Ikkagi ysna sama kant ja tunnetus, mis seda hõlmab. Temast rääkides räägin ka sellest, mille jälgi ma siin mitmel pool kohtan. Kangro oli veidike eraldioleva talu perepoeg, tal oli selge unistajakalduvus ning kirjanduspõllule rakendatud talupojatöökus. Kui Vallo Kepp kysinud, et miks enam ei teki nii suuri romaniste nagu näiteks Tammsaare, siis vastanud Kangro, et lapsed ei käi enam karjas. (Kressa 2009) Karjalapsel oli aega looduses mõelda ja  ilma vaadata, linnas on teadvuse kasvamine vist kaootilisem. Ta nägi lapsepõlves veel seda tervikliku talumaailma aega, mida setos kutsuti „tollõ ilmä aig”. Majanduslikus ja hariduslikus mõttes oli see tihti kitsas, aga pärimuslikus mõttes väga elav aeg – rahva hulgas kasutusel pysinud laulude ja juttude varamu oli väga lai, oli veel alles suulise kirjanduse olulisim pärand – jutu mõnu. Ja muidugi vana murdekeel, mis igas kylas veidike erinev. Urvaste kandis elas  veel mälestus vennastekoguduse ehk veliste liikumisest koos oma mõistuseyleste taevaskäimiste ja tugeva usutundega. Väike Pärni syndis tsaariaja lõpus. Revolutsioon toimus, kui ta oli seitsmene, ning ta elas yle nii esimese Eesti Vabariigi kui Nõukogude Liidu.     

Kui võtta aegade muutumise võrdkujuks muusika, siis esimese elamusena mainib ta vabadussõjalaste sõdurilaule. Kyla vahel lauldi tollal veel palju riimilisi rahvalaule. Ta tsiteerib neid siin-seal oma teostes, mõnel pool ka vigaselt, nii et tundub, et ta neid ise ei laulnud, vaid  kuulas pealt. Tema laulud olid vist rohkem EYS Veljesto kantused. Vanemuise teatri dramaturgina tegi ta koostööd helilooja Eduard Ojaga, parandades tolle ooperi „Lunastatud vanne” (1940) libretot, ning kirjanduslikul tihendamisel tekkis ka uut muusikalist materjali. Kangro jõudis ära kuulda ka 90ndate alguse noore ja vihase rootsi roki, mida kirjeldab nii: „Laval hüples ja tantsis, murdus vahel nagu pooleks kirevas ürbis pikkade jalgadega kuju, kitarr  punase paelaga kaelas. Teine, lillasärk, hoidis mikrofoni vahel käpas, samas pistis varda otsa, trampis jalgadega, kükitas maha ja röögatas. Kõik see kõlas nagu laul mõnes eikuskimaa murdes.” (HA, lk 89-90) Nii ta tihti on, et laul ei tunne laulu, ja aeg ei tunne aega. Aga imelik, kui suurte muutuste tunnistajaks ollakse yhe inimelu jooksul.   

