Linkola „Ellujäämise küsimuse“ esitluselt jäi hinge kriipima tagasiside, et järgmise raamatu puhul võiks Linkola vaimsemat poolt välja tuua. Nii moodustavad „Nurjatu küsimuse“ mahust poole järelehüüded või kommentaarid Linkolale, mis kaugeltki mitte kõiges vanameistriga ei nõustu, mis puudutavad palju teoloogilisi teemasid ja on esil ka järgnevas vestlusringis. Kuna keegi osalejaist pole usuteadusliku haridusega, lähenetakse teoloogiale amatööri jultumusega.
Priit-Kalev Parts: Olen Linkolat tõlkinud juba oma kolmkümmend aastat, esimene tõlge ilmus ajakirjas Akadeemia 1995. ja raamat „Juhatus 1990ndate mõtlemisse“ 1997. aastal. Aga tollal ei pälvinud see peaaegu mingit tähelepanu, kauplused pidasid seda vanaks raamatuks või kaotasid selle kuhugi esoteerika lettide alumistele riiulitele. Nii see oleks jäänudki, arvasin, et kes nii tusast kirjandust ikka lugeda tahab. Aga mõne aasta eest jõudis mu poeg sellisesse ikka, et oli juba mõtet mehejuttu ajada, andsin raamatu talle lugeda ja tema ütles, et tead, nüüd vist juba tahavad. Poja Torm Partsi julgustusel ja kujunduses ma Linkolat uuesti avaldama hakkasingi. „Nurjatu küsimus“ on küll juba Epp Margna kujundatud. „Nurjatu küsimus“ lõpetab vastse Linkola-triloogia, 2021. aastal ilmusid „Teisitimõtleja märkmed“ ja „Ellujäämise küsimus. Linkola programm“. 1990ndatel avaldatule olen juurde tõlkinud vähe, aga kõik triloogia tekstid on tugevasti üle toimetatud ja kommenteeritud, sest eesti keel ja kogu maailm on vahepeal väga palju muutunud.
Linkola põlvkonna kogemus näitas, et totalitaarne utopism on ainus, mis tõeliselt maailma muudab. Meie vestlusringi juhataksin sisse stiilinäitega vanameistrilt: „Kõik mure selle pärast, mida inimene inimesele teeb – kõige julmema piinamise, kõige kaunima armuteo pärast –, on praeguses maailma olukorras vananenud, möödunud ajaloojärkudesse kuuluv, teisejärguline. Selle ajastu tähtsad, elulised küsimused puudutavad ainuüksi inimese ja looduse suhet.“
Juhan Javoiš: Mina panustan sellesse raamatusse bioloogina ja tajun ka Linkolat just bioloogina, kuigi, jah, ülikooliseinte vahelt kolis ta üsna kärmelt ümber otse metsa rüppe. Tohutu hävitamine ja tohutu eitamine – Linkola tajub seda nii, et see pole mingi juhuslik eksitus, vaid see ongi meie bioloogiline olemus. Tõsiuskliku darvinistina jagan niisugust lootusetust täiel määral. Olen natuke veel lootusetum: kui Linkola mingil määral siiski imestab, et kuidas evolutsioon, mis on meile kinkinud nii imelise ja mitmekesise elustiku, äkki sellist koledust korraldab, siis mina näen seda tõepoolest loomuliku osana evolutsiooni mustrist, evolutsiooniprotsessi täiesti loogilise uue faasina – ja seda jubedamana. Mihkel Kunnus on kuskil märkinud, et viimasel ajal kõik, kes veidi põhjalikumalt globaalse ökoloogia peale on mõelnud, muutuvad natuke imelikuks. Ronivad kuskile vaimsele tasandile ja hakkavad sealt abi otsima. Nii minagi. Ka mina näen, et meil pole loota millelegi muule kui imele. Elame mitmekordselt võlgu, eitame seda täie süüdimatusega ja istume selles mugavustsoonis totaalselt kinni nagu raudnael tammepakus. Ratsionaalselt mõeldes näib siin igasugune tegevus nagu sõelaga mere tühjaks tassimine.
