Ärevusega oodatud telefonikõne, mis hirmunute arvates pidi tooma kaasa Ukraina mahamüümise ning optimistide meelest USA jõudemonstratsiooni ning Venemaa allasurumise, lõppes tulemuseta, nagu terasemad vaatlejad jõudsid ka ennustada. Toimunu ei olnud isegi telesaade, mida USA ja Venemaa juhid palavalt armastavad. Jutud peetud, sõda jätkub. Ega see saagi lõppeda ühe poole selge võiduta.

Ukrainale võib järeleandmisi peale suruda, kuid kuni seal kehtib põhiseadus, ei ole kellelgi õigust allkirjastada riigi territooriumi loovutamist, enesepiiramist rahvusvahelistes suhetes (liitumine NATOga) või sõjaväe laialisaatmist ning relvade mahapanekut sätestavat lepingut. Põhiseaduse muutmiseks peaksid aga Venemaa väed Kiievisse jõudma ja seal võimuvahetuse korraldama.

Venemaa omakorda ei pea niikuinii ühestki lepingust kinni, kui selline sünnikski, ja vaba maailma juhtide hulgas on järel vist ainult üks, kes usub, et see, kes alati petab, teda petta ei julge. Teisipäeval toimus see petmine tema silme all ja telefonikõne ajal, kui Putin andis demonstratiivselt sõjaväele käsu lõpetada energiasihtmärkide pommitamine, ent samal ajal läks Ukraina suunas lendu 145 raketti ja drooni. Sama heas usus tasub jätkata, kas pole?

Mõistagi heiastub jätkuv sõda Eestigi kohalikus poliitikas ja seda, nagu ikka, üsna loogikavabal moel. Poliitikute hulgas on populaarseim üksteise ja iseenese vapraks rääkimise ning panustega ületrumpamise kunst, sinna juurde ka nõrkade ja saamatute tuvastamine ja süüdistamine. Kui endiste riigikaitsjate ning nüüdsete relvalobistide jutus mingigi tõetera juhtub olema, peab kaitseminister Hanno Pevkurit relvahangetega venitamise eest ainult kiitma, sest seetõttu säilib võimalus, et kogu relvade ja moona ostuks lubatud raha ei õnnestugi enne Ukraina võitu ära kulutada ja nn riigikaitsemaksu tähtajatuks pikendamine jääb ära.

Enne valimisi kahe aasta eest olid praegu valitsusliitu moodustavad Reformi­erakond ja Eesti 200 seisukohal, et kulutada riigikaitsele 2% on vähe, aga 3% võiks olla enam-vähem piisav. Aasta eest hakati ettevaatlikult veeretama juttu neljast ja viiest protsendist, aga kui unistusest, mille täitumine võtab aastaid. Üsna ruttu jõuti siiski positsioonile, et viis on kindel. Nüüd aga räägib peaminister Kristen Michal, et viiest ei piisa ja peab jõudma palju suurema kulutasemeni. Ja konkurendid kiidavad takka. Valimistel saadud mandaadiga võrreldes on tegelik kulutamissoov, mida hakatakse peagi riigieelarvesse pressima, kaks korda suurem.

Avalikus arvamuses võib toetus riigi julgeolekule piirita kulutada ju domineerida, ent seesugune hoiak ei tugine teadmistele ning on pealegi langus­trendis. Kaitseministeeriumi tellitud uuringu (Eesti uuringukeskus) kohaselt toetas kaitsekulu tunduvalt või mõningal määral suurendamist 2022. aasta sõjakevadel 51% elanikest, mullu kevadel aga ainult 40%. Eeldada võib, et toetuse langus jätkub ning varem või hiljem nuusutab selle ära ka mõni erakond. See omakorda võimaldaks saavutada ka sisukama arutelu selle üle, mis on võimalik ja vajalik, mis eesmärgil ja mille arvelt.

Valitsusremondi ajal on kehtiva põhiseaduse kunagised juhtivkirjutajad arvanud, et praegusel viisil remont ei ole põhiseadusega kooskõlas ja peaminister peaks endale parlamendist valitsuse moodustamiseks uue mandaadi hankima. Isegi kui see nii oleks, ei muutuks midagi. Vähemasti riigikaitsekulu osas nüüd soovitud tasemel ei ole vähimatki mandaati ka parlamendil ja seetõttu on erakorraliste valimiste läbiviimine igati õigustatud.

