Kava raskuspunkti moodustas Monteverdi „Il ballo delle ingrate” ehk „Tänamatute naiste ball” kaheksandast madrigaliraamatust. „Il ballo” tuli ettekandele 1608. aasta Mantova hertsogi poja pulmapidustustel, kus kõlas esmakordselt ka kuulus „Orpheus”. Madrigalis avas Monteverdi allegooriliselt mõneti frivoolse teema: need daamid, kes lükkavad tagasi (kehalise) armastuse, satuvad põrgusse (kuuldavasti olnud Mantova õukondlased tuntud naistekütid ja teema väga päevakajaline). Monteverdil õnnestus aga teha kahemõttelisest teemast liigutav poolteatraalne stseen inimelu ja rõõmude põgususest. Tollal uudne retsitatiivne stiil, milles on kirjutatud „Il ballo”, võimaldas tal anda sõnumi muusikas edasi väga täpselt ja kujundlikult. Teele Jõks Venuse rollis ja Kädy Plaas Amorina olid võrratud nii tekstitundlikkuse kui ka vokaali poolest. Venuse aaria „Udite donne” („Kuulake, naised!”) esitus oli esmaklassiline – nii peent teksti väljendamist oskaks oodata vaid mõnelt itaallaselt. Jõks mängis oma häälega ja joonistas välja ka kõige peenemad tekstikujundid. Plaasi osa oli väiksem, aga esitatud samuti väga veetlevalt ja hästi talitsetud vibraatoga. Pavlo Balakin Plutona oli väga brutaalne, kuid jäi väljenduslikkuse poolest naissolistidele alla (minu maitse järgi oli ka vibraatot liiga palju).
Kuna ballid žanrina olid väga interaktiivsed etendused, kus püüti hajutada piiri laval toimunu ja publiku vahel, siis tundusid esinejate tagasihoidlikud püüdlused kaasata tegevusse ka publik väga sümpaatsed. Näiteks tegi Teele Jõks põrgusügavikest hetkeks maa peale tagasi toodud naiste hingedele „ekskursiooni” Estonia kontserdisaalis (tekstis ülistas libreto autor Ottavio Rinuccini muidugi Mantova valitsejate lossi hiilgust) ja Pluto pöördus oma aarias saalis viibinud daamide poole (Rinuccini versioonis kõnetas Pluto kohal viibinud printsesse ja õukonnadaame). Põnevalt oli lahendatud ka ulatuslik balletistseen: esmaesitusel Mantova pulmapidustustel esitas seda kaheksa tantsupaari, sealhulgas peigmees oma isaga. Estonias kujutasid põrgusse sattunud naiste hingi mustast riidest nukud, mis hõljusid meeste abil kurvalt laval ringi. Originaallavastuses oli see kindlasti teose üks pingestatumaid stseene, sest hingede tants pidi väljendama tohutut kahetsust ja kurbust, end põrgupiinadesse määranud naiste igatsust valguse ja päikese järele (nagu ka 1608. aasta esituse pealtvaatajad on kirjeldanud). Hortus Musicus kõlas balletistseenis siiski liiga kergemeelselt: oleksin oodanud süngele meeleolule kohasemat interpretatsiooni, mis ei saanud teoks liiga kiirete tempode ja hoolimatu artikuleerimise tõttu.
Samalaadseid etteheiteid ansamblimängule võib teha ka Gasparo Zanetti kogumikust „Il scolaro” pärit instrumentaaltantsude esitusele. Kuigi tempod olid just parajad ja kaasahaaravad, kõlasid tantsud laadameelelahutuse moodi – rohkem tähelepanu detailidele ja vähem juhuslikkust oleks ehk teinud esituse tõsisemalt võetavamaks.
Kui oma kontserdimuljed kokku võtsin, jagunesid need kaheks umbes vastavalt kontserdi dualistlikule pealkirjale: tunduvalt suuremat naudingut pakkusid vokaalsolistid ja lavastuslikud lahendused kui instrumentaalmäng. Siiski oli kontserdikava tervikuna nii kadestusväärselt hästi läbi mõeldud, et lõppkokkuvõttes sulasid vastandlikud muljed positiivseks tervikuks.