Olen üsna värske kristlane ja näen hämmastavat kokkulangevust piibli manitsuste ning süvabioloogilise, üdini materialistlikust teooriast võrsuva ratsionaalse ohuhinnangu vahel. Materialistlik loodusteadus lisab sellele täieliku pessimismi: asjad ongi tuksis, teha pole midagi, olemegi kose poole triivivad „ajupuud“, nagu Linkola ütles. Isendi ja külakogukonna tasandil oleme küll ülikõrgelt arenenud, aga globaalsel tasandil ilma igasuguste asjakohaste adaptatsioonideta mikroobimass – nagu hallitus õunamoosil. Seevastu piibel lisab väikese lootuskiire, kinnitab inimese võimet põhjalikuks vaimseks ümbersünniks. Mina püüangi oma kirjutises bioloogi lootusetust ja piibli õlekõrt kokku panna. Linkola teeb kristlusele aeg-ajalt vihjeid, ehk oli temagi liikumas samasse seisundisse, liitus ta ju vanast peast isegi kirikuga, kuigi klassikalist kristlast temast ei saanud.
Parts: Kaasteeliste meenutuste järgi liikus ta vanema mehena veelgi kaugemale „imelikule vaimsele tasandile“, kuigi sellest eriti ei kirjutanud. „Nurjatu küsimuse“ essee on kirjutatud viiekümnendates eluaastates ja sisaldab millelegi sellisele ainult vihjeid; sellegipoolest sealt üks väga mõjus koht: „Arvamusavalduste keeristest, väitluste lainetustest, mõtlejate mõlgutustest olen leidnud üheainsa täistabamuse. [—] 1988. aasta kevadel olin Urjala kirikus ja palvetasin kaasa: „Issand, lase meil veel kord kõike otsast alata.““
Kaupo Vipp: Sattusin hiljuti kuulama intervjuud USA n-ö süvarohelise mõtleja Derrick Jenseniga. Ta palus ette kujutada, et meie planeedile jõuab tehniliselt kõrgelt arenenud tulnukate seltskond ja kukub metsi hävitama, jõgesid mürgitama, muudab mered prügiaukudeks. Selleni välja, et sokutab meie naistele rinnapiima mikroplasti. Jensen ütles, et kui selline asi juhtuks, siis me ju ometi kõik teaksime, mida on vaja teha. Ka täna me planeet ju mitte ei sure, vaid seda tapetakse ja mõrtsukate nimed-aadressid on meile teada. Aga pole ühist selget välisvaenlast. Või õigemini, me oleme oma vaenlast näinud – need oleme meie ise.
Parts: On selline ütlemine, et andekal inimesel on elus üks oma lugu, geeniusel kaks. Linkolal on neid lugusid neli-viis. Üks neist lugudest on just selline, mida ta armastas kokku võtta vesterni lausesse: ära vaidle, tulista!
Madis Vasser: Linkola on tõesti Derrick Jenseniga väga sarnane mõtleja. Jensen ütleb, et kui lootus kaob, siis tegevus algab. Linkolat lugedes pidin imestama, et kuidas küll keegi 30 või 50 aastat tagasi suutis nii tänapäevaseid mõtteid avaldada. Jensen juurdleb samuti selliste küsimuste üle, et mis siis, kui ainus, mis loodusele üle jääb, on kättemaks. Kes seda teeks, millal, kuidas? Jensen arvab, et selleks saab olla väike eliitgrupp, keda avalikkus ei tunne. Teised ütlevad, et see peab olema rahvaliikumine. Minu sisetunne ütleb, et me saame seda igal juhul näha. Meie, lavalolijad, seda teha ei saa, sest me oleme liiga tuntud.
Ja veel ühe paralleeli tänapäevaste mõttevooludega võib kokku võtta selle Linkola tsitaadiga: „Aga keskkonnakaitse ilma jutumärkideta? [—] See on hoidumine, leevendamine, vähendamine, lammutamine, hülgamine, loobumine.“ Tänapäeval on vaikselt tulemas liikumine, mis ütleb, et me peame vähem tegema. Mitte palju nutikaid roheasju, vaid lihtsalt vähem.