Rahandusminister Jürgen Ligi on märkinud, et „kõik teised valdkonnad peavad kõvasti kokku tõmbama“. Aga kes ja kui palju? Ei ole teada, sest „pole veel otsuseid tehtud, aga ametnikud juba toimetavad,“ nagu vahendas ERR. Ühtegi head sõnumit avalikule sektorile sealt tulemas ei ole ja üldse mõjub üsna avantüristlikult see lõputu kompamine, et kus on piir, mille ületamisel elutähtsad avalikud süsteemid, nagu tervishoid, haridus, sisejulgeolek või kultuur enam kõigest vaikselt ei närbu, vaid kokku varisevad. Kujutlustes aina kerkiva mürsukuhja otsast vaadates ei tundu see aga valitsuse silmis suurem mure olevat. Sest kõige suuremad hädalised on hoopis ettevõtted.

Nende aitamiseks püstitas moodustuv valitsus üsna kurioosse ülesande, mis võiks kõlada umbes nii: „Teate, lugupeetud ettevõtjad, me siin oleme aastate jooksul hulga seadusi ja eeskirju kehtestanud, mille hulgas kuuldavasti ka palju väga rumalaid. Aga me ei tea, kus need on ja kuidas elu mõjutavad, seetõttu aidake meil see kraam üles leida, küllap me siis kõik ka tühistame ja ühtlasi vabastame ametist iga viienda ametniku, kes praegu nendel parasiteerib ja takistab majanduse kasvu.“ Nüüd algab tõeline töö, mis saab valmis 18 kuu pärast. Siis hingab maa taas kergemalt ja majandus mühiseb. Kas see ei ole võimu ja vastutuse delegeerimine ilma vähimagi poliitilise mandaadita isikutele?

Kuid tagasi riigikaitse juurde, mille kohta otsuste langetamiseks vajab riigikogu tingimata uut mandaati. Fakt on, et kuni Ukraina jaksab sõdida, pole Venemaal vähimatki suutlikkust avada kuskil mujal teist rinnet, tungida kallale ühele riigile, näiteks Eestile, või mitmele korraga. Mõni tankitehas võib ju töötada ööpäev läbi, aga nooremohvitseri koolitamiseks kulub minimaalselt neli aastat. Teadaolevalt ei ole Venemaa sõjakoolide tootmisvõime sõja-aastail kasvanud, sealt väljub aastas 12 000 nooremleitnanti ja leitnanti, aga nende aastane kadu Ukraina rindel on kindlasti suurem.

„Aga Taani luure ütles …“ ei ole tõsine jutt. Kui ütleski, et Venemaa suudab kaks aastat pärast sõja lõppu Ukrainas tungida kallale mõnele järgmisele riigile, siis ei järeldu siit muud, kui et sõda Ukrainas ei tohi lõppeda teisiti kui puhta võiduga. Küüniliselt öeldes on Venemaa sõjajõu hävitamine Ukraina sõdurite käte ja relvade abil kõige odavam ja tõhusam viis eesmärgi saavutamiseks. Järelikult tuleb kogu raha eest toita seda hästi töötavat sõjaväge, mitte lebada nagu koer heintel oma aina kuhjuvate puutumatute varude otsas. Vajadusel, nagu paistab õnneks aina tõenäolisem, minna ka Euroopa riikide ühisüksuste koosseisus võidu sepistamisesse oma osa andma.

Kui erakorralisi valimisi ei toimu, kordub sügisel juba aastaid tuttav etendus, mille käigus valitsus blufib ja riigikogu liikmed ei saa vähimalgi määral aru, milleks ja kui palju raha valitsus riigieelarve eelnõusse kulutamiseks on kirja pannud. Teisisõnu on tegu demokraatia erosiooniga, mis on sama halb, kui oli 1930ndate oma, mida tavatsetakse hoiatava näitena, ent vildakalt ette tuua. Kui kodanikud ei ole andnud mandaati ja rahvaesindus vaid kummitemplina kinnitab valitsuse udujutu, on tõenäosus, et tehakse kehvad või läbimõtlemata riigikaitseotsused, praegu sama suur, kui see oli enne Teist maailmasõda.

Ameerikalikult sõnastades (power of the purse) vajab värskendamist teadmine, kelle käes ikkagi on rahakott. Põhiseaduse järgi ei saa see olla kellegi muu kui riigikogu käes. Muidugi on naiivne arvata, et erakonnad muutuvad üleöö ning ühe valimisringiga (olgu korralised või erakorralised) saab võimude lahususe ja tasakaalu Eestis uuesti paika. Aga kui teekonda ei alusta, pole ka lootust kohale jõuda. Seni elame kallilt, kulutame pimesi ja tõenäoliselt tühja.