Kangro võttis oma võrumaise pärandi Ylikoolilinna  kaasa, läbis stuudiumi ja pöördus sealsete tarkuste ja meetoditega varustatult uuesti juurte poole vaatama. Alates aastast 1933 viibis ta mitmel pool murdekogumise retkedel. Lõuna-Eesti aladest käis ta muidugi kodukihelkonnas Urvastes ning Räpinas, Karksis, Helmes ja ka Põhja-Tartumaal. Ta kogus sealt mitmekesist murdelist materjali, keskendudes oma otsingutel eriti haruldastele arhailistele sõnadele ja väljenditele, millest  mõned on jõudnud ta teostesse. Võiks tuua paar näidet – yhes kogumiku „Sinised mesilased” palas on tal rukkihakid „tsädsälikud” (SM, lk 188). Võro-eesti sõnaraamat seda sõna otse ei tunnegi, aga tegu peaks olema hõredate või kipakate viljahakkidega. Siis „kirgesed” (KT, lk 200), mis seto lauludes tähendab prussakat, Kangrol aga (ilmselt läbi vene tuletatuna) „kirgiisi”. Mitmel pool esinev „ähinsadu” (näit TV, lk 197) on paduvihm. Ja mida tähendab urvaste kandi sõimusõna „kannalijalg” (IM, lk 53), seda ei teagi. Kangro sõnavara nyanssidest saaks keegi pikema käsitluse, sest temas liitusid nii murdesse syndinu kui selle tõlgendaja. Kodukandile keskendudes tegi ta Ylikoolis seminaritöö, kus uuris Lõuna-Urvaste murde erijooni, kõrvutades seda ymberkaudsete murdealadega. Materjal tuli peale arhiivi ka pikkadelt korjamisretkedelt, talust tallu käimisest. Selline nipernaadilik rännukihk, mille juured on  Kangro jutu järgi Knut Hamsuni hulkuriromantikas, iseloomustas paljusid tolle aja kultuuritegelasi – kes kondas Euroopat mööda, kes avastas kodumaa nurgataguseid. Ja leitud keelelise materjaliga vähemalt sama tähtis oli ju meeleline või meelsuslik. „Vana ürgne eesti oli mõnel määral veel alles 30ndail maa kaugemates soppides. [—] Keelejuhte kohates avastasin mitte ainult eesti keele ta lõppemata variatsioonide rikkuses [—] vaid ka [—] eesti rahva  – ta ürgses lihtsuses, kaines elutunnetuses, aga ka kustumatus elujõus, poeetlises ilumeeles” (AK, lk 121). Need kokkupuuted, pihtimised, talutöödel abiks olemine ja eri yhiskonnakihtide esindajatega kohtumine (rikastest peremeestest kuni vaestemaja asukateni, kes olid yhed väärtuslikumad informandid) kujundasid taluelust mingi hoopis teise pildi, kui tolle aja keskmine kirjandus, jäikade tyypidega blaseerunud agulirealism ja plakatlik tööeestlus, mis  paistis asjatundmatu ja mujalt yle võetud kirjanduslike moodide kytkes. Kangrole hakkas tunduma, „nagu oleks Vilde ja Petersoni, Liivi ja Mändmetsa vararealism meie rahva hinge paremini tundnud” (seals). Otsene retrostiil teda siiski ei huvitanud, sest sel rahva hingel on igal ajal pisut erinev väljendus. Neil käikudel nähtust ja kuuldust sai Kangro kätte oma hilisema maaproosa veendumused ja ainestiku – mõned episoodid, tyybid ja ytlemisviisid.   

Kyllap said ka luule tumedalt muinasjutulised seosed ärgitust läbikäidud kantidest ja kuuldud uskumustest. See algselt lapsesilma ja hiljem murdeuurija kõrvaga vastu võetud lõunaeestiline tunnetus taluelust kui yhiskondlikust tervikust on sygavalt mõjutanud Kangro kujutlusmaailma ja loogikat. Just seda intuitiivsemat, unenägijamat ja algses mõttes arbujalikumat osa temas, sest tal oli ka Suitsu  ja teiste loenguil teritatud võrdlev ja vaagiv mõistus. Kolmekymnendate lõpus uuris ta oma doktoritöö raames eesti romaani ajalugu, kirjutas kaks artiklit realismi tulekust ja tegi kaasaja proosast kaks aastaylevaadet. Tal oli ysnagi terviklik pilt sellest, mis tema ajani eesti pikemas proosas juba olemas oli, põhjalik ettevalmistus, et ise eepikat kirjutama asuda. Teooria ja looming käisid tema puhul kenasti käsikäes. Väga erinevad impulsid talletati,  mälus olid olemas nii kummeli lõhn kodumurus ja yliõpilaste mensuuride reeglid, ning need detailid liitusid nähtud unenägudes („Ma olen suur unenägija” – MSK, pihib ta Vallo Kepile) ja neist kasvanud kirjatöödes erinevate panoraamide ja sarjade kylge. Oma rännakutel nägi Kangro vana agraarset yhiskonda tasapisi muutuvat. Ta ei saanud parata muud kui jäädvustada sellest minevikust yht-teist oma loomingus, tehes sellest nii igavese naasmisvõimalusega  hetked ja võtta naiseks naabertalu tydruku Maria/Maimu, kellega samas miljöös kasvatud ja kelles oli alles midagi lähedast. Ryytli talu poisi Tartu suurkoolis käimine ja hilisem selle linna mäletamine on koos prototyypide tagaajamise ja märksõnade avamisega juba legendi aines. Seda, mis innustusi ja änge see linn taludest tulnud lastes tekitab, on ta Tartu romaanides ka kylluslikult avanud. „Jäälätete” alguses istub Tõive Pärdijaak Suitsu  loengus, ajab juttu ja naeratab „oma laia võrumaist naeratust” (J, lk 16), mille ta on Mõniste kandist kaasa toonud. Veidi hiljem aasivad nad linna peal mulgi tydrukutega (J, lk 63 jj). Nii nagu Sõõrumäe jalami allikad oma veed Emajões Tartu alla viivad (J, lk 45), nii toidab talulaste entusiasm, tundelisus ja maalähedus Tartu yliõpilaselu ju praegugi, kuigi maaelu ise on muutunud ja talu nimetus mitmetesse jutumärkidesse läinud. Aga need maakohad,  kust tuldi, lähetavad vastsetele linlastele ikka veel mälupilte endist. Selliseid hõllanduslikke lõike on paljudes Kangro teostes.   