Leonhard Koort: Kuigi Postimees (11. X) ütleb, et Balti ketist alates on inimesed hävitanud oma elukeskkonda rohkem kui kogu liigi senise ajaloo jooksul ja et selles raamatus on kõik väga pessimistlikud mõtlejad, siis üks Linkola lugudest on ka see, et tagasi koriluse ja oma juurte juurde – selles on üks väga lihtsalt kättesaadav pääsetee. Kui me mõtleme sellele, et eelmise Eesti vabariigi 20 aasta tulemusel rahvaarv kasvas üle miljoni, põhinedes peaaegu täielikult mahetoodangul, üle 90% energeetikast oli taastuv ja eestlaste ostujõud oli maailmas üheksandal kohal, siis tegelikult on meil mudel ees. Linkola rõhutab, et tuleb mõelda oma peaga, mitte uskuda lääne majandusteadlasi.
Parts: Linkolat on peetud erandlikuks nägijaks just selles osas, kus ta laseb lahti lääne metafüüsika puuslikest ja darvinistlikust baaskoolitusest. Oma ihusilmaga linde vaadeldes hakkab ta nägema, et molutamine, tühi-tähi, mäng ja mõttetus on elu olemus samavõrd kui ellujäämisvõitlus. Siis hakkab ta mõtlema lausa antievolutsionistlikult, ütleme – paleoliitilise muretusega. Kalakajakas veedab määratult aega rammetult kaasa kaisus konutades ja naabritega sõbrustades, mitte ei tegele ellujäämisega. Ornitoloogina inimesi jälgides märkab Linkola sedasama: näiteks tõdeb ta 1960ndail rattaretkel Lõuna-Euroopa vaeseid ja räpaseid linnakesi vaadeldes, et juba tuhat aastat pole seal toimunud mingit arengut, aga ikka pole välja ilmunud mingit kiskjakuju, kurja musta hunti või rahvusvahelist konkurenti, kes nad nahka pistaks. Ta hakkab nägema, et just nimelt lääne tsivilisatsiooni ellujäämispaanika viib kinnismõttelise majanduskasvu ja konkureerimiseni. Ta hakkab nägema, et evolutsionistlik muinasjutt ongi probleemi tuum.
Darwinile öeldi juba tema eluajal, et härra, te ju jutlustate teaduslikku kalvinismi. Sellisest maailmanägemisest tulenevadki säärased ideoloogilised seletused, et indiaanlaste väljasuremine on „kõrgem paratamatus“, et nad on valgetega võrreldes vääritud ja kolonisaatorid on pealejäämise kuidagimoodi pälvinud. Evolutsiooniteooria ja kolonialism on kokku õmmeldud nagu püksisääred ja nendest pükstest on kole raske välja hüpata. Kogu lääne kultuuripärand on täis jutte sellest, kuidas inimene on paha ja kuidas teda tuleb piirata ja ümber teha. Aga mis siis, kui see on ennast täitev ennustus? Kui viga on just piiramises ja surkimises? Kui sa usud, et sa oled paha, siis sa oledki paha. Kas või meie kestlik areng on defineeritud eituse kaudu, looduse mitte hävitamisena. Mitmed põlisrahvaste mõtlejad on välja toonud, et see on, ütleme, kapijoodiku mõtteviis. Inimene, kes defineerib end alkoholi mitte tarvitamise kaudu, kukub varem või hiljem jooma. On hulgaliselt empiirilisi tõendeid selle kohta, kuidas inimesed on oma tegevusega näiteks erosiooni või põlenguid pidurdanud ning levitanud elurikkust sinna, kuhu see looduslikult kunagi poleks jõudnud, aga positiivseid näited eiratakse omamoodi teoloogilise jonnakusega.
