Ühest küljest ei saa muistseid kaljujooniseid tänapäeva mõistes kunstiks nimetada. Need ei olnud esteetilised objektid, neid ei loodud ega vaadatud omakasupüüdmatu imetlusega või muul omakasupüüdmatul ajendil. Kord võis tegemist olla jahimaagiaga, teinekord võisid kivvi raiutud märgid tähendada kalendrit ja tähistaevast. Ja, mis peamine, need objektid ei olnud lahus kujutatavast. Need maamunale joonistatud või täksitud kujundid ei kujutanud müütiliste aegade kütte, olevusi ja jumalaid, nende kujundite autorite jaoks oli tegemist küttide, olevuste ja jumalate endiga käegakatsutavas olekus. Tegemist on animistliku, kõike olevat elustava ja isikustava mõtteviisiga, millesse tsiviliseeritud inimesel on raske sisse elada. See ei olnud ainult kunst, see ei olnud ainult territooriumi tähistamine, see oli peale kõige muu ka puhas maagia. Ent see, mis sealt tegelikult arenema hakkas, oli veelgi imepärasem – maamuna harimine põllumajandusvälisel viisil, kultuuri geoloogiline inkubeerimine.
Teisest küljest see, mida teeb Loit Jõekalda ja mida juba Kaljo Põllu kaljujooniseid suurtele paberipaanidele kopeerides tegi, on kunst. Kunst on see, mida kunstnik nimetab kunstiks. Loit Jõekalda on ajakirja Eesti Loodus 2000. aasta aprillinumbris selgitanud: „Inimestel tekkis vajadus pühaks peetud nähtuste kujutamiseks. Kahtlemata on selle aja kunstnikkegi mõjutanud kaunis loodus, veelinnurahva elu oli ju lahutamatult seotud veekogudega. Omavahel on seotud ka ilu ja uskumused”. Pealegi ei vajuta kujund kivil end ise paberile, vaid ilmub uude materjali kopeerija tõlgendava käe vahendusel. Kaljujoonisele võib laotada paberi või õhukese kanga ning eenduvad pinnad saab grafiidi või kriidiga nühkimise teel välja joonistada. Põhimõtteliselt on see sama, mis aknast paistva vaate aknaklaasile maalimine. Kuigi tehtud üks ühele, ei ole see vaade, vaid kujutis. Vaade ei ole kunst, aga kujutis on. See ei ole alati maagia, kui inimene midagi maamuna pinnale või ümbritsevatele asjadele kriibib ja joonistab. Kokkupuude inimese ja asjade vahel on paratamatu. Kaljukunst on kõigest üks näide, kuidas inimene keskendunult mingi koha mõtestatud märkidega hingestab.
Me tajume koha hinge ka sissetallatud radades, sisseelatud majades, sest näeme ja aimame seal varem toimunud tegevuse ja sündmuste jälgi. Olev Maas, kadunud muinsuskaitseinspektor, jäi selle peale kurvaks, kui Tallinna Püha Miikaeli kloostri vana krohv soklitelt maha raiuti ja uuega asendati, sest see oli nii vana, et seal võisid olla veel need vermed näha, mille olid jätnud vaeste ristiretkele minejad. Asi ei ole mitte selles, justkui ilmuks hing kohe sinna taha, kui keegi kriimu tõmbab. Vahel säilib mõni koht või ese, mille peale kasvavad inimtegevuse jäljed nagu ämblikuvõrk või paks sammal peale. Siis on see märgatav ja eriline. Võtame näiteks Tallinna linnamüüri. Sellest on uste ja tänavate avad läbi raiutud, kustkaudu igaüks, kellel asja, läbi käib. Kunstihoone hoovi viib kangialune Müürivahe tänavast, Assauwe torni kõrvalt, sealt liiguvad meie kunstigeeniused alatasa sisse-välja nagu tuuletõmbus.
„Takerdusin Müürivahe ja Kunstihoone õue kangialusesse,” pajatab Loit Jõekalda, „kuhu seitsmekümnendatest aastatest ja ilmselt ka varem on jäänud jäljendeid kiirustavatelt veoautodelt, sealhulgas oli oluline panus Arsi veoautojuhtidelt. Hambad ristis – ja lendasid nii sädemed kui vandesõnad.” Ning krohvikriimude räga kangialuse seintel sai kaunis. Loit Jõekalda kopeeris selle. See osutab ka nüüdse kultuuri mandritevahelisele seosele, sest igal pool peavad veokid läbi kitsaste linnakäikude trügima. Kunstihoonet on Loit Jõekalda varemgi jäädvustanud. Mitte ainult maapind ei õõtsu aeglaselt, ka Kunstihoone vana ja uus hoone tantsivad teineteise embuses aeglast paigalvalssi, nagu näitab nende liibumisjoonele ilmunud pragu. Nimetatud pragu tükkis seinaribaga saigi paberile nühitud.
Ühe loomismuistendi järgi olevat Ado Vabbe oma käega pärnapuu Kunstihoone hoovi istutanud. Kaks pilti kopeeris Loit Jõekalda selle kooremustrilt ümber tüve mässitud lõuendile. Geoloogilises ajaskaalas kargab Vabbe pärn atmosfääri kõrgemate kihtide poole suurtükikuuli kiirusega. Nii et kui näituse pealkirjas kaks tähte ümber tõsta, saaks „Pärnad”, mis ei oleks üldse vale.