Kõik pole ja polnud muidugi nii yhene ja konkreetne. Kangrolik sulam laiast ilmast ja kodukandist saadu vahel selgus aegamisi. Noorpõlves oli ta pyydnud veidike ka võru keeles kirjutada (vt K, lk 166), kuid murdeluulel oli tolle aja kirjanduspildis natuke liiga kindel, maavillasusega piiratud ja veidi  ka taunitud tähendus. Kangro sõnastab seda Adamsoni ja Adsoni kohta nii, et nende luule „on kinni oma traditsioonilises miljöös ja sõnavaras, metafoorides ja võrdlustes” (AK, lk 67). Kuigi võrokene, valis ta väljendumiseks eesti kirjakeele. Miks? See valik oli oma aja nägu. Ta ei tahtnud kylamystikuks jääda. Arbujateks koondatud sõpruskonna ja nende mõttekaaslastega yhtsel vaateveerul tahtis ta peale kohaliku värvingu ka midagi laiemat,  euroopa kirjandusmõttega dialoogis olevat, oli isegi seda Sorbonne’i otsima minemas. Kes teab, äkki oleks see moodne akadeemiline mõte hakanud lausa võrumaist tundelisust maha suruma. Kangro ees seisis yksvahe ka kirjandusteadlase ja õppejõu tee: ta sai eesti soneti ajalugu uurides magistrikraadi, temast oleks vabade olude jätkudes ilmselt tulnud Suitsu mantlipärija eesti kirjanduse kateedris, õppejõud, kes kujundanuks noorintelligentsi  elutunnet läbi eesti luule kidukymnendite – neljakymnendate ja viiekymnendate. Vaevalt kateeder tal nii palju kirjutada lasknuks. Aga valik polegi alati oma teha. Vahel otsustavad meie eest poliitilised või majanduslikud olud. Kangro doktorantuuri nurjas kommunistlik režiim ja järgnes siirdumine pagulusse. Rootsi. Nagu teame, oli Bernard seal ikka hämmastavalt produktiivne – pea poolsada raamatut ja paar veel siiani käsikirjas seisvat proosateost.  Sellise viljakuse taga on peale loomuliku ande ja tööharjumuse vist ka valuline koduigatsus, mis tema pagulasluules eriti alasti on. Kirjutades sai ta olla koduse maailmaga yhenduses, kujutluse sillal käies ajas ja ruumis liikuda. Ta viis killukese lõunaeestilist kultuuri endaga yle mere ja hoidis seal alles. See on meie rahvarändes sagedane, et kaugetel keelesaartel (LõunaEesti puhul näiteks Lutsi eestlased ja Kraasna maarahvas) on säilinud väga arhailist materjali,  mis kodu-Eestis on juba kadunud. Ja missioonitunne ka. Eestist lahkudes täisjõus ja loomingulises arengus olnud Kangrost sai koos Valev Uibopuu ja Raimond Kolgaga kolmas aktiivne ja laialdane võrumaiste asjadega tegeleja paguluses. Nemad jaksasid, Gailit ja Adson olid mere taha jõudes juba natuke resigneerunud. Neil olid seal mingid võrokeste õhtudki.     

