Viimastel aastatel on soome laste- ja noortekirjanduse tutvustamisel Eestis suure töö ära teinud Lauri Juursoo, kes on ühemehekirjastuses Elust Enesest tõlkinud ja kirjastanud mitmeid Soomes armastatud ja auhinnatud raamatuid. Nüüd on ta vahendanud eesti keelde esimesed arekeelsed teosed: Anne Muhoneni „Greibikollane tulevik“ ja Marja-Leena Tiaineni „Gängsteri poeg“.
Juursoo on mitmed lood autori nõusolekul Eesti oludesse kohandanud. „Gängsteri pojas“ on Lahti asemel Tartu, Helsingi asemel pealinn ning osa soome nimesid on asendatud eestipärastega. Ida-Virumaale on paigutatud kaevanduslinn, kuhu 15aastane Jesse kolib koos emaga uut elu alustama. Nimelt kannab Jesse endaga tumedat saladust: tema isa istub vangis narkouimas toime pandud mõrva eest. Kuidas armastada isa, kes on toime pannud midagi nii hirmsat? Kas poeg peab isa tegude pärast kannatama?
Lugu liigub lihtsat sirgjoonelist rada. Laused on olevikus ja n-ö tõdevad, palju on dialoogi, tekst on äärmuseni liigendatud. Lihtne on lugeda, ent seejuures püsib põnevus ega jää tunnet, nagu ei peetaks mind täisväärtuslikuks lugejaks. Teksti lakooniline stiil hoiab lugeja jutustamisoleviku kütkes, autor juhib teda justkui käekõrval. Raamat räägib armastusest ja andestusest, toimetulekust hirmu ja vihaga, aga ka vanemate ja laste suhetest, sest iga lapsevanema tegu mõjutab lapsi. Mõnel on elumuutvad tagajärjed.
Nagu võib olla elumuutev lugemise eduelamus – ma suudan siseneda kirjaniku loodud maailma, seal ringi vaadata ja koos tegelastega loos edasi liikuda!
Lihtne, selge ja are
Nagu öeldud, peaksid „Gängsteri poeg“ ja „Greibikollane tulevik“ olema Eesti esimesed arekeelsed ilukirjandusteosed. Mis on arekeel?
Seletava sõnaraamatu järgi on „arekeel“ pedagoogikatermin: „lihtsustatud, kergesti loetav ja mõistetav keel (näit. arengupuudega inimeste tarvis)“.1 Termini tõi eesti keelde Tiiu Erelt, kui soome spetsialistid käisid Tartu ülikoolis arekeelekoolitust tegemas ja tõlgiks olnud Järvi Lipasti avastas, et eesti keeles puudub vaste terminile selkokieli.
Soomes hakati juba 1980ndatel koostama kergesti loetava teksti kirjutamise juhendeid, mis põhinevad aastate jooksul kogunenud kodu- ja välismaistel kogemustel ning teadusuuringutel. Eesmärk on juhtida kirjutajate tähelepanu lugejale, kelle võime teksti mõista on piiratud – olgu põhjuseks muu emakeel, keskendumisraskused, vaimne arengutase vms.
On selkokieli (arekeel) ja selkeä kieli (selge keel), mille erinevus on välja toodud Soome kolinud välismaalastele mõeldud tekstijuhendites: selge keel eelistab arekeelset struktuuri ja sõnavara, püüab edasi anda peamist ilma üleliigse kujundlikkuseta. Selge keel aitab lugejatel loetust aru saada. Arekeelne ilukirjandus ei tähenda ainult keeruliste tekstide lihtsustatud ümberjutustamist, à la „Kalevipoeg“ lastele. Arekeelseid raamatuid kirjutatakse ka algusest peale arekeelsena, võttes arvesse, et ilukirjanduses on olulised keele ilu ja väljendusrikkus ning autori isikupära. Tunnustatud ja auhinnatud Marja-Leena Tiainen on kirjutanud noortele ja täiskasvanutele kümneid romaane, arekeelsed on neist kaheksa.
Arekeelse ilukirjanduse juhised2 võiksid olla suurelt iga kirjaniku seinal, näiteks: „Õpi oma lugejaid tundma“, „Ei tasu vältida raskeks peetud teemasid (nt seksuaalsus või narkootikumid)“ või „Mõtle, kuidas tekst algab. Lugejas saab huvi äratada näiteks huumori või intrigeeriva väitega“. On mõistagi spetsiifilisemaid, mis sobituvad ka näidendite või stsenaariumide kirjutamiseks: „Kärbi süžeepöörded, mis ei toeta loo põhiliini“, „Piira loo tegelaste arvu ja anna neile äratuntavaid omadusi“ või „Eelista dialoogi ja kasuta kõnekeelele omast lihtsat lauseehitust“.
Seejuures peab hoolikalt jälgima, et lugejal oleks loo kulgu lihtne mõista ehk et seda ei peaks eraldi seletama. Keerulise teksti puhul võib lugejat kõige rohkem segadusse ajada üleminek ühelt ajalt ja kohalt teisele – niisugustes üleminekupunktides peab eriti keskenduma teksti sidususele. Lauri Juursoo sõnul on arekeelse teksti kirjutamiseks ka detailsemad juhised, näiteks kuidas teksti komade ja punktidega paremini liigendada või kuidas mahutada mõte raamatu ühele leheküljele ja mitte laotada seda kahe külje peale. Arekeelse teksti loomisel peab tundma selle metoodikat.
Vajadus on, raamatuid pole
Miks Eestis arekeelseid raamatuid rohkem ei ole?
Intellektipuude ja psüühikahäirega inimestele suunatud veebiajakirja Vaimupuu3 keele- ja tegevtoimetaja, kirjanik Kerttu Rakke selgitab, et tegelikult toimetatakse ka Eestis paljud tekstid nende ligipääsetavuse ehk arusaadavuse eesmärgil lihtsamaks, kuid keegi ei kasuta seejuures arekeele mõistet.
Seaduse järgi peab ligipääsetavus olema tagatud nelja puude arvestuses: liikumispuue, kuulmispuue, nägemispuue ja intellektipuue, viimase puhul tähendab nõue lihtsa keele kasutamist. Rakke sõnul ongi kinnistunud väljend „lihtne keel“4, mida on tegelikult vaja kõigile. „Paljud Vaimupuu tekstid, näiteks pensionite indekseerimisest, on saanud head vastukaja just nn tavainimestelt, sh kõrgharitud inimestelt, kes on tänu lihtsale keelele aru saanud, milles asi.“
Lihtne keel puudutab niisiis ennekõike tarbetekste: juhiseid ja juhendeid, uudiseid, seaduste seletusi jne. Lisaks intellektipuudega inimestele on lihtsas keeles tekstid abiks katkenud kooliteega inimeste, teismeliste, eakate, keeleõppijate ja lõpuks ka kiire info vajajate puhul. Ilukirjanduses ei ole „arekeel“ läinud kasutusse ühel lihtsal põhjusel – pole kirjandust, mida selle terminiga tähistada.
Marju Lauristin on „Ööülikooli“ saates arutlenud raamatute lugemise kui kaduva oskuse üle. Lauristin tõdeb, et lugemisel on vaimne pinge olulisem kui vaimne mugavus. Ta tõstatab isegi küsimuse, kas noortele peaks üldse eraldi romaane kirjutama või võiksid nad pärast lastekirjandusega ühele poole saamist kohe klassika ja täiskasvanute kirjanduse juurde jõuda, nagu tegi seda sõjajärgne põlvkond.5 Olen nõus, et kõigile noortele sama madalate ootustega lähenedes nende lugemisoskus ei parane ega raamatulugejate hulk kasva. Kahtlen aga, kas ühtviisi kõrgedki ootused lugejaid juurde toovad.
Lauristin osutabki, et kirjandus aitab lugejal iseendaga toime tulla: fiktsioonis mängitakse edukalt läbi elulised probleemid. Lugemine on interpretatsioon, iga lugeja elab teksti läbi omamoodi. Arekeelne lihtne tekst ei tähenda, et lugeja peas moodustuv maailm on samuti lihtne või mõtted primitiivsed. Lugemisraskustega inimeste valik ei ole ju „pingutan – ei pinguta“, vaid „saan lugemisega hakkama – ei saa hakkama“, olgu selle põhjused mis tahes. Nii ei paista arekeelse kirjanduse ja noorteromaanide vastu leiduvat mitte ühtegi argumenti.
Katrin Tõnisson Eesti Lastekirjanduse Keskusest leiab, et Eestis on suur puudus tekstidest, mis oleksid kohandatud keeletaseme A1 ja A2 järgi, aga ei oleks nn titekad. Arusaadavalt ei taha kümneaastane enam lugeda hiirekese seiklustest, vaid ootab juba rohkem eakohaseid teemasid. Lastekirjanduse keskuse lugemissoovituste6 hulgas leidub küll raamatuid, mis on nimekirja valitud kui muukeelsetele lihtsamini loetavad, kuid need ei ole arekeelsed ega lihtsas keeles. Üleminekuga eestikeelsele õppele on vajadus lihtsas keeles raamatute järele veelgi kasvanud. Tõnissoni sõnul ei pruugi seesuguse erikirjanduse väljaandmine olla turu väiksuse tõttu äriliselt tasuv, nii et ilma haridus- või kultuuriministeeriumi tellimuseta seesugust kirjandust ka ei sünni. Praegu saab vaid kasutada Sõnaveebis leiduvat „õppeteksti hindamise tööriista“7 tekstide tasemekohasuse hindamiseks.
Soome Tuglase seltsi koolitus- ja lõimumisjuhi Järvi Lipasti sõnul on vajadus arekeelsete teoste järele seda suurem, mida rohkem on riigis sisserändajaid. Värskelt Soome elama ja keelt õppima asunutele on soomekeelsed uudised liiga keerulised. Neile on abiks Soome rahvusringhäälingu Yle kanalites pakutavad selkouutiset ehk arekeelsed uudised8. Samuti on lai arekeelsete raamatute valik – teatmeteostest krimikirjanduseni.
