Teades, et ees ootab kuu muusikasündmustest ülevaate kirjutamine, on esimene ülesanne teha kontserdivalik. Mõnikord näib mõistlik käia kuulamas sama laadi kontserte, et tekiks võrdlusmoment, teinekord aga just erinevaid, et olla kursis, mis meie muusikaelus laiemalt teoksil. Sel korral otsustasin viimase variandi kasuks ja tagantjärele võin öelda, et olen oma valikuga väga rahul. Olgu siin siis ära toodud kokkuvõte veebruaris toimunust.

Lõbus

Praegusel musta masendust tekitaval ajal on tore tõdeda, et inimesed ei ole kaotanud huumorimeelt ja jagavad seda lahkelt ka kuulajatega. Näiteks Valter Soosalu Kumu auditooriumis antud kontserdil oli muusika pigem tagaplaanil ja õhtu sidusid mõnusaks olemiseks lõbusad lood elust enesest. Kui koorijuhtimine kõrvale jätta, sai õhtu jooksul siiski kuulda kõiki Soosalu muusikalisi talente. Kõigepealt loomulikult harpejjimängu. Selle pilli propageerimisest ta ei väsi ja pole ka põhjust, sest kõlab see ju oma rikkalike võimalustega kui väike ansambel. Laulja Soosalu esitas ühtmoodi nauditavalt klassikalist ja kergemat muusikat, saates end ise klaveril.

Sama positiivse vaibiga oli ansambli T-40 kontsert džässiklubis Philly Joe’s. Ansambel koosseisus Raul Ukareda, Ülo Krigul, Argo Toomel ja Reigo Ahven oli oma kontserdile andnud pealkirja „Varuosad“ ja sellest olid tuletatud ka lugude pealkirjad: „Kardaanirist“, „Kepsu­saaled“ jne. Enamiku lugude autor on Hammondi oreli taga musitseerinud Ülo Krigul. Tegemist ei ole siiski mootorite maailma viiva programmilise muusikaga, vaid improvisatsioonilise bluusiga. Kõik neli on fantastilised pilli­mehed ja tabasid üksteise mõtteid justkui õhust. Õhtu tegid lõbusaks Reigo Ahvena vahesõnavõtud. Jutt tal jookseb ja nalju puistab ta nagu varrukast, kuid temagi ei saanud sel korral üle ega ümber tõsistest teemadest, mis puudutavad praegu kõiki.

Ilus

Kõige ilusama veebruarikuu kontserdi andis Kalev Kuljuse, Theodor Singi ja Sten Heinoja trio. Harva on põhjust mõne esituse kohta öelda täiuslik, sest alati saab ju paremini. Kalev Kuljuse mängu kuulates on aga see sõna omal kohal: aastate jooksul tema esinemisi kuulanuna ei oska ma midagi enamat soovida ei tehniliselt ega ka muusikaliselt – ja nii ka seekord. Alati pakub nauditava elamuse tšellist Theodor Sink: tema mäng on nii vaba ja loomulik, selles on sügavust ja mängulisust. Sten Heinoja on aga lihtsalt nii päikeseline inimene, et juba tema lavale tulles läheb saalis natuke heledamaks. Kui kolm sellist muusikut on laval koos – kõik nad on väga tugevad ansamblipartnerid –, on tulemuseks erakordne muusikaline kogemus. Ilusaks tegid selle kontserdi aga kõlanud teosed, eriti tahan esile tõsta Francis Poulenci trio klaverile, oboele ja tšellole ning Debussy sonaadi d-moll tšellole ja klaverile. Äärmiselt kaunid olid ka Tõnu Kõrvitsa kolm eriilmelist klaveripala, millest meeldejäävaim oli tänu põnevatele ja kergetele passaažidele teine, „Mehaanika“.

Meeleolukas

Tõelised meeleolutõstjad olid kaks vägagi eriilmelist kontserti vanalinna õdusates kontserdisaalides. „URR-45. Defitsiit“, mis toimus Eesti Nüüdismuusika Keskuses, oli omamoodi kurb üritus – oli see ju viimane ERRi ja ansambel U: koostöös sündinud sarja kontsert. Ometigi oli kogu õhtu kantud vaimukusest ja huumorist, näiteks ansambli ühistööna valminud „Kultuuriministri kõne“ instrumentidele ja fonogrammile. Selle ülesehitust selgitas põhjalikumalt Tarmo Johannes: Avignoni silla tüüpi teos, kus kõne alguses ja lõpus kõlavad sõnad „riik“ ja „raha“ on kui sillapostid jõekaldal, nende vahel laiutab kumer tühi ala. Õhtu kulminatsioon oli aga Frederic Rzewski „Coming Together“, kus mõnusa biidiga muusika saatel loetakse ette ühe vangi, Samuel Melville’i kirja. Alustatakse ühest lausest, millele igal lugemiskorral lisandub järgmine; kirja lõppedes toimub vastupidine protsess ja iga korraga jääb üks lause vähemaks. Nii tekib üsnagi ulatuslik teos ja peab kiitma lugejat Raul Kellerit, kes kandis teksti ette stoilise rahuga, lisades üksikuid olulisi aktsente. Tekkis paralleel biitniku William S. Burroughsi ja tema tekstide tsiteerimisega muusika saatel ning kujutasin ette, et samalaadne meele­olu (loomulikult suitsuvines ja alkoholiga) võis valitseda mõnes New Yorgi Greenwich Village’i keldribaaris, kus biitnikud oma tekste ette lugesid.

Täiesti teistsuguses meeleolus kulges Maria Listra ja Floridante kontsert „Now Winter Nights Enlarge“: Vanalinna Muusikamajas kõlas praksuva kaminatule saatel John Dowlandi, Henry Purcelli ja Henry VIII looming. Kontsert oli pühendatud Tiiu Levaldile, kellelt pärinesid esitatavate teoste noodid. Pean täielikult nõustuma Levaldi sõnadega, et vanamuusikat esitades on Listra leidnud endale sobiva niši, mis toob välja ta parimad lauljaomadused. Laulja aga nimetas just neid inglise heliloojaid oma lemmikuteks ja selles ei tekkinud hetkekski kahtlust – niivõrd vahetult ja kohati lausa ülevoolavalt väljendas ta rõõmu võimaluse üle nende muusikat ette kanda. Listra esitus oli kaunis ja läks hinge, eraldi toon välja laulu „Willow Song“ pea pisarateni liigutava tõlgenduse. Kiitma peab ka leidlikke ja ilmselt ainulaadseid seadeid. Vaevalt et keegi teine on Dowlandi laulude saateks kasutanud pillikombinatsiooni kannel, viola da gamba pizzicato ja (vajadusel) klavessiin, mida mängisid vastavalt Anna-Liisa Eller, Villu Vihermäe ja Saale Fischer. Sellise kooslusega saavutati täiesti fantastiline saade, kus keelpillide madalaimad keeled andsid lugudele peaaegu basskitarriliku põhja.

Midagi uut

EMTA kontserdisaalis andis oma debüütkontserdi eri muusikakõrgkoolide, sh EMTA üliõpilastest koosnev keelpilliorkester Musica Vivere Theodoros Kamerise juhatusel. Juba esimene pilk kavale pani rõõmust ohkama: ei romantikuid ega klassikuid, vaid XX ja XXI sajandi muusika. Ei taha end kuidagi kallutatuks pidada, aga sügavaima mulje jättis kahe naishelilooja looming. Tänavuselt Grammy võitjalt Caroline Shaw’lt oli kavas „Entr’acte“, heakõlalisust ja dissonantsust sobivas balansis hoidev teos, mida noored mängijad näisid tõeliselt nautivat. Poola helilooja Grażyna Bacewiczi kontsert keelpilli­orkestrile (1948) tuletas aga taas meelde, kui palju on maailmas head muusikat, mida tuntakse vaid omal maal, kuid mis väärib kindlalt palju laiemat tunnustust ja sagedamat ettekandmist. Üllatusnumber oli Anton Weberni „Langsamer Satz“ – helilooja esimene, oopusenumbrita teos, mis meenutab oma romantilisuses Arnold Schönbergi keelpillisekstetti „Verklärte Nacht“. Kontserdil kõlasid ka Pēteris Vasksi „Musica dolorosa“ ja kaks osa Béla Bartókidivertismendist keelpilli­orkestrile. Orkester jättis väga küpse mulje. Kui intoneerimises oligi siin-seal vajakajäämisi, siis see tehti tasa ülima musikaalsuse ja teoste olemust hästi tabavate esitustega – oli see siis sügavalt läbitunnetatud tõsidus või rütmierk mängulisus.

Värvikas lõpp

Kuna veebruari viimane päev sattus olema reede ehk ERSO tavapärane esinemispäev, jäi kuu viimaseks kontserdiks nende „Valgustuse aeg. Valgus ja pimedus“ Reinhard Goebeli juhatusel. Samal ajal kui valguse ja pimeduse sõnasõjas Valge Maja ovaalsaalis jäi võitjaks pimedus, said kuulajad Estonia kontserdisaalis osa millestki palju rõõmsamast. Värvikas oli see kontsert nii sõna otseses mõttes (viitan siin dirigendi erkpunastele sokkidele, vööle, lipsule ja prillidele) kui ka muusikaliselt. Kõik kavva võetud teosed olid mingit pidi seotud sõja ja kaosega: esitusele tulid katkendid Jean-Féry Rebeli tsüklist „Elemendid“, Georg Friedrich Händeli „Kuninglik tulevärgimuusika“, Joseph Martin Krausi „Kuningas Gustav III matusemuusika“ ja Franz Joseph Haydni „Sõjasümfoonia“ nr 100 G-duur. Händeli ja ka Haydni teos on loodud tähistamaks sõjas saavutatud võitu ning heliloojad ei ole ülevate meeleolude edasiandmisel värvidega kokku hoidnud – eriti uhked on löökpillipartiid. Mõlemad teosed kõlasid Reinhard Goebeli energilisel, kohati lausa tantsulisel juhatusel pidulikult ja eredalt. Väga omanäoline teos on Rebeli 1737. aastal loodud „Elemendid“, mille esimene osa „Kaos“ meenutab pigem XX sajandi muusikat kui kõrgbarokki. Sellest tsüklist jäi eriti meelde Peeter Sarapuu virtuoosne fagotipartii, mille lõppedes oleksin tahtnud nagu džässikontserdil plaksutada. Meeldiva üllatuse valmistas saksa-rootsi helilooja Krausi matusemuusika 1792. aastast: klassitsistlikke traditsioone järgiv, kuid siiski väga isikupärane neljast aeglasest osast koosnev teos liigutas oma vaoshoituse ja püha­likkusega.

Ja veel …

Head muusikat sai veebruaris nautida veelgi. Meeldivaid elamusi pakkus Eesti Kontserdi maailmamuusika kontsertide sari. Õnnestus kuulda kahte: Põhjamaade muusika kontserti trio Rydvall-Mjelva-Carr (nyckelharpa, Hardangeri viiul ja gittern) esituses ning Malist pärit Ballaké Sissoko laulu ja sooloimprovisatsioone 21keelelisel kora’l. VHK keelpilliorkester Rasmus Puuri juhatusel tõi sel korral kuulajateni Rudolf Tobiase loomingu seaded. ERSO Teras Beachis antud kõrbeteemalisest kontserdist on juba pikemalt kirjutanud Talvi Nurgamaa ja nõustun temaga täielikult.* Gilbert Varga juhatusel andis ERSO kahest eriilmelisest poolest koosnenud kontserdi. Selle esimeses pooles esitas imelaps Seohyun Kim Henryk Wieniawski viiulikontserdi nr 2 d-moll op. 22, mis hämmastas, nagu imelaste esitused ikka, virtuoossusega. Ometi tuleb Kimi puhul mainida ka tema sügavat musikaalsust ja meeldivat lavasarmi. Kõnetavam oli siiski kontserdi teine pool, kus kõlas esmalt Ruth Crawford Seegeri „Andante“ keelpillidele, teos, mis meenutab kompositsioonitehnika poolest Ligeti mikropolüfooniat, kuid on kirjutatud paarkümmend aastat varem. Tumedate värvidega ja hinge kriipiv Arthur Honeggeri sümfoonia nr 2 sobis aga praeguse sünge ajaga. Beethovenit ja Mozartit sai ERSO esituses kuulda Henri Christofer Aaviku juhatusel, eraldi väärib siin esiletõstmist Sérgio Pirese suure­pärane Mozarti klarnetikontserdi tõlgendus.

* Talvi Nurgamaa, Paljajalu sümfooniakontserdil. – Sirp 21. II 2025.