Peale igatsusliku mälestuskanga kokkuseadmise  oskuse oli Kangros ka seda otsest nõukogude-vastalisust, näiteks „Sinises väravas”, „Kivisillas” ja „Tartus”, eelaimuslikult ka „Peipsis”. Ta ei suutnud punastele andestada, aga rohkem siiski jäädvustas seda vana, mis oli enne nii loomulikult kestnud ja kadunud. Ta kirjutas neist asjadest ajal, kui siin pidi vaikima, sest valitses sõjajärgne paranoia ja metsavendlus, kolhoosid panid taluelu põdema, murdekeel oli koolides taunitud, vanad kombed  kadusid jne. Temal oli see endine meeles, hing jäi ikka Võrumaale, kust ta enda sõnadega „kunagi lõplikult ei lahkunud” (Kipitai, lk 129). Nyyd uuesti keeleasjade juurde. Las ta ise räägib. „Veel enne kui kuuldud-hääldatud sõna muutub kirjasõnaks, tuleb lõuna-eesti lapsel üks takistus ületada. See, mis kuskil kaugemal kõneldi ja raamatusse oli trükitud, oli lapsele võõrkeel. Seda märkas juba lugema õppimisel: Pildi alla oli trükitud „kukk”, kuigi seal oli  kikas. Lõuna-eesti murre, mida kõneldakse mitte ainult Võrumaal vaid ka Valga- ja Viljandimaal, Tartumaal lõuna pool Emajõge, on mõnes mõttes nii erinev, et seda tuleb eri keeleks pidada” (K, lk 82). Väga tänapäevane seisukoht. See sõnastuste erinevus, haritlase ja talupoja keeletõeluste vaheline pingeväli, mida igas kirjakohas sisetunde järgi yhe või teise keele kasuks lahendatakse, tuleb loomulikult kirjutamisse kaasa. Kangro keel on mu meelest lõunaliselt pehme ja voolav, jutu mõnu on seal sees, aga mitte enam nii rahvalikult nagu Jaigil, kes olevat oma stiili alged saanudki Sänna mõisameeste „porgatamisi” kuulates. Kangro tundis ka eksperimentaalset proosat, oli oma põlve harituim võromaine kirjanik. Ta võib arutleda ja mängida, aga põhi on ikka näha. Ta luule algaski teises keeles. Siis, kui Vabadussõja ajal peatusid nende talus sõdurid (keda tollal kutsuti uudissõnaga „esturid”), kuulis ta sõdurilaule  ja proovis nende mõjul yhe võitleja kladesse midagi kirjakeelset luuletada. „Alles gümnaasiumi keskklassides olin nii kaugele jõudnud, et usaldasin kirjutada ka mõningaid võrukeelseid värsse” (K, lk 83). Murdetaust murrab aeg-ajalt läbi. Mõneski kohas eelistab ta kirjakeelsele sõnale omakeelset: „õdak” „õhtu” asemel, „valdaskaev” „kooguga kaevu” asemel jne. Ta romaanides on väljendeid, millest kumab läbi, et originaal on olnud murdes  ja ylekandega on jäädud kuhugi poolele teele. Näiteks („hinge haarama” (IM) on eesti keeles imelik, põhja pool hinge ju ikka tõmmatakse, aga võro keeles on „hõngu haardma” vana kinnisväljend.     

Või siis „kodu ja elutus” (P, lk 313) – „elotus” on võrokesele „eluase, majapidamine tervikuna”, kuid kirjakeeles hoopis „elu puudumine”. Aga yldiselt muudavad murdejooned teksti mahlakamaks ja paljudel tegelastel (nagu teada prototyybiga leidlaps Ivvol „Peipsis”) on veel oma idiolekt. Ta on LõunaEesti ytlemisi ja eluhoiakuid kirjakeelepõhiste eestlaste jaoks tõlkinud. Ise eelistaksin maavillaste tegelaste kõnes kyll puhta murde säilitamist  – näiteks Richard Rohu raamatuis on see väga nauditav. Eks Kangrot on syydistatud võro keele reetmises ning Kauksi Ylle tõlkis ta näidendi „Hunt” murdesse, kuigi see pole kindlasti sama, mida Pärni ise rääkis. Lugeda on ju niigi mõnus. Ja kõik need ilmekad kohanimed, mida praegu võiks kirjutada juba läbinisti murdepäraselt: Pataperä, Sarukunnu, Vihanurmõ, Sikasäĺä …   

