kodakondsus, aga kes on putinistid ja kellest nii mõnigi istub lausa riigikogus? Mitte midagi? Noh, seda oligi arvata.
Kurvastusega tuleb tõdeda, et nn julgeoleku teema kattevarjus toimus lihtlabane oma parteipoliitika läbisurumine. Ja mis eriti küüniline – tehti seda ajal, mil geopoliitiline olukord ongi hirmus ja vajab hästi läbi mõeldud julgeolekustrateegiat. Näikse, et võim pimestab, sest riigikogulaste kreedoks on esmalt vist pajuki juures püsimine kui nii tähtsusetud teemad nagu „ühiskonna sidusus“ või „kollektiivse kaitsetahte tugevdamine“. Tõesti-tõesti, kellele neid veel vaja on, kui psühhopaadist naabrionu otsustab ka meite maile tulla? Rääkimata sellest, et kaikaid kodarasse saab sellega ka meie niigi vaevaline lõimumispoliitika. Oih, palun alandlikult vabandust. Poleks pidanud seda üldse mainima. See võtab vere keema kõigil väheke paremale kaldu olevail kodanikel, kelle arvates edukas lõimumine tähendab peaasjalikult ikka assimileerumist.
Hästi huvitav oli ka jälgida ühismeedias mõne täitsa intelligentse inimese imestamist (kuidas küll nii?!) Keskerakonna fööniksina tuhast tõusnud parteilaste viha kütva retoorika üle. Oot, kas te tõesti arvasite, et seda ei tule? Vabandust, kus te viimased 30 aastat elanud olete? Põhimõtteliselt võib öelda, et nii enne kui pärast seda „suurt otsust“ on selle teema kattevarjus toimunud ja jätkuvalt toimumas esmalt ikka oma valijaskonna mobiliseerimine nendekssamadeks KOVi valimisteks. Ja vaat ei teagi kohe, keda seekord valida. Sotsidest on ainus aateline inimene Jevgeni Ossinovski – lugupidamine talle – kel ainsana jagus mune (pardon my mitte-nii-feministlik French), et üleüldise massipsühhoosiga mitte kaasa minna, aga seda on kuidagi nagu … vähe? Oleks oodanud meid valitsevalt crème de la crème’ilt rohkem ratsionaalsust, rääkimata demokraatlikust ja humanistlikust mõtlemisest.
Mis selle juures aga kõige ohtlikum – selline otsus loob pretsedendi tulevasteks kitsendusteks ja õiguste äravõtmisteks juba järgmistelt gruppidelt. Sest kui meile mõni teine (vähemus)grupp mingil põhjusel – ja küll neid põhjuseid ikka leiab – ei meeldi, on nende õiguste ära võtmine juba eos palju lihtsam sellesama otsuse tõttu, mille üle nüüd riigikogulased üksteisele hõissat ja hosiannat laulavad. Põhiseaduse muutmine päevapoliitilistel eesmärkidel peaks kõlama väga tõsise häirekellana. Tsiteerides klassikuid: me metafoorilise kaevanduse metafoorilised kanaarilinnud on praegu vait mis vait! Isegi mitte vait, nad on noka endale kurku tõmmanud.