Pärtel Piirimäe (publikust): Otsida väljapääsu kristluses on natuke paradoksaalne, sest idee, et inimene on loodusest lahus, on looduse kroon – sellel on väga sügav kristlik aluspõhi. Minu meelset tuleks sellest pärandist loobuda. See oli provokatsioon, aga mul on ka küsimus. Näen siin saalis hallinevaid ja kiilanevaid päid, aga kus on noored, kes tasaarengule või paleoliitilisele elustiilile üle võiks minna? Kuidas viia see sõnum noore põlvkonnani?
Vasser: Ma siis resident-noorena vastaks. Laias laastus on kaks võimalust. Üks on ära otsustada, et hakkad elama rahulikumalt ja kohalikumalt, nn tasaareng. Siis muretsed ehk vähem tumeda tuleviku pärast. Teine äärmus on süvakohanemine: otsustad, et kliimakatastroof on ilmselgelt tulemas, sinna pole midagi teha, saab ainult kohaneda, mõelda, mida selle tumeda tulevikuga ette võtta; siis sa ka aktiveerud, mitte ei muutu pessimistlikuks ja passiivseks. Ma pakuks veel kolmanda tee: süvaareng, millel ehk veel konkreetset sisu polegi. Noortele meeldib, et nendega räägitakse ausalt ja antakse võimalus rajada oma tee. Võib-olla praegu on meil FBs sada noort vaatajat, aga võib-olla ainult kaks, kes on väga tublid ja teevad pärast suuri asju. Nii nagu me ei tea keskkonnasüsteemis, kus on murdepunkt, samamoodi ei tea me ühiskondlikus süsteemis, kus need murdepunktid on, need võivad olla väga lähedal.
Parts: Lühike vahelehõige, et Linkola ise arvas juba 1980ndatel pessimistlikult, et esimest korda maailma ajaloos on üles kasvanud selline mugav põlvkond, kes enam revolutsioone ei tee.
Merili Metsvahi (publikust): Rahvaluuleteadlase ja õppejõuna olen püüdnud üliõpilaste maailmanägemist mõjutada ja raputada neid välja arusaamast, nagu oleks meie ühiskonnas ametlikult valitsev maailmamõistmine ainuvõimalik. Olen üliõpilastele rääkinud Pühajõe ülestõusu lugu aastast 1642, mil talupojad lõhkusid veskitammi ja veski, ning ühenduses sellega lääne mõttelugu. Kunagi varem maailma ajaloos pole olnud maailmamõistmise süsteemi, mis oleks vallutanud kogu maailma. Meil praegu ametlikult valitsev teaduslik, dualistlik maailmamõistmise süsteem on kehtinud väga lühikest aega. Pühajõe mässu pärast tellis Sõmerpalu mõisnik pastor Gutslaffilt raamatu „Lühike teade ja õpetus vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal“ , mis selgitaks ebausklikele talupoegadele, et toonased erakordselt külmad talved ja halb ilm on jumala kättemaks. Talupojad aga uskusid, et ilma põhjustas jõgi, kelle vaba voolu takistati vägivaldsel moel. Tegelikult ei uskunud nii mitte ainult talupojad, vaid ka sakslased, kirikuõpetajad ja isegi „härra superintendent“, aga Gutslaff ütleb, et seda ei saaks viimane kirja panna, sest tsensor tõmbaks selle maha. Üks võimalus noortele läheneda on modernismieelse aja kaudu, mille kohta meil on allikaid eestlaste kohta. Religioon ja praegu religiooni koha hõivanud teadus ei ole ainukesed võimalused maailma mõista.
Parts: Praeguseks on isegi kõvad teadlased kohati pidanud nõustuma, et teatud puud või mõned maastikumustrid tekitavad näiteks vihma, nii et mine neid Pühajõe mässajaidki tea. Näiteks Mehhiko mässulised zapatistid, maia indiaani talupojad ei räägi kunagi keskkonnakaitsest, sest ülekohus looduse vastu on ülekohus nende vastu: keskkonnakaitse, kui üldse midagi, tähendab nende jaoks viiesaja-aastase vastupanu jätkamist.