Kangrol oli seda unenäolist võrumaist õhustikku alates varasest lyhijutust „Sinised mesilased” (1939). Siniste mesilaste kujund, mis kordub ka „Igatsetud maas” ja luules, on ise juba andsak – neid ei ole tavaliselt olemas, aga kui neid nähakse, on nad surma enne. Ja kujutlejast sõltuvalt võivad olla ka midagi  muud. Või siis jutud kaugest Kihvakaania maast, millest räägitakse „Igatsetud maas”. Sellised motiivid tunduvad tulevat pikkadest videvikupidamistest, kus jutuvestjatel oli aega kõnelda ning ajalehtedest loetu, soldatitelt kuuldu või piibliteemad said talupoegliku fantaasia väel täiesti teise ilme. Pikema proosaga alustanud Kangro käis esmalt läbi Lõuna-Eesti teemad. Romaanid „Igatsetud maa” ja „Kuma taevarannal” liiguvad laias laastus kusagil  Tammsaare, Richard Rohu, Knut Hamsuni ja natuke ka Vilde „Mahtra sõja” mõjuväljas, aga talurahva elu kujutamine polegi midagi, mida peaks lammutades uuendama. Selle teema vajadused on asjatundlikkus, jäädvustamine ja sisseelamine. Need raamatud teeb võluvaks ka autori „illos hallõ” lyrism. Paljudes töistes tegelastes on romantilisi tahke, salaunistusi, fantaasiaid ja tähtsad tundelised kohtumised toimuvad aastate järel nagu mingis eluaega  kestvas ringtantsus. Minu jaoks on pika proosa puhul kriteeriumiks see, kas kujutatud stseenid tulevad vaimusilma ette ja hakkavad mõnes isiklikult seostuvas kohas etenduma. Kui hakkad tegelasi tajuma, siis on hea raamat. Ja teiseks: kas on lauseid, mis yllatavad, pikemaks mõtlema panevad või meelde jäävad. Ja Kangrol neid on, lausujaks muidugi vanemad inimesed, see traditsiooni hääl, kellest on jäänud folkloori rikkalik valik vanasõnu, kadunud  põlvede kogemuse destillaat. Kellamees Peetrus ytleb „Taeva võtmetes”: „Inimese nägu on juba hämar, Jumala pale küll veel paistab” (lk 77). Vana Saamu lausub „Peipsis”: „Kunas aga elu käib kirjatähe perra.” Ja: „Metsa kõne on pikaldane” (lk 264). Kangro on jäädvustanud nii irratsionaalse, muinasjutulise kihi kui talumaailma olme detailid, tyypilised konfliktid ja suhtumised, ja ka põlvi kestva vabadusiha. Võib-olla oli Ristikivil tõesti õigus, kui ta väitis,  et Kangro loomingus väljenduv usk on selline, „mis näeb elu kui lõpmatut juurdekasvu samal tyvel” (BK, lk 78).

