Olen viimastel nädalatel kolinud oma raamatukogu. Pakkinud teoseid kastidesse ja siis neid jälle lahti pakkinud. Kolisin raamatuid viimati pea kolmkümmend aastat tagasi, ja toona ei olnud neid veel väga palju, nii et kogemus on suuresti esmakordne. Olen avastanud, et raamatutel on imetabane omadus paisuda, kui need riiulist välja võtta. Kastirivi kasvab kiiresti ja seega on kolimine tulnud jaotada mitmeks etapiks. Uues kodus pakin kastid lahti, samal ajal kui vanas tõstan kaste täis. Kogu see pakkimine ja lahtipakkimine on pannud mind mõtlema oma vahekorra üle raamatutega.

Kuulun kindlasti inimtõugu, keda võib nimetada raamatuinimesteks. Ma olen põhiosa oma elust raamatuid lugenud, kogunud, kirjastanud, tõlkinud, toimetanud, kirjutanud, koostanud, tassinud, laenanud, õpetanud, esitlenud, arvustanud jne. Kui raamatuid ükshaaval kastidesse panen, jookseb otsekui filmilindina silme eest läbi suur tükk elatud elu. Iga raamat vallandab uue seoste ahela, olgu selleks koht, kus ma ta ostsin, või hetk, mil ma temaga tutvusin. Mind ümbritseb palju raamatuid, ilmselt mitusada, mille sünnile olen ise lähemalt või kaudsemalt kaasa aidanud. Tükati moodustavadki need teosed mu elu, need on otsekui mu elupäevade materialiseerunud vorm.

Nagu enamik inimesi, ei tea minagi, kui palju mul raamatuid on. Tõenäoliselt üksjagu üle kümne tuhande. Aastaid tagasi avastasin veebilehe LibraryThing, mis lubab vähese vaevaga koostada oma raamatukogu elektroonilise kataloogi. Esialgu kandsin sinna nimetusi hoolega, ent siis hoog vaibus, nii et praegu on kataloogitud peamiselt vaid erialakirjandus. Veebikataloog ütleb, et mul on 7322 raamatut ja pakub nende kohta mitmekesist statistilist teavet. Näiteks saan ma teada, et mu raamatutest on 2595 eesti keeles, 2109 prantsuse keeles, 1856 inglise keeles, 183 saksa keeles, 99 vene keeles ja 198 muudes keeltes. Samuti teab veebikataloog, et kokku moodustavad mu raamatud 378-meetrise virna, mis on kõrgem kui Eiffeli torn (324 m) ja jääb vaid mõne meetri alla Empire State Buildingule (381 m). Lehekülgi arvutab kataloog kokku 2,4 miljonit. Raamatukogu kaaluks hindab see 13 368 kg.

Ilmselt on minu põlvkond viimane, kes sellise pühendumisega trükiraamatuid kogub. Mis muidugi ei välista erandeid ka tulevikus. Aga ma ei imestaks, kui tänavune eesti raamatu aasta jääb viimaseks, sest neid kaasmaalasi, kelle ellu raamatud enam ei kuulu, on üha rohkem, ja ühel hetkel, mis ei ole enam kaugel, saab neist valdav enamus. Üks kõige viimaseid lisandusi mu raamatukokku on eelmisel nädalal Helsingist ostetud Soome sotsioloogi Riie Heikkilä uurimus „Miks me lõpetasime lugemise?“ („Miksi lakkasimme lukemasta?“, 2024). See toob soome ainese peal väga hästi välja arengutrendi, mis meid 1980. aastatest alates raamatute lugemisest aina kaugemale viib. