Luule Žavoronok sündis 25. märtsil 1933. aastal Pärnus, kuid viis aastat oma koolieast veetis ta küüditatuna Siberis. Oma õnnetuseks haigestus ta juba täiskasvanuna, 26aastaselt lastehalvatusse, mis pärssis tugevalt liikumist, aga ei röövinud temalt elurõõmu. 1960. aastal läks ta tööle Tallinnfilmi ja töötas seal toimetajana ligi 30 aastat, töö kõrvalt ka Moskvas kinoinstituudis stsenaristikat õppides.
Ajal, mil Luule Žavoronok Tallinnfilmis tööle asus, polnudki toimetaja ametil korralikku tööjuhendit. Ta oli üheksa ametiga töötaja nagu Hunt Kriimsilm ja tegeles kõigega: ajas stuudioasju, korraldas kakskeelset bürokraatiat, suhtles autoritega, koostas reklaamimaterjale, osales filmide läbivaatustel, ajas kokku kunstinõukogusid, tegi filmide vastuvõtmisel Moskvas sünkroontõlget.
Luule Žavoronok hakkas koostama alates 1972. aastast Tallinnfilmi aastaraamatuid, mis sisaldasid stuudio toodangu filmo- ja bibliograafiat, auhindu ja sündmuste kroonikat, omaaegseid hindamatuid infoallikaid.
Tuntuks sai ta vene multifilmide eesti keelde dubleerijana, tänu millele tunneb teda mitu nõukogude multifilmidega kasvanud põlvkonda, sest kõigi filmide lõpus kõlas filmihuvilistele lastele ammu pähekulunud tekst: „Sojuzmultfilm. Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm. Tõlkija Valeria Villandi, režissöör Eugen Rozenthal, helioperaator Herman Vahtel, toimetaja Luule Žavoronok.“
Neidsamu dublaaže tegema sattus ta ka juhuslikult. Kui selgus, et Luule oli Venemaal koolis käinud ja tema vene keel oli veatu (nagu eesti keelgi), määras peatoimetaja Lembit Remmelgas Žavoronoki dublaaže tegema, mis jäigi aastateks toimetajatöö kõrvalt tema ülesandeks.
Kommunikatsiooni imeks oli seegi, kuidas Luule suutis tollases telefonide (ja veel vähem mobiiltelefonide) vabas maailmas toimetada info multifilmide dublaaži aegadest näitlejateni nii, et need alati õigel ajal kõigest teada said ja kohale tulid. See oli mõistatus kõigile režissööri assistentidele, kes alalõpmata näitlejaid taga ajasid, tihti tulutult. Ja seda kõike suutis Luule Žavoronok oma piiratud liikumisvõimega vaevaliselt kepiga käies. Kõik kunagised Tallinnfilmi töötajad mäletavad naeratavat ning suhtlusaldis Luule Žavoronokit stuudio esimese korruse fuajees helivahetuse algust ootamas, inimestega kohtumas ja asju ajamas. Oma sooja ja sarmika olekuga võlus ta ära kõik endale vajalikud inimesed.
Kord Tallinnfilmi tulnud, töötas ta seal kogu elu pensionile jäämiseni 1992. aastal. Oma suved püüdis ta järgnevalt veeta Tõstamaal, kust tema ema ja vanaema pärit olid.
Head teed, Luule, nüüd lendad Sa oma nimele väärilise lõokesena igaviku taevas!
Eesti Kinoliit
