Enam kui 15 aasta näituseelu kulgedes on Kalviku loominguelu algusaastail paratamatult toiminud lähedus õpetaja vaimsuse ja isegi tehnilise maalilaadiga aastate pikku siiski muutunud. Nii pehmemaks ja sulavamaks muutunud maalitehnika kui ka temaatiline avardumine on isiksusliku emantsipeerumise  märk. Mitmel korral on kunstiarvustustes rõhutatud Liina Kalviku loomingu päevikulaadsust, on mainitud temaatiliselt jälgitavaid maale kui pilte maalija teadvuses toimuvast. Ea, lugemuse ja kogemuste kasvades tuleb metafüüsiline pool üha enam paratamatult iga järjekindla ja pühendunud maalija loomingusse.

Tundlikud meeleolumarkeeringud Liina Kalviku maalidel on endiselt olemas. Ta valdab võimet mängida koloriidi ja rütmidega ehk enam kui mõni teine tänapäeva eesti maalija. Ent tundub, et ta maalide huumoris ja elunähtuste kirjeldustes on juba ammu mingit elutarka resignatsiooni. Oleme harjunud keskmisest erinevat loojat kohtlema lapsena, eriti siis, kui ta maalidel on süda kõikjal inimese keha välispinnal. Tegelikult võib teistmoodi küpsus ja kujunenud kapseldumata elutarkus olla üllatavalt suur.