Ameerika on kõikide võimaluste maa. Seal võib ajalehepoiss saada miljonäriks, ja printsist võib saada kerjus; seal võidakse ehitada linnu, kus pilvelõhkujad varjavad taevalaotuse, ja võidakse lühikese ajaga hävitada terved rahvad. Ameerikas võib randuda Kolumbus, arvates, et on jõudnud Indiasse, ja sinna võivad välja rännata usklikud, kujutledes, et on astunud tõotatud maale. Seal võidakse kuulutada demokraatiat, vabadust ja sõltumatust, võidelda imperialismi ja orjapidamise vastu, aga võidakse ka toetada diktatuure, sõjaväelisi riigipöördeid, ökotsiidi ja etnilist puhastust. Ja nagu me kõik juba hästi teame, võib Ameerikas presidendiks saada Donald Trump. Vähe sellest, ta võib isegi teist korda presidendiks saada.

Trumpi esimene valitsusaeg oli kirju. Teda peeti afektiivseks ja ettearvamatuks ning tema vasturääkivate väljaütlemiste tõttu hakati kõnelema „tõejärgsest“ ajastust. „The world has entered an era of post-truth politics“ kõlas uhke lööklausena, tekitades mõistagi küsimuse, kas varem oli tõepoolest olnud teistmoodi aeg. Kas kunagi rääkisid poliitikud tõtt ja ainult tõtt? Kas varem põhines poliitika teaduslikel faktidel? Aga millistel? Üksikuid näiteid saaks ehk tuua. Aga kui poliitikas valitseks tõde, poleks ju vaja mingeid kodanikuliikumisi, keskkonnaaktiviste, demokraatlike õiguste nõudmisi, võitlust suurettevõtete ülevõimu vastu – poliitikud teeksid selle töö kõik ise ära. Kui Trump 2017. aastal Pariisi kliimakokkuleppest taganes, polnud see ühe poliitiku kohta sugugi tavatu samm. Poliitika lähtub konfliktsetest huvidest, mitte tõest. Trump ütles, et tema üleilmset soojenemist „ei usu“. Kui usku ei ole, siis seda ei ole, selle vastu ei saa. Tollal ärataski rohkem tähelepanu Trumpi arrogantne stiil, tema teod ei lahknenud populistlikust peavoolust mujal maailmas.

Trumpi teine tulemine on midagi muud. Temaga koos on Valgesse Majja saabunud Elon Musk, keda keegi pole valinud, aga kellele ometi on antud juurdepääs miljonite ameeriklaste tundlikele isikuandmetele. Lammutatakse sihipäraselt ühiskonna tugisüsteeme, mis peaksid hoolitsema hariduse, arstiabi ja sotsiaalse turvalisuse eest. Rünnatakse riiklikke meediakanaleid, kus on valitsevat poliitilist joont ikka kritiseeritud, nii nagu demokraatlikus maailmas kombeks. Ka õigusriigi kesksed asutused ei jää puutumata. Trump ja Musk ilmselt ei soovi, et juriidiline süsteem võiks nende edasiliikumist takistada ja kaikaid kodaraisse pilduda, nii nagu juhtus Trumpi esimesel valitsemisajal. Sellest ohust tuleb vabaneda. Omaette teema on Trumpi välispoliitika. Venemaa vallutussõda Ukraina vastu tahetakse lõpetada käsikäes Vladimir Putiniga, kelle tausta ja kavatsusi meie liigagi hästi tunneme. ELi seisukohti seejuures ei arvestata, rääkimata Ukraina huvidest ja vajadustest. Samal ajal on Trump aga ometi valmis andma kaheksa miljardit dollarit sõjalist abi Iisraelile, mille peaministri on rahvusvaheline kohus genotsiidis süüdi mõistnud.

Kas tahame või ei taha, nii selgelt koordineeritud tegevusest joonistub välja ideoloogiline muster, mis suunab uue poliitika kujundamist. Seda mustrit on hiljuti analüüsinud prantsuse politoloog Arnaud Miranda, keda intervjueeris ajakiri Philosophie Magazine. Miranda kõneleb mõtlejatest, kes „sosistavad Trumpile kõrva ja tahavad demokraatiat maha lammutada“.¹ Oluline mõttevool on siin aktselerationism, mis Miranda sõnul on „reaktsioonilise ja postmodernse mõtlemise sulam“. Miranda tõstab esile kaks keskset figuuri, kelle ideede kohtumisel see on moodustunud. Pärast Trumpi tagasivalimist on see ideoloogia aga otseselt poliitikasse jõudnud.