Muidugi on selles usus inimpõlvede kõrval sees ka maastikud. LõunaEestis on iga talu man mõni mägi, org, jõgi, kyyn, teekäänak, kõrge puu, karjamaa ja kivi, mis kohalikule mingit moodi laetud ja tähenduslik – algselt kohapärimuse kaudu ja igayhe sisekogemused sinna juurde. Need on selle kandi arhetyypsed maamärgid. Suured laaned  ja sood oma saladuslike saartega, Venemaa eel lainetav Peipsi on sama paigatunde laiendused haaramatuse suunas. Liikuvate inimeste meeleolud on maastikuga vastavuses, tööle minnakse yht rada, järele mõelda tahtes teist, ilma kuulatatakse, talvel oodatakse kellukate õitsemist aianurgas ja nii edasi. Maastiku väljendustes on ikka olnud oma suunav symbolism. Kui näiteks „Kumas taevarannal” lastakse sool suveleitsakus muudkui aga põleda, siis on  selge, et revolutsiooniline situatsioon on kusagil kypsemas. Või kui kägu „Peipsis” lõunasöögi ajal kukub, siis rõhutatakse, et see tähendab surma ja keegi surebki. Punakas kuu ja päiksele ilmunud rist on laia levikuga motiivid. Nende loodusennete juured on sygaval folklooris. XVII sajandil Urvaste kiriku ymber toimuv „Taeva võtmed” on minu jaoks Kangro parimate asjade hulgas. Seal on natuke konkreetset ajaloolist tausta (kirikus olevatki kyynlad  ise syttinud ja ei olevat ära põlenud), aga see on ikka ysna yldinimlik lugu, kus on sees pyhadus, hävitus, kahtlus ja ka „Salemi nõidasid” meenutav rahva pime viha ja patuoina vajadus. Kirikutorn oma suure kellaga on justkui selle loo kese ja kuna Urvaste kandis on Patuorg, siis pannakse see oma nimele vastavalt toimima. Selle raamatu tempo on eelmistest romaanidest palju aeglasem ja detailsem. Kogu romaani kestel suudetakse hoida saladust,  et kes see kiriku kellamehe kasulaps Riia ikkagi on. Ja kui lõpu poole põrgust Vanapagan papi jutule tuleb, siis avaneb mitmekesine seos Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapaganaga”. Ka lõunaeestilised pajatused vanahalvadest ja juudastest on kusagil taustal. Neile toetus Jaik ja ehk Tammsaaregi. Millegipärast tulid lugedes meelde ka Ingmar Bergmani usuteemalised filmid. Tolle aja Rootsis liikus usukysitlejate mõte pisut võrreldavas voolusängis,  kuid Bergman tegi oma „Läbi tumeda klaasi”, „Talvevalguse” ja „Vaikuse” mõned aastad hiljem. Kangro arutlused on mu meelest isegi selgemad. Teda ei painanud ka see pastoripoja kompleks.   

Kangrole oli Urvaste veliste ajalugu ja pastor Quandt olnud põhjaliku uurimise aineks, ta kirjutas sellest näidendi „Ristituul” ja plaanis ka romaani, kuid see ei saanud valmis. Aga  „Igatsetud maas” on eheda tegelasena olemas meie rahvakristluse oma Laatsarus, vennastekoguduse prohvet Lyytsepa Jaan või Taeva Jaan (prototyyp syndinud 1792). Ta eluiga on tõstetud kyll hilisemasse aega, ja talle on viinaviga kylge pandud, tal lastakse surra mustasajaliste käe läbi, kuid kuju ise on ajatu. Yks romaanis esitatud nägemus on selline: „Metsa puude lehed olid kuivad nagu tubakas, hõõru kahe käe vahel puruks. [—] Päike läks mustaks  nagu karune kott ja suur must sokk tuli Veretüaluse metsadest välja. Kolm korda koputas Tuulõ-Taavõti rehe kohal sõraga vastu maad … [—] Vihanurmõ Tinasilm jookseb palju jalu läbi Vihapalo … Kirik on hiiri ja rotte täis, torni otsas käivad tuuleveski tiivad ringi … [—] Kurat sõidab mõsipaku seljas, aga Riinu ei märka tõlvaga pähe koputada” (IM, lk 68). See on tõeline taevaskäijate proosa, milleni meie kirjanduse ajaloos vähesed kyyndinud ja mis on ka Taeva  Jaani loo hilisemates ymberjutustustes natuke pereraadiolikuks mandunud.       

