Linux Audio konverents – friiklus või fraternité

Linux Audio konverents – friiklus või fraternité

9. – 12. maini viidi Austrias Grazis läbi järjekordne ülemaailmne Linux Audio konverents. Traditsioon, mis on saanud alguse aastal 2002 ning kujunenud üheks oluliseks foorumiks, kus kohtuvad vabavaralise muusikatarkvara arendajad, kasutajad, heliloojad ja muusikateadlased, kes on neid programme oma töös rakendanud. Kas tegemist oli siis omamoodi friikide kokkutulekuga? Seda kindlasti ka, kuid tähtis oli eelkõige loomingulisus ja värsked ideed, mis sellest võrsuvad.

Linux on vabavaraline, avatud lähtekoodiga operatsioonisüsteem, mille kasutajate hulk on aastast aastasse järjest kasvanud. Olemas on suur hulk suurepärast tasuta tarkvara, mis on mõeldud muusika loomiseks, salvestamiseks, töötlemiseks, helisünteesiks, notatsiooniks ja muudeks muusikaga seotud rakendusteks. On ka spetsiaalsed, helitööks mõeldud distributsioonid nagu nt Ubuntu Studio või AV Linux, mille installeerimisel on arvutis kohe täispakett kõikvõimalikku audio- ja videotarkvara – tasuta. Programmide kvaliteet ja töökindlus on järjest tõusnud. Kuna tegemist on nn copyleft tarkvaraga, mille eesmärk pole kasum ja teatud turuosa kindlustamine, vaid luua ja jagada midagi uut, siis on just see üks valdkondi, kus sünnivad ja arenevad jõuliselt uued ideed. Suur osa Linuxi baasil välja töötatud tarkvarast on kasutusel ka versioonides Windowsile või Macintoshi OS X-le, seega on konverentsil tutvustatud uuenduste kandepind tõenäoliselt palju laiem.

Konverentsi kavas olid ettekanded, õpitoad ja kontserdid. Ettekannete osa oli mitmekesine, käsitleti olulisemate helisünteesi programmide uuendusi (nt Pure Data grupitöö võimalusi võrgus, murrangulisi uuendusi peatselt välja tulevas Csound 6-s, uuenenud SuperCollideri multiplatvormilist kasutajaliidest), demonstreeriti, kuidas on erinevat tarkvara ja helisünteesipõhimõtteid kasutatud muusika loomisel ning ka analüüsimisel, tutvustati uusi pillidega seotud vahendeid (nt elastsussensori kasutamist saksofoni lestal, programmeeritavat LV2-plugin’idel põhinevat riistvaralist kitarri efektiplokki MOD). Põnev oli konverentsi väga värvikas osavõtjaskond: suhteliselt akadeemilise taustaga heliloojate ja kõrgkooliõppejõudude kõrval olid kohal muusikud, kes mängivad bändides, tegelevad klubimuusika või eksperimentaalsete katsetustega, ning programmeerijad – küll tuntavas vähemuses –, kes on selle tarkvara arendamise taga.

Paralleelselt korraldatud õpitubades käsitleti erineva tarkvara otsest rakendamist (nt notatsiooniprogramm LilyPond, helisalvestuse mitmesugused tehnikad ja programmid, audio-video otseülekannete loomine, Linuxi-põhiste kitarriefektide kasutamine jpm). Mul endal oli au läbi viia õpituba koos Hannoveri kõrgema muusikakooli elektronmuusika stuudio juhi Joachim Heintziga CsoundQt (helisünteesi programmi Csound populaarseim kasutajaliides) teatud uuematest kasutamisvõimalustest, mille programmeerimise juures olen osalenud. Ühtlasi valiti minu interaktiivne helimäng „Androidtrummarid” („Android drummers”) üheks festivali viimase õhtu põhiüritusel „Linuxi helide õhtu” („Linux sound night”, 11. V) esitatavaks teoseks. Esitajateks olid osavõtjad publikust androidtelefonidel, mina juhtisin nende tegevust teatud dirigeerimismärkidega ning telefonidest välja saadetud teateid mängis ja töötles programmis Csound kirjutatud rakendus. Ettekanne võeti vastu väga soojalt ja entusiastlikult.

Vahest kõige muljetavaldavamad ja Linuxil põhineva audiotarkvara elujõulisust kinnitavad olid kontserdid. Märkimist väärivad ka kontserdikohad: IEM CUBE (IEM – Institut für Elektronische Musik und Akustik) ja eriti MUMUTH (Grazi muusikaülikooli maja – MUusikale ja MUusikaT(H)eatrile), seda nii oma helitehnika kui arhitektuuri ja sisekujunduse poolest. Mõlemad festivalikontserdid kulgesid uskumatult sujuvalt, ilma ühegi silmatorkava tehnilise probleemita. Suurepäraselt õnnestusid ka ettekanded, kus kogu heli sünteesiti hetkel kohapeal, kuigi mängus oli kuni 33-kanaline heli … See räägib nii äärmiselt tasemel tehnilisest meeskonnast ja ülimalt asjatundlikest artistidest kui ka sellest, et süsteemid ja tarkvara olid väga stabiilsed.

Hüva, see kõik on meeliköitev teatud väikesele inimhulgale. Ent kas on siin midagi olulist ka laiemas plaanis? Minu meelest kindlasti. Linux ja üldse vabavaraline, avatud lähtekoodiga tarkvara (igaüks võib näha, kuidas programmid on tehtud, kasutada ja muuta koodi mittekommertslikel eesmärkidel, seda samadel põhimõtetel jagada ja levitada, teha parandusi ja täiendusi) on üks valdkondi, kus tõesti ja reaalselt toimibki heas mõttes kommunistlik mõtteviis: kui oled midagi saanud, on kohane soov – ja see tekibki – midagi vastu anda. Konkreetse näitena tähendab see, et vabavaraliste programmide kasutajad on tihti väga aktiivsed programmi puudustest teatajad, kasutajate foorumid ja meililistid on aktiivsed, kantud viisakast ja üksteist toetavast toonist, on täiesti normaalne vabatahtlik panustamine nt programmide tõlkimisse, dokumenteerimisse ja täiendamisse. Ning selle kõige taga on soov luua midagi uut, heal meelel ja õhinaga jagada, mis sul on, et kõigil koos, ühises kommuunis, oleks parem.

Selge see, et tõsisem arendus vajab ressursse, mida saadakse enamasti annetuste, grantide või sponsorite toel (kelleks on tihti suured IT-korporatsioonid, kes on väga huvitatud tarkvaraprojektide tasuta testijate rohkusest), kuid igatahes on tulemuseks see, et piisava osalejate arvuga projektid arenevad kiiresti ning, mis väga tähtis, see kõik on kantud positiivsetest emotsioonidest, vendlusest. Nii kulunult, kui see ka ei kõla.

See omakorda erineb vägagi kõikjalt jõuliselt peale surutavast „loomemajandusest”, kus kauniks peetakse sõnu nagu „klient”, „turundus” ja „müümine”. Sel kõigel pole loomisega ju kuigi palju pistmist! Kui leidub süsteeme ja inimgruppe, kus esikohal on loovus, ideed, ühistöö ja selle tulemuste entusiastlik omavahel jagamine, siis mida julgustavamat veel võiks olla.

Konverentsi materjali (peatselt ka videona) leiab lehelt http://lac.linuxaudio.org/2013/.

Sirp