Tallinna ülikooli kaasava hariduse ja eripedagoogika professor Piret Soodla meenutab, kuidas ta oli kolme kümnendi eest aasta aega Rootsis lapsehoidjaks. Rootsi pere tellis talle arekeelset ajalehte, et aidata esialgu kehva keeleoskusega inimest kiiresti ühiskonnaellu sisse elada. „Eestis pole siiani lihtsustatud/arekeelset lugemisvara välja antud,“ ütleb Soodla. „Eripedagoogika magistritudengid on kohandanud paar lugemikku lihtsamaks9 ja Avita andis eelmisel aastal ka tudengite lihtsustatud aabitsa välja. Kahjuks pole diferentseeritud õppematerjalide kirjastamine Eestis süsteemne ehk õppematerjalid ei toeta erineva keele- või lugemisoskusega õpilaste õpetamist, nagu eeldab kaasava hariduse kontseptsioon.“
Eelarvamuste lõksus
Kõik küsitletud osutavad haridusministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi poole, kelle koostöös võiks muu hulgas sündida ilukirjanduse tellimus. Kui arekeelses ilukirjanduses näha keeleõppevõimalust, siis oleks Eestis seda tarvis ju rohkemgi kui Soomes?
Eesti keeleala ja raamatuturg on paraku väikesed. Siin tuleb balansseerida kahe suuna vahel – ühelt poolt soovime näha rikast eesti keelt ja eeldame sellist keelekasutust ka eesti keelt teise või kolmanda keelena õppijatelt. Teisalt on risk kaotada liiga keerulise sisu ja sõnastuse tõttu lugejad sootuks. Hoiakutest ilmneb, et keele lihtsust, selgust ja läbipaistvust ei väärtustata. Eesti raamatuturg ei ole mitte ainult vaene ja väike, vaid ka eelarvamuste lõksus – lihtne keel on vaimupuudega inimestele, ülejäänud peaksid pingutama …
Ilukirjandust ei saa taandada täitma ainult ühte funktsiooni ehk levitama keele rikkust. Autor on vaba kirjutama, mida ja kuidas soovib, ning lugejal on täpselt samasugune vabadus lugeda. On maitseküsimus, kas lugeja naudib lugedes vormi, keelemänge ja -kujundeid või on ta keskendunud faabulale ja süžeele. Diskussiooni avamiseks sobib arekeelne kirjandus hästi.
Niisiis, kui me räägime lugemise vähenemisest, siis kas ainus tee suurendada lugemist on motiveerida pingutama? Kuidas seda kõige paremini teha? Võib-olla leiame muukeelsete hulgast rohkem lugejaid, kui pakume neile alustuseks lihtsamas keeles kirjandust? Kas see kahandaks nende motivatsiooni omandada kogu eesti keele rikkus? Kas keskendumisraskustega lapsi motiveeriks lihtsalt jälgitav köitev lugu raamatusse süvenema rohkem kui kujundlik kaunis keel? Kui ajaviitekirjandus on osaliselt leidnud tee kõrgkirjanduse sekka, siis kas võiks mõne aja pärast rikastada lugemislauda ka arekeelne kirjandus?
Neile küsimustele vastates saame arutleda, millist Eestit me tahame – kas kaasavat ja ligipääsetavat kõigile või ainult neile, kes on läbi lugenud James Joyce’i „Ulyssese“10?
1 https://arhiiv.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=arekeel
2 Ohjeita kaunokirjallisten tekstien tekijöille. – Selkokeskus 27. VII 2021. https://selkokeskus.fi/selkokieli/nain-kirjoitat-selkokielta/ohjeita-kaunokirjallisten-tekstien-tekijoille/
4 Mis on lihtne keel? – Vaimupuu 24. V 2024. https://vaimupuu.ee/mis-on-lihtne-keel/
5 Ööülikool. Marju Lauristin, Raamatute lugemisest kui kaduvast oskusest. – Vikerraadio 29. XII 2024. https://vikerraadio.err.ee/1609552277/ooulikool-marju-lauristin-raamatute-lugemisest-kui-kaduvast-oskusest
6 Teemanimekirjad – Eesti Lastekirjanduse Keskus. https://elk.ee/lastekirjandus/raamatusoovitused/teemanimekirjad/
7 Õppeteksti hindamine. – Eesti Keele Instituut. Vt Õpetaja tööriistad. https://sonaveeb.ee/teacher-tools/#/rating
8 https://yle.fi/selkouutiset
9 Vt Kaisi Õispuu ja Kristin Kask, Magistritööna valmis lugemik lugemisraskustega õpilastele. – Õpetajate Leht 27. VIII 2024. https://opleht.ee/2024/08/magistritoona-valmis-lugemik-lugemisraskustega-opilastele/
10 Tõlkimatuks peetud teose on eesti keelde ümber pannud Paul-Eerik Rummo. – Toim.
