Lühhike öppetus: kuidas eestindada missat

Kasutades traditsioonilist missa vormi, on Kõlar sellest oma helikeele ja Tartu-keelse tekstiga loonud terviku, mis puudutab vahetult ka tänapäeval.

Lühhike öppetus: kuidas eestindada missat

Margo Kõlari Teos „maarja Missa Tarto Keelen“ Valmis 2024. Aasta Tartu Laulupeo Ajaks Ning Toona Kanti See Ette Tartu Maarja Kirikus – Omamoodi Eestluse Kantsis Ja Laulupeotraditsiooni Hällis, Kus Toimusid Esimese Laulupeo Proovid. Teose Telliski Niisiis Kammerkoor Helü Dirigendi, Laulupeo Kunstilise Juhi Küllike Joosingu Eestvedamisel Kõlarilt Tartu Linn, Märkimaks Maarja Kiriku Tähtsust Esimese Laulupeo Korraldamises. Enam Kui Paslikult Toimus Aga Seekordne Missa Ettekanne Vahetult Enne Paastu- Ehk Kapsamaarjapäeva (25. märts), Mis Viitab Neitsi Maarja Kultusele, Ent On Seotud Veel Kevade Alguse Ning Kevadise Pööripäevaga. Varakevadise Suure Paastu Põhimõtete Tuules Kannustas Ka Kontserdi Sisse Juhatanud Tartu Pauluse Koguduse Kirikuõpetaja Mõtlema Paastust Kui Üleliigse Eemaldamisest Küll Materiaalses Ja Praktilises, Ent Ka Moraalses, Vaimses Ja Miks Mitte Lausa Loomingulises Mõõtmes. Veel Enam, Irdumine Ebavajalikust Ja Igasuguse Üleliigse Mahakraapimine – Justkui Ebamäärasest Kivirahnust Filigraanse Skulptuuri Täpne Väljatahumine – Passib Iseloomustama Ka Muusikat, Kus Nii Heli Kui ka Sõna On Kuidagi Iseäranis Kerged Ja Puhtad, Priid Priiskavast Ja Peenutsevast. Just Sellise Eelhäälestuse Pinnalt Paistis Ka Kõlari Missa Omamoodi Lakooniliselt Klaari Ja Karge, Ent Seejuures Mõjusa Ja Tähenduslikuna.

Tartu Maarja kirikule pühendatud missa on kirjutatud Tartu keeles, et fantaseerida eestikeelse jumalateenistuse teemadel. Ümbruskonna murretest kokku segatud keel on praeguseks küll mõnevõrra võõras, ent seda pole siiski põhjust võõristada. Kõlar ise on nentinud1, et Tartu keelel on tema arvates omamoodi sümboolne sarnasus ladina keelega, mis on surnud keelena säilitanud teatava puhtuse ja samasuse. Teisisõnu on keel kuidagi eriti klaar ning üleliigsest vaba siis, kui seda ei räägita – kui see pole justkui elus ning seega pidevas arengus ja muutumises. Seeläbi tekib ka intrigeeriv vahekord millegi tähenduse ja sisu ning sellest arusaamise vahel.

Margo Kõlari „Maarja missa tarto keelen“ esituskoosseis pärast kontserti.        
Priit Laos

Ladina keelest kui kirikukeelest rääkides on Kõlar missa keelevaliku olulise lähtekohana välja toonud, et kiriklikud tekstid pole just sageli kuigivõrd hästi tõlgitud ega seetõttu ka arusaadavad. Liiatigi peaks liturgilisi tekste teatud aja tagant lausa süsteemselt uuesti tõlkima või lauludena läbi kirjutama, et iga uus põlvkond saaks neid taas üha värskemalt ning seeläbi vahetumalt ja ajakohaselt mõtestada. Niisiis tõlkis ka Kõlar ladinakeelsed missa osad esmalt eesti keelde – just tänapäevasest, n-ö elavast keelest lähtudes –, misjärel tõlkis Urmas Kalla need Tartu keelde. Tartu keele kasuks räägib Kõlari sõnutsi ka tundmus, et selles keeles justkui ei saa öelda asju, mis midagi ei tähenda, asju, mis on kuidagi sisu poolest tühjad või arusaamatud. Ehkki Tartu keel võimaldab küll luua ajas ja ruumis teatava distantsi või nihestatuse, mõjus see lõpuks isegi üle ootuste poeetiliselt ja andis missale nii vormilt kui ka sisult uue tähenduskihi. Ka harjumuspärased missa ordinarium’i osad kõlasid Tartu keelde ümberpanduna loomulike ning tõesti veenvate ja suhestutavatena, näiteks „Kyrie“ kui „Esänd, eidä armu“, „Gloria“ kui „Avvu kõrge Jumalale“ või „Agnus Dei“ kui „Jumala Vuun“. Nende vahele valitud proprium’i osade tekstid, mis võetud neitsi Maarja pühadest, sobisid tervikusse samuti kui valatult, näiteks „Communio“ – „Inemisi põlve, kitvä mu õndsas“.

