Ma olen dramaturg, aga mind võib „lund ka rookima panna“.
Ametijuhend pidavat olema selleks piisavalt paindlik.
„Või pistame nad kassasse istuma.“
Äkki see oli uni, kus ma seda kuulsin?
Ma olen dramaturg ja ma kardan, et linn kaebab mu kohtusse.
Tahaks riided seljast võtta. Lavastuste plakatid kooruvad seintelt lahti. Kontor üüritakse varsti välja, sest enne teatrit oli siin ilusalong ja see tõi stabiilsemalt raha sisse. Ma olen dramaturg, kes pakendab teatrivara. Dramaturg, kes on vahel kasulik ja alati kõigi vahel. Riiulilt võtan teatriauhinna, väikesed pappkarbid täis liiva, vanad raamatud, mõõgad, maskid. Õngitsen tekste tühjade ibuprofeeni tablettide ümbriste vahelt.
Selle laua siin kontoris ostis eelmine trupp enda raha eest.
„Aga see ongi nii,“ öeldi, kui ma siia linna tulin. „Pannaksegi enda pappi lavastustesse.“
Ma mõtlesin, et mina küll nii ei tee.
Ma olen dramaturg ja ma ostsin teatrile:
Ühe Powerpoint’i puldi.
Ühe male seti.
Ühe kingalusika.
Ühe AUX-kaabli.
Ühe HDMI ülemineku.
Mõnikümmend plakatit.
Paki kriiti.
Seinanätsu.
Kolmjala.
Ma olen dramaturg, aga mul oli 10. veebruaril tööintervjuu krüptokasiinos. Minu palk ei oleks enam kultuuritöötaja miinimum ja see võiks olla hea. Nädalavahetustel otsin kinnisvara, mida müüvad pankrotihaldurid oksjonikeskustes. Laenuks pakuti pangast 60 000, aga omafinantseeringut mul ei ole. Pangatöötaja küsis telefonis, ega ma kiirlaenu ole võtnud, sest nende andmed näitavad, et …
Mul pole lapsi, pole autot.
Londoni kursaõel vedas, tal suri isa noorena ära ja ta sai korteri osta, aga minu eestlasest sõber nutab elutoas lillelisel diivanil ja küsib: „Kas elu ongi selline, et paremaks ei lähe?“ Tal suri ka isa varakult ära, aga ta on sama vaene kui mina.
Ma räägin sinuga, väikelinn. Kõnelen, sest olen selle linna dramaturg, aga kardan sind. Olen see emotsionaalne teatrirott, kes on oma mürgised seemned külvanud Eestisse. Kes räägib aina rahast ja on teiste peale kade. Too teater sai raha. Too teater sai raha. Need teised teatrid said raha. Kõik said raha peale minu.
Ja ma mõistan järsku, et mina olengi see väikelinn. Ma räägin jälle iseendaga.
Etenduskunstnik, mul on hea meel, kui sa ei kuulu ühtegi liitu, sest siis saan ma sulle vähem maksta. Kui mult küsiti, mis ma teatris edasi teeksin, siis vastasin, et kutsuksin siia palju noori. Nad teevad hästi ja pooleldi tasuta. Pärast tänavad ka veel, et lasid, sest suurde saali mahub 517 inimest.
Seal on tõusuga istmeread,
pöördlava,
orkestriauk,
kontsertklaver Estonia
kinotehnika ja tasuta parkla ja
toitlustuse võimalus
ja laval seistes tekib selline tunne, et
et
et elu läheb paremaks.
Ma olen dramaturg ja kui me ütlesime linnavõimule, et väga keeruline on kolmeliikmelise teatrina teenida 60 000 eurot tulu, siis vastati, et Euroopas käib sõda ja kõigil on raske. Ja kuidas saab olla nii, et sinna teatrisse ei saa rõdule ka piletit, aga meie linnas on saalid tühjad?
Et me võiks võtta näitleja avaliku hankega.
Ja üldsegi teha toredamaid lavastusi.
Ma olen näinud neid toredaid lavastusi. Stand-up toob saali täis. „Oktoberfest“ toob saali täis. Filmimuusika gala toob saali täis. Kui Tõnis Mägi laulaks „Koitu“, siis see tooks saali täis, aga ta küsib liiga palju raha.
Meil laulavad mingid läti naised, raisk. See ei too saali täis. Eksperimendid ei too raha sisse. Noored ei too raha sisse. Kunstifestival ei too raha sisse, aga mina tahtsin seda teha. Mina tahtsin seda teha, aga linn küsis: miks? Loll oled või? Kas linna rahvajooksu tahad ka lavastada?
Ma ütlesin, et jah.
Kõigest võib kunsti teha. Võib, aga ei pea. Looming Exceli tabelisse ei mahu ega hakka kunagi mahtuma. Kui palju on toonud Alliksaare luuletused Tartu linnale raha sisse? Mitu eurot need avatud proovid sisse toovad? Kümme inimest pole ju mingi publik!
Raamatut saab ka lugeda nii, et sülitad pöidlale, tirid ja tõmbad neid lehti. Vaatad, kuidas niidid jooksevad lahti. Kõike saab teha igat moodi. Kunst ongi selline tülikas, et ei allu: ropendab ja karjub. On väsinud elukas, mis sööb elust maha jäänud tegijate maitseid ja ilumeelt, kõigub veretuigete saatel.
Ma ei taha enam olla dramaturg. Seon musti linte okste külge ja vaatan seda maja nagu üht lindu peale vihma. Sõidan bussiga mööda, palmitsen surnud kalade silmi ja kuulan iseenese hoiatust: hoia kaugele eemale siit linnast, kuhu pensionärid surema tulevad. Ära vaata vasakule. Kao otse kuhugi Rootsi. Võta kruiis ja peatu Norras. Vali välja hauaplats Islandil. Jäta selja taha perifeeria, kus pole tuult, pole keelt, pole lendu. Vaid mehed ja naised, kes sülitavad laste silmad sitta täis, koguvad ämbritesse lund ja öösel virutavad voodis rusikaga enese meelekohta.
TEATER
tõmban tikku su pealuu pealt
ning näen, et suurde saali mahuks 517 inimest.
517 inimest
aga seda teksti loed sina üksi
sina, kes sa lähed ja kaod Londoni tänavatele
ja töötad krüptokasiinos
mõtled unustuste tulvas, et
kusagil linnas oli üks teater
kusagil Ida-Euroopas oli üks riik
seal elas mingi rahvas
oma pöördlava
ja kontsertklaveriga
handid, mansid
ei,
olid saamid ja karjalased,
liivlased ja isurid,
vadjalased, vepslased,
või need
ersad ja mokšad,
marid ja udmurdid
something like that
can’t remember.