Teine Lõuna-Eesti kultuuri prohvet Juhan Liiv on „Igatsetud maas” Jukupoeg, teda näidatakse vallavaese perioodil kylakorda käimas, viidatakse yksikutele hilistele loomehoogudele ja lastakse tal iseloomulikult surra. Liiv on äratuntav. Seal on ta paranoilised monoloogid, millest yks on selline: „Juba sest saadik, kui kirjad sisse andsin, juba sestsaadik ajavad  igal pool taga. Kuhu sa lähed … ikka nemad ees. Vahel viskavad kiviga vastu seina, karjuvad koleda häälega. Puurivad lakke augu, vaatavad, et mis ma toas teen. Näitavad punaseid tulesid akende taga. [—] sinipunased tuled … nagu narmad” (IM, lk 191). See sarnaneb Liivi palade stiilile raamatus „Enesest ja teistest”. Ilmekad on ka Jukupoja ennustused ja tema stiilis kirjutatud värsid, mis kaua perenaise kirstus vedelevad, kuni yks revolutsionäärist  kirjamees need trykkimiseks linna viib. Selline suurelisusest vaba kujutamine on vägagi hinnatav. Kangrol on ka omad naismystikud: Riia „Taeva võtmetes” ja Marta „Peipsis”. Nad näevad nägemusi, kuid neid seirab halb õnn. Ka nemad on peene pintsliga visandatud ja tundmatu nime suureks kirjutamine on ju olulisem saavutus, kui mis tahes suurkujule veel yhe karrakihi lisamine.       

Jah, suured ja vähemad vennad. Ja millest  kõigest nende suurus sõltub. On paratamatu, et kodu-Eesti kirjanduslugu pole suutnud väliseestlaste loomingut korralikult läbi seedida ja eritleda. Seda on haaramiseks lihtsalt liiga palju – nii yldiselt kui ka Kangro puhul. Mõned pyhendunud kirjandusteadlased (nagu näiteks Sirje Olesk ja Arne Merilai) võivad kogu ta loomingu ju läbi lugenud olla, aga tavalisele lugejale meenuvad selle nime juures vist esmalt ikkagi „Jäälätted”. Kysimus on vist  seoste hulgas, mida mingi raamat kultuuris vallandab. Tartu romaanid, eriti muidugi „Jäälätted” on vahekommentaaridest ja ajanihetest hoolimata milleski väga kompaktsed. See seostub otseteed kolmekymnendate, meie kultuuri yhe kuldaja myydiga. On nagu mingi selgroog, millega liitub sujuvalt kõik muu, mida me tollest ajast teame. „Jäälätted” haakub õhustikult ju hästi teise tolle ajastu peegelduse, Jaan Krossi „Wikmani poistega”. Ka  Kangro Tartu-saagast saaks koondatuna hea teleseriaali, sest seal on nooruse tuld, meie kultuuriloos olulisi tegelasi ja paiku, vaimukust, dynaamikat ja ootamatuid pöördeid. Memuaarne „Kipitai” sobiks „Eesti mälu” sarja, aga muud Kangro Lõuna-Eestit käsitlevad teosed on jutustamisviisilt veidike vanamoelised (ta proosasse ilmusid novaatorlikumad võtted pärast kindla vormi käppasaamist). Ka nende folkloorne taust ei avane alati kergelt. Ometi  on selles tundelisuses ja kaugete mägede sinas ka nende tugevus, või isegi värskus postmodernistlikus udus ekslemisest väsinud inimeste jaoks. Seal on peidus paljugi selget ja kodutundelist, läbitunnetatut ja saladuslikku, mida mujalt enam leida ei olegi. 

Kasutatud kirjandus

Bernard Kangro, Arbujate kaasaeg. Lund 1983.

Bernard Kangro, Härjanädalate aegu. Tallinn 1994.

Bernard Kangro, Igatsetud maa. Vadstena 1949. 

Bernard Kangro, Jäälätted. Lund 1958.

Bernard Kangro, Kipitai. Lund 1992.

Bernard Kangro, Kuma taevarannal. Göteborg 1950.

Bernard Kangro (toim), Meie maa IV. Lund 1957.

Bernard Kangro, Peipsi. Lund 1954.

Bernard Kangro, Sinised mesilased. Lund 1987.

Bernard Kangro, Taeva võtmed. Lund 1956.

Vallo Kepp, Mälestus sinistes kildudes. ETF 1992.

Janika Kressa, Vallo Kepp: Kui kirjanikust filmi ei tee, siis ei ole teda olemas. Vooremaa 12. XII 2009. 

Oskar Kruus, Bernard Kangro: elukäik ja looming. Tallinn 2003.

Karl Ristikivi, Bernard Kangro: lühimonograafia. Lund 1967.       

Teksti aluseks on Karl Ristikivi seltsi korraldatud konverentsil „Bernard Kangro 100” Tartus Toomel 14. X 2010 peetud ettekanne.