Selle kõige juures on veel tähelepanuväärne, et Kõlar on missa tarbeks tõlkinud teksti kõrval ka konteksti ning terve missa on ka helikeele poolest liturgilisel printsiibil kirjutatud. Erinevalt tavapärasest on koosseisu lisandunud veel näiteks kellad ja torupill, mis mõjus isegi üllatavalt orgaaniliselt ning sobis eriti oreliga tõesti veetlevalt kokku. Koos Tartu keelega andis just torupillipartii missale heas mõttes maisema, kättesaadavama või hoomatavama tähendusliku mõõtme ning tegi muidu mõnevõrra võõristust äratava missa vormi nii keele kui ka sisu poolest lähemaks ja seega kindlasti kõnekamaks. Ka kammerkoor Helü dirigent Küllike Joosing on leidnud: „Meie murdekeeles on mingi vägi, mida on tunda juba proovisaalis. Lauljad on öelnud, et kui ladinakeelse tekstiga võtab mõtteni jõudmine kauem aega, siis murdekeel läheb kohe läbi keha ja teadvuse ning kõnetab esimesest sekundist.“2 Niisamuti kõnetas ka hiljuti aasta koori tiitli pälvinud kammerkoor Helü (selle eesotsas aasta dirigendiks valitud Joosing) ja teiste muusikute interpretatsioon, mis leidis elegantse balansi missale omase sakraalse nimbuse ja teatava ranguse ning Tartu keelega kaasneva omamoodi maaläheduse ja vahetu siiruse vahel.

Kõige muu sümboolse kõrval õnnetus missa ettekande aeg ning kontekst veel seetõttu, et vaid paar tundi enne kontserdi algust arutlesime Tartus üle-eestilisel koorijuhtide foorumil teemal „Eesti koorimaastik 2040 – kas vormist kinni hoides kaotame sisu?“.3 Just nimelt pärimine vormi ja sisu suhte­dünaamika järele nii laiemalt koorilaulu­traditsiooni kontekstis kui ka spetsiifilisemalt konkreetse teose piires iseloomustab veel eriti markantselt Kõlari missa lätet ja sihti. Kasutades traditsioonilist missa vormi, mis on vaata et ladina keele kombel (esmajoones ordinarium’i osi silmas pidades) pikka aega peaaegu raidkujuna samasugune seisnud, on Kõlar sellest oma helikeele ja Tartu-keelse tekstiga loonud terviku, mis puudutab vahetult ka tänapäeval, hic et nunc. Terviku, mis justkui hingab meie aja õhku, ehkki Tartu keelt enam otseselt ei tarvitata. Nii saab küll võrdlemisi range ja nõudliku vormi piires sisu kui selline olla siiski värske ning kõnetav.

Paistab, et missa eestindamise retsepti olulisim komponent on – nagu ikka – just nimelt see miski, mida ei saa sõnadesse panna. See miski, mida saab vaid vahetult kogeda ja tunnetada. Olulised komponendid on siin küll näiteks eri tekstide ja kontekstide tõlkimine, orgaaniline ja sümbiootiline kokkumäng nii sisus kui ka vormis, lauljate ja interpreetide tõlgenduse veenvus ja siirus, ent viimaks siiski oskus – ning veel enam, julgus – loobuda kõigest üleliigsest ning lasta (heli)keelel endal enda eest kõnelda.

1 Liina Vainumetsa, Delta. Margo Kõlari „Maarja missa tarto keelen“. – Klassikaraadio 17. VI 2024.

2 Tartu laulu- ja tantsupeo nädalal kõlab uudisteosena murdekeelne missa. – ERRi kultuuriportaal 27. IV 2024.

3 Üle-eestiline koorijuhtide foorum https://koorijuht.ee/blog/29

Sirp