Esimene neist on Nick Land, akadeemilise taustaga Briti intellektuaal, kes kunagi tegutses Warwicki ülikoolis küberneetiliste kultuuriuuringute keskuses. Tollal hoidis Land poliitiliselt pigem vasakäärmusesse, akadeemiline keskkond oli tema meelest liiga konservatiivne. Pärast Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari „Anti-Oidipuse“ lugemist leidis Land, et kapitalismi toimimist aeglustada ja selle kahjulikke tagajärgi summutada pole mõtet. „Anti-Oidipuses“ on kapitalismi kirjeldatud kui „kõikide voolude dekodeerimist“, pidades voolude all silmas kõiki materiaalseid ja immateriaalseid jadasid, mille kulgu kultuur „kodeerib“, s.t kindlate reeglitega suunab ja piirab (toit, seksuaalsus, esemed, pärimus jne). Kapitalism vabastab voolud vanadest tähendustest, muutes kõik kaubaks ja lükates oma piire järjest kaugemale. „Kapitalism liigub dekodeerimisläve poole, millele jõudes sootsium hävineb,“ kirjutavad Deleuze ja Guattari, lisades küll peagi, et „üheaegselt oma kalduvuse järgimisega pidurdab ja pärsib kapitalism seda lakkamatult; üheaegselt oma piirile püüdlemisega tõrjub ta seda lakkamatult tagasi“². Kapitalism justkui võitleks iseendaga, kehtestades vanade piiride hävitamise järel kohe ka uued, ja tänu sellele ta püsibki.

„Anti-Oidipus“ ilmus mõni aasta pärast Pariisi maisündmusi 1968 ja on mõistagi kirjutatud kapitalismi kriitikana, vastandudes ühtlasi tollasele reaalsele sotsialismile. Veerand sajandit hiljem võtab Nick Land asja aga teisiti. 1998. aastal lahkub ta ülikoolist ja siirdub Hiinasse, sest seal toimib kapitalism hoopis vabamalt, ilma moraalsete tõketeta, mis läänes selle arengut kammitsevad. Land on nüüd arvamisel, et kapitalismi edasiliikumist tuleb kiirendada, ja selleks tuleb vabastada kõik voolud, kaasa arvatud need, mis viivad surma ja hullumeelsuse poole. Landist on saanud äärmuslik libertariaan, tema arvates tuleb hävitada kõik, mis „dekodeeritud voolude“ teele ette jääb.

2012. aastal avaldab ta manifestilaadse teksti „Tume valgustus“ („Dark Enlightenment“), kus tutvustatakse ja avatakse Curtis Yarvini poliitilisi ideid. Yarvin on ilma akadeemilise taustata blogija, kes on ühendanud libertaarse ideoloogia ja tugeva riigivõimu taotluse. Turumajandus saaks vabalt areneda ainult siis, kui enam ei hoitaks kinni demokraatlikest väärtustest, nagu näiteks inimõigused või õigusriik, mis seavad vabale turule tõkkeid. Seepärast ongi vaja tugevat riigivõimu, autoritaarset monarhismi, mis sellise sekkumise ära hoiaks ja kogu kapitalismi potentsiaali maksimaalselt valla päästaks. Monarh peab riiki juhtima nagu suurettevõtet, mida ei takista mingid moraalsed kaalutlused, sest eesmärgiks on ainult maksimaalne efektiivsus. Tume valgustus on aga vajalik selleks, et võidelda institutsionaalse kompleksi vastu, mida Yarvin on nimetanud „Katedraaliks“. Katedraal koosneb tänapäeva liberaalsetest asutustest, nagu ajakirjandus, kohtusüsteem, ülikoolid ja kõik muu, mis otsuste tegemist pidurdab ega võimalda üleminekut seniselt demokraatialt efektiivsele riikettevõttele. Kui Katedraal hävitada, siis ongi turumajandus täiesti vaba ja tee on avatud võimsa kaootilise tuleviku poole.