Vipp: Kui teaduslik-ratsionaalsed inimesed kõnelevad sellest, mida kõike oleks võimalik ära teha, siis kõik maailma religioonid on osutanud, millest kõigest tuleks hoiduda. Modernsus tähendab arvamust, et tsivilisatsioon on ebaõnnestunud, kui ta ei suuda jõuda tähtede juurde. Religioonid manitsevad hoidumise tarkusele. Lahendus Fermi paradoksile – miks me ei näe kosmost kihamas tulnukatest – võib ehk olla ka see, et ükski täie aruga liik ei hakkagi tehnoloogiaid arendama…
Parts: Ega me lõplikku lahendust pakugi, sellepärast ongi raamatu pealkiri „Nurjatu küsimus“: nokk kinni, saba lahti, igatepidi on kehvasti. Kestliku arengu idee on lohutus, et küll kõik saab varsti jutti. Selle raamatu sõnum on kestlikkusjärgne, et tagajärgede aeg on käes. Äkki sa, Kaupo, räägid enda loost „Tagasi Olduvaisse“, Rooma klubi ja teistest projektsioonidest, et millalgi 2030. aastast hakkab maailma majandus paratamatult alla käima…
Vipp: Rooma klubi raporti lõppkokkuvõte oli palju elementaarsem. Inimkonna arengut tulevikku ekstrapoleeriv mudel näitas, et kuni selles sisaldus komponent nimetusega majanduskasv, seni ei suutnud mudel leida ühtegi viisi, kuidas tsivilisatsioon võiks XXI sajandi üle elada. Vaatamata sellele, kui ohtraks muudeti mudelis toormevarud, kui võimsaks tehnoloogiate areng või kui tõhusaks inimarvukuse regulatsioon – kuni valemid sisaldasid majanduskasvu tingimust, näitas mudel põimsüsteemi kollapsit algusega ca 2030 (2010–2050). See peamine avastus oli ehmatav ka uurijate endi jaoks, sest toonane ettekujutus oli, et progress ja kasv on tulnud, et jääda. Sooviti vaid vaadata, kas ehk tuleks kiirelt jätkuva progressi juures midagi karta või millegi puhul kinni pidada sellestsamast religioossest hoidumispoliitikast. Aga me ju ei suuda hoiduda. Kuidas sa teed selgeks pärmseenele, et sul on küll hunnik suhkrut, aga parem seda mitte tarvitada – ei, ikka paneb kogu suhkru kohe nahka. Oli vist Kurt Vonnegut, kes ütles, et jumal hoidku, et pärmseened oma elu mõtet teada ei saaks: uppuda oma väljaheiteisse, et meie saaks veini juua.
Olduvai teooria lähtub ehmatavast mõistmisest, et maavaradeta pole meil sedagi lohutust, nagu jõuaks meie läbikukkumise korral kunagi tähtede juurde mõni teine meie planeedilt võrsuv intelligentne liik. Kuni kolme tuhande aasta eest võis koperdada 90% vasesisaldusega maagikamakate otsa ja tekitada pronksiaja. Tuhatkond aastat tagasi võis labida ja kirkaga kobeda vasesisaldusega maagini jõuda. Nüüd tuleb ülima kõrgtehnoloogia toel tungida kilomeetrite sügavusele ning vabastada vaske ülilahjast maagist. See tähendab, et me oleme justkui kogu planeeti alt vedanud. Kui meie kaome, pole ka ühelgi uuel tulijal mingit šanssi, sest ilma kõrgtehnoloogiateta ligipääsetavaid maavarasid meist maha ei jää. Aga ilma maavaradeta kõrgtehnoloogiaid ei loo ja ring sulgub. Olduvai teooria autor Richard Duncan pakkus välja, et ilma häireteta toimiva elektrifitseeritud tööstusühiskonna eluajaks jääb ca 1930–2030. Selle kokkulangemine Rooma klubi pakutuga on pigem juhuslik, kõik need kuu- ning tähtpäevad polegi lõpuks olulised. Oluline on põhimõte, sest selline perspektiiv oleks piisavalt kole ka siis, kui võiks teostuda alles kahesaja aasta pärast.
Küllap Linkola lootis viimse hetkeni, et inimkond võtab siiski aru pähe. Aga olukord on vastupidine. Kui me räägime kas või rohelisest energiast: kõik need seadmed, mille tootmine tarvitab veelgi rohkem ja kiiremini toormeid, kusjuures nende toodetud energia pole „arhailisi fossiile“ sugugi asendanud, vaid lihtsalt neile lisandunud, kasvu suurendanud… Ikka seesama pärmseene tarkus.
Parts: Linkola kirjutas oma viimase raamatu eessõnas, et talle on ka sõbrad öelnud, et küll sina oled naiivne optimist, muudkui kirjutad ja loodad, et saab asja. Ta kostis, et pole ma nii naiivne midagi, lihtsalt vähenõudlikumaks olen vanast peast muutunud. Kui oled juba üle kaheksakümne aasta vana, siis üksainuski päev veel elus olla on suur kingitus. Linkola lootus oli elu Maal kas või natukene edasi venitada.
Vasser: Sain hiljuti isaks. Üks mu sugulane olevat öelnud, et kui Madis sai lapse, siis peab ju kõik minema hästi. Ma oleks tahtnud teda parandada, et kuigi ma tean, kui halvasti kõik läheb, sain ma ikkagi lapsevanemaks, sest praegu on tore. Mulle Linkola essee lõpp meeldis, see on positiivne. Minu meelest Linkola leiab kahel viimasel leheküljel oma nurjatule küsimusele vastuse, mis võib kunagi kusagil realiseeruda. Aga ma ei saa seda siin välja rääkida.
Parts: Ammugi ei saa mina seda välja lobiseda, selle asemel tsiteerin hoopis Linkola essee kaht esimest lauset: „Olen juba kaua teadnud, et kõikidele probleemidele ei ole lahendust. Üha veelgi arvan, et kõikidele küsimustele on olemas vastus, õige vastus.“
„Nurjatu küsimus“ sisaldab Pentti Linkola peateost „Juhatus olulisse mõtlemisse“ ning Eesti keskkonnamõtlejate esseid.
Priit-Kalev Parts käsitleb Linkolat kui paleoliitilist mõtlejat. Kogu elu kõigub Linkola n-ö paleoliitilise muretuse ja õhtumaise ellujäämispaanika vahel, et tarkade valitsus peab pahelist inimlooma parandama.
Toomas Trapido võrdleb Linkolat paljukäelise ja -pealise hindu jumalaga, kes kirglikult armastab Loodust ja võib sama kirglikkusega maailma hävitada – milles on midagi jumalikku.
Leonhard Koort vaatleb Linkola mõtlemise kattuvusi läänemeresoomeliku maailmavaatega ja toob välja, et loodusel on varuks veel mitmeid enesekaitsemehhanisme, näiteks epideemilised vaimse tervise probleemid.
Madis Vasser kõrvutab Linkola „kurbi küsimusi“ uusimate kestlikkusjärgsete mõttevooludega; Linkola hakkas kasutama paljusid keskkonnakaitse mõisteid soome omasõnadega aastakümneid varem, kui need akadeemilises maailmas moevõõrsõnadena esile kerkisid.
Juhan Javoiš kirjutab bioloogi lootusetusest ja kristlase lootusest; nagu kristlastele, oli ka Linkolale lootusetusest hoolimata omane agar misjonitöö vaim.
Kaido Kama kirjutab sellest, millest Linkola meile ei rääkinud: kuidas indoeurooplaste keelest tuleneb see, et maailm läheb hukka. Seal on sugu ja tulevik, mis paneb vastanduma ja sisendab, et homme peab olema parem kui eile; selline keel on vaja välja vahetada.
Kaupo Vipp räägib, et asjad saavad otsa. Kui meil loodusvaradega kitsaks läheb, lõpeb ka progress – mure on, kas progress lõpeb piisavalt kiiresti.
