Tõnis Saadoja näitus „Etüüdid klaverile ja lõuendile“ Hobusepea galeriis kuni 1. II.

Tõnis Saadoja näitusega „Etüüdid klaverile ja lõuendile“ kaasneb huvitav pressitekst. Seal tundub kunstnik sõnastavat mingi kahtluse, kahevaheloleku, ootuse. Kirjas on nii: „Täpse artikulatsiooni puudumine saatis maalide valmimist algusest lõpuni.“ Samuti võtab näitus autorile kokku „sõnastamata aistingud“. Näituse efekt avaneb tõsiasjas, et üldinimliku ebakindluse tunnistamine ja samal ajal vägagi kindla käega kujutamine suurendab või võimendab vaatajapoolse interpretatsiooni vabadust.

Saadojale omases fotorealistlikus võtmes mustvalged maalid esitavad objekte või detaile näituse pealkirjas mainitud klaveri küljes või peal. Peale klaviatuuri on suhteliselt väikese formaadiga piltidel suures plaanis kujutatud juhuslikke esemeid, millel puuduvad põhjuslikud seosed klaveriga. Siin on näha kääre, mudelautot, mingi elektroonilise vidina – telefoni või arvuti – detaili, kustunud küünalt jne. Etüüdid on sätitud mahukatele pindadele: suurem osa igast lõuendist on puhas, ristkülikukujulised pildid asetsevad pindade alumises osas. Paljude maalide taust on must, mis tekitab üldmulje, et klaver asub pimedas või hämaras ruumis. Pole aga sugugi kindel, kas esemed on tabatud loomulikus valguses. Mõni etüüd on konkreetsem ja teravam, mõni ähmasem, nii et on raske aru saada, mida pildil täpselt kujutatakse. Ühel maalil puuduvad selgelt eristatavad elemendid, taust muutub korraga esiplaaniks.

Küsimus ongi, kuidas need võõra vaikelu osadena mõjuvad detailid haakuvad autori sõnastatud „sõnastamata aistingutega“, „artikulatsiooni puudumisega“. Ja mida vaataja sellega pihta võiks hakata? Vastuse pakkumisel tsiteerin Hanna-Liisa Konti, kes tegi Saad­ojaga Tartu kunstimuuseumi kataloogi mahuka intervjuu: „Nendel töödel tundub olevat jäädvustatud vaikus enne tormi.“ Hakkasin mõttes kohe sellele lausele vastu vaidlema – on ju näha, et küünal maalil on kustunud, keegi on selle läitnud ja siis mingil hetkel leegi surnuks puhunud; mudelauto viitab lapsepõlvele, juba millelegi püsivalt möödunule. Keegi oleks otsekui lahkunud – selleks et mitte kunagi naasta. Olemata automarkide spetsialist, tundub tegemist olevat Tšaika mudeliga, mis omakorda võimendab motiivi minevikulisust, millegi jäädavat möödumist. Sestap võib esmapilgul väita vastupidist: nendel etüüdidel tundub olevat jäädvustatud vaikus pärast tormi. Aga siis mõistsin, et Hanna-Liisa Kondi ja minu interpretatsioonid on võrdselt õiged (või valed). Klaveri kaas on avatud, me näeme klaviatuuri, mis võimaldab tõlgendada klahvide vaikust erinevalt. Kas keegi on just lahkunud, äsja tõusnud, nii et tema sõrmede soojust on veel klahvidel tunda või on kohe keegi klaverile liginemas, et süüdata küünal, nihutada asju, läita sigaret, mille suits küünla omaga seguneb, panna tuba akordide käes vibreerima? Võib-olla ei tasu aga sedasi üldse küsida. Küünal võib tähendada leina või pilgarit, külma või sooja, lõpetatust või jätkumist. Ähmane kujutis võib vallandada nostalgia soojalaine või hoopis ebamäärase ängi.

Tundub, et „Etüüdides klaverile ja lõuendile“ tuleb ilmsiks sõnastamise ja loolisuse erinevus, mis põhineb nende järgnevusel. Lugu tekib sageli enne sõnu. Lugu algabki sellest, mida Saad­oja nimetab „sõnastamata aistinguks“; sõnad saavad kasvada alles sõnastamata aistingu pinnale. „Artikulatsiooni puudumine“ ei tähenda loo puudumist. Loo alguseks on intuitiivne impulss, millalgi järgnevad sõnad. Sõnad kujunevad lugude tegelikkuseks – nad toovad loo piirjooned selgemalt esile, muundavad aistingu või intuitsiooni tekstiks ning teksti kontekstiks, aga seda tehes ka muudavad lugu, peidavad loo algse hämaroleku pinevust ja pidevust, mida on võib-olla tõesti kergem kujutada pildina, ühe ühtaegu kadunud ja püsiva silmapilgu visuaalse vastena. Elulugu allub küll tervikuna sõnastamisele, aga detailides jääb see alati sõnadele täiel määral kättesaamatuks, sõnad püüavad ulatuda loo tuumani, aga mõned loo elemendid libisevad sõnade haardest ikka ja jälle välja, püsivad sõnade piiril, painavas vaikelus. Võimalik, et neid vaikelusid, loo mitteverbaalseid lähtekohti ongi Saadoja maalinud.

Saadoja piltidelt paistab lugu, mis on ühtaegu jagamatu ja avatud. Jagamatu on Saadoja enda kogemus, see emotsionaalne impulss, mis teda ajendas, tegutsema sundis. Eriti rõhutatult tuleb siin esile, et me näeme ainult üksikuid kaadreid, oleme tunnistajaks pideva, autori teadvuse piirialadel voolava kogemuse (mälestuste? igatsuste? hirmude?) unenäolistele välgatustele, üksikutele episoodidele, esmapilgul juhuslikult fookustatud elementidele. Muide, Saadoja näituse pressitekstis on mainitud, kuidas iga kujutise tume ristkülik muutub „ekraani võrdkujuks“. Need pildid meenutavad tõesti kaadreid mõne filmi algusest; hetkest, mil lugu juba käib, kuigi pole veel õieti hakanud oma saladust lahti harutama; hetkest, mil tavaliselt näidatakse algustiitreid. Need on kaadrid, mille tähenduslikkus võib olla ühtaegu ilmne ja arusaamatu. Aga see pole muidugi kõik. Saadoja ütleb intervjuus Hanna-Liisa Kondile: „Pidasin enda jaoks oluliseks, et füüsiline kohtumine nende maalidega oleks eripärane ja vaataja saaks aru, et kõike seda ei saa telekast või telefonist vahendatult kätte.“ Siin astub mängu Saadoja etüüdide avatus ja vaataja interpretatsiooni tähtsus.

Kui käsitleda neid pilte mingi veel täpselt sõnastamata loo al(g)usena, siis tähendab see ühtlasi, et lugu on veel lahti, avatud, ta võib liikuda vaikuseni enne või pärast tormi, pöördumatud valikud on veel vähemalt pealispinnal langetamata, isegi kui need kujutatud detailidel aimamisi peegelduvad. Piltidelt õhkuv vaikus tähendab ennekõike ootust – alles tuleva saabumist või juba möödunu pidevat, üha uuenevat tagasitulekut. Meenutan veel korraks näituse esmapilgul erandlikku tööd, n-ö tühja etüüdi, ühtlaselt halli kujutist. Võib-olla kutsub see vaatajat ise pilti täitma, loole midagi lisama? Leidma oma sõnastamata aistingud, artikuleerimata loo või juba jutustamisele kuuluva loo sõnastamatu tuuma?