Nick Landi ja Curtis Yarvini ideede põimumine on mõnevõrra ootamatu, sest mõtlejate taust ja varasem toetajaskond olid väga erinevad. Kuid, nagu ütleb Arnaud Miranda, „see hübridiseerumine on täiesti koherentne“. Mõlema peamine eesmärk on ju kapitalistliku protsessi kiirendamine, aktseleratsioon. Selles peitubki meie tsivilisatsiooni lakkamatult vaevavate probleemide ainuke lahendus. Ehk teisisõnu: lahendus on kaos. Kunagi esitas sellise refrääniga laulu meil JMKE, ja sama loosung oli tihti kirjutatud punkarite nahktagidele. Selle kõrvale sobis ka anarhia märk, sest laul sisaldas lauset „riik ei ole lahendus“. Ometi on sellegi lauluteksti lõpus salm, mida võiks soovi korral tõlgendada tumeda valgustuse võtmes: „Tuleb välja rebida süsteemi piiridest / Kaotada igasugu õiguse kontroll / Rahvas käib siis päris põhja juhul kui on loll / Kui on tark siis tuleb parim kõigist riikidest.“³ Tume valgustus läheb siin punkarite anarhismist lahku ainult ühes punktis: tugev riigivõim tuleb kehtestada juba enne, kui rebitakse välja süsteemi piiridest ja kaotatakse igasugu õiguse kontroll. Lahendus on küll kaos, aga riik peab siiski looma kõik tingimused, et see kaos täiel määral vallanduks. Sest rahvas on igal juhul loll ja „parim kõigist riikidest“ saab tulla ainult autoritaarse võimu kaudu. Selline arusaam on anarhismile täiesti vastandlik. Ja muidugi on see vastandlik „Anti-Oidipuse“ filosoofilisele põhisuunale ehk täpsemalt: see on just see, mille eest „Anti-Oidipuse“ autorid tahtsid hoiatada.

Uue poliitika sisu saab sel taustal aga palju selgemaks. Ameerika president ei tegutse sihitult ja kaootiliselt, ning isegi kui eesmärgiks on tekitada kaos, siis ainult sellepärast, et kaoses peitub lahendus. Ideoloogiline programm kumab siit selgesti läbi. Destruktsioonil on tagamõte. Rahvale tuleb muidugi müüa nänni, kus punasel taustal seisaks loosung „Make America Great Again“. Ameeriklastele ei meenuta see ju mitte midagi. Massiühiskonnaga manipuleerimise tehnoloogiad on tänapäeval üksikasjadeni välja töötatud. Eks öelnud Villu Tammegi, et „jumalikku valgust kiirgab suure juhi vari“ ja „rahvas jookseb tema järel nagu lambakari“. See asi on meil nüüd selge ja rahu majas. Jääb ainult üks küsimus, millele ikkagi peab hakkama vastust otsima, isegi kui uue poliitika genealoogia meil enam-vähem selge on.

See küsimus kõlab nii: mida teha, kui me sellise uue poliitikaga kaasa minna ei taha? Jätan praegu kõrvale võimaluse, nagu võiks seda lihtsalt ignoreerida. Ameerika kodanikuühendused ilmselt juba teavad, mida tuleb kõigepealt ette võtta: nad kolivad Euroopasse, sest pole mõtet ootama jääda, millal su pangaarve külmutatakse. Meie aga oleme Euroopas juba praegu. Kuidas Euroopa ümber häälestub? On märke, et leidub nooremaid ja värskemaid jõude, kellele ei meeldi mõte, et Euroopa peab alati järele andma ja laskma end ümber sõrme keerata. Teisest küljest leidub Euroopas kahtlemata mõjuvõimsaid tegelasi, kellele aktseleratsionism sugugi võõras ei ole. Nemad võivad uues poliitikas näha oma unistuse täitumist. Ainus viga on see, et unistuse on teoks teinud keegi teine.

Euroopa ei ole enam „vana maailm“, nagu kunagi armastati öelda. Euroopa on nüüd ühe lootuse nimi. Kui juba nii ägedalt nügitakse, siis pole võimatu, et Euroopa tõesti ärkab ja hakkab oma poliitilist rolli selgemalt nägema. Aga see on praegu siiski ainult hüpotees. Ette võib kujutada mitmeid halvemaid variante. Küsigem siis, mida saan teha mina üksi, olenemata kõigist poliitilistest pööretest, siksakilistest liikumistest, hüpetest ja tagasivooludest? Lahendus pole siin ei riik ega kaos. Tuleb hakata ümber mõtestama võrgustiku mõistet. Juba liiga kaua on võrgustiku all mõistetud ennekõike internetti. Võrgustumine toimub juhtmete kaudu, või peab telefon taskus olema, et olla võrgus. Sotsiaalvõrgustik tähendabki tavaliselt kas Facebooki või Instagrami või midagi sellesarnast. Aga uus poliitika toimib just digitaalse meedia varal. See tähendab, et peagi võib saabuda aeg, kus oma võrgustik on seda tugevam, mida vähem teda on näha digimeedias. Ideaalne võrgustik oleks nähtamatu võrgustik.

See võib praeguses maailmas paista võimatu, aga lähenegem asjale teisest küljest. David Graeber on anarhismi määratlenud kui kogukonda, millel on eesmärk, aga ei ole määratlust. Niisugune kogukond on identiteedita kogukond, mis ei tegutse mitte kokkukuuluvuse nimel, vaid kuulub kokku üksnes sedavõrd, kuivõrd tegutsetakse millegi leidmiseks. Praegune ettekujutus poliitikast on Graeberi meelest vastupidine: „Esmalt eeldatakse, et kõik on ühel nõul selles, mis on reaalsus, ja siis hakatakse selle pärast jagelema, sest ühist eesmärki pole, või on meil vastandlikud huvid ja identiteedid.“⁴ Kuid ühist arusaamist reaalsusest ei ole vaja; ei ole vaja muud kui head tahtmist, et leida viis, kuidas vastandlikke perspektiive ühitada. Sel juhul saab võrgustik hõlmata eluvorme, mida me praegu inimlikeks ei peagi. Kaose taotlemist ei ole vaja, sest kaos on juba siinsamas, otse meie käeulatuses. Küsimus on ainult selles, kuidas temaga sõbralikult läbi saada. Ühte lahendust ei ole, on musttuhat lahendust.

Kui Euroopa mureneb, siis mureneb ta nüüd kiiremini. Kui Euroopa ennast kogub, siis kogub ta ennast nüüd kiiremini. Kuid igal juhul on Euroopa see ruum, kus me jätkuvalt toimime. Kontrast teiste suurte poliitiliste jõududega muutub üha märgatavamaks. Ometi ei tähenda see veel isolatsiooni. Riigipiirid on poorsed, need lekivad lakkamatult, tõmmatakse järjest uusi pagemisjooni. Sedagi selgitasid juba „Anti-Oidipuse“ autorid. Praegu on tõesti tõsi, et autoritaarne masin tungib poliitikas peale. Aktseleratsionism on selle kütus. Kuid tollelgi ideoloogial on nõrku kohti. Seda reedavad mõned primitiivsed utoopiad, alates ammugi tuntud ideest, et inimkond võiks ümber asuda Marsile jne. Kiirendus ei toimi veatult. Nii võibki oletada, et kollapsid ei jää tulemata. Selleks tuleb vaikselt valmistuda, otsekui ootaks vihma.

1 Les penseurs qui murmurent à l’oreille de Trump et veulent mettre à bas la démocratie. Arnaud Miranda, propos recueillis par Martin Legros. – Philosophie Magazine 14. II 2025.

2 Gilles Deleuze ja Félix Guattari, Anti-Oidipus. Kapitalism ja skisofreenia. Tlk Mart Kangur. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017, lk 58-59.

3 Vt JMKE, Külmale maale: 1989. aasta pungiklassika uus väljalase. Georg Scherer Systems, 1999.

4 David Graeber, Anarchy – In a Manner of Speaking. Conversations with Mehdi Belhaj Kacem, Nika Dubrovsky and Assia Turquier-Zauberman. Diaphanes, Zürich-Paris-Berlin 2020, lk 42.