Käisin Helsingi raamatulaadal ja ostsin sealt sotsioloog Riie Heikkilä raamatu „Miksi lakkasimme lukemasta?“. Selle teemaks on lugemise allakäigutee, nii Soomes kui ka laiemalt Euroopas. Raamat näitab, et allakäik on vähemalt Euroopas universaalne nähtus ja algas näiteks Soomes hiljem kui mujal, aga siiski juba 1980. aastatel. Lugejate kuldpõlvkonnad on seal sündinud 1940. ja 1950. aastatel ning kõik järgmised loevad üha vähem . Soomlased väidavad ka, et nende kuulsad PISA-võidud põhinevad just  lugemise kuldaja pikemal kestusel.

Eestis algas allaminek ilmselt veel hiljem, sest lugemist hoidis üleval Nõukogude aeg, konserveerides lugemise, kõrgkirjanduse staatuse ja kõrgkirjanduse kui kaanoni tuuma. Avaldatud teoste nimekirjas olid küll suured augud, eriti modernsema kirjanduse poolel, kuid raamatute ülisuur tiraaž võimaldas selle, et samu raamatuid lugesid paljud, nende üle sai koos rääkida ja kujundada ridade vahelt leitust ühist vastupanumõtlemise ruumi. Perestroika ajal hüppasid meil tiraažid ja lugemine tohutu kõrgele, tipuks enam kui sada tuhat sama teost miljoni inimese kohta … Aga kohe tuli raha­reform ning selle järel algas rahakultuse ajastu. Kukkusid tiraažid ja raamatu asemel hakati lugema raha. Lugemise allakäigu juurpõhjuseks ei ole seega some. See on seda suunda üksnes toetanud. Ja süüd pole isegi Nõukogude võimul!

Lugemise allakäik ei ole lihtsalt ühe tahtmise ja oskuse allakäik. Lugemis­oskusel ja lugemisel endal on sajandeid olnud suur sümbolväärtus. Eriti Eestis. Just lugemisoskuse ja kõrgkirjanduse lugemise kaudu on määratud inimese kultuuritaset ja mõõdetakse tohutult paljusid asju Eesti ajaloos. Ajalehtede, kooliraamatute ja ilukirjanduse lugemise kaudu loodi eestlase kultuuriline identiteet. Sellega koos on lugemise ja rahvusriigi ehitamise vahel vägagi tihe seos. Aga Soomes on tihedaid seoseid nähtud ka lugemise ja heaoluriigi ehitamise vahel. Meil, erinevalt Soomest, sattus heaoluriigi projekt valesse tsüklisse, lugemise allakäigu ajajärku.

Ei saa öelda, et kõik loevad järjest vähem. On teada, et naised on suuremad lugejad kui mehed. See vahe on üha süvenenud, koos klassivahega. Vana head lugemist hoiavad üleval üha enam haritud keskklassi naised. Vähem haritud alamklassi mehed loevad minimaalselt. Lugemine on nende meelest mingi nina püsti eliidi nähtus, ülevalt tulnud sund. Soome uurijad pakuvad, et selle taustal on kohustusliku lugemise tekitatud koolitrauma. Võib-olla. Aga paradoksaalselt on sellele kaasa aidanud ka feminism. Naiste allasurutus poliitilise ja majandusliku võimu maailmas, sealhulgas kultuuri loojate võimumaailmas on suur teema. Ja tasapisi on asjad nihkunud paremuse poole. Aga meeste allasurutus kultuuri kasutajate, sealhulgas lugejate maailmas on juhuteema.

Võib aga küsida, miks ei suhtu kultuuri asja ajav vasakpoolsus kultuurilise kapitali koondumisse väikese eliidi kätte sama kriitiliselt kui raha ja võimu koondumisse. Kas kultuurieliidi arrogants madalalaubaliste lollide suhtes hävitab lollust? Või hävitab see eliiti ennast, sest neile jääb üha vähem jüngreid, või kultuuri laiemalt?

Kultuuris on jõutud samasuguse servade võimuni nagu poliitikas ja identiteetide maailmas. Konservatiivsed suundumused peavad modernset kõrgkultuuri ultravasakpoolse eliidi projektiks ja lasevad selle vetsupotist alla. Vasakpoolne-liberaalne seltskond võitleb teises servas vana kaanoni vastu.

Kuidas päästa lugemist? Uurijad toovad ette kolm märksõna: „kool“, „raamatukogu“ ja „tarbelugemine“.

Raamatukogud ja kool on institutsioonid kõigi jaoks, aga nende suhe lugemisega on väga erinev. Raamatukokku minek vabatahtlik, sinna ei saa kedagi ajada. Koolis käia on kohustuslik, kuigi seal on mindud üha kaugemale kohustuslikust kirjandusest ja lugemisest. Selles on nähtud vabaduse võitu. Ent need, kes pole lapsena lugenud keerukamat kirjandust, ei loe seda ka edaspidi. Ja vastupidi.

Lugemist on juhitud kogu aeg kultuurilise, esteetilise väärtusena. Lugemisoskuse tippu on nähtud oskusena lugeda keerukaid modernseid kirjandusteoseid. Soomlased pakuvad nüüd aga lugemise õpetamist lihtsalt tehnilise oskusena, ilma kunstilise pooleta. Nimelt paistab, et kui ilukirjanduse lugemine on vähenenud ja koondunud kõrgklassi ja naiste kätte, siis populaarteaduse lugejaskond on just nimelt demokratiseerunud.

PS. Pool pealkirja on poolenisti laenatud: lööge Google’isse märksõna „Leseland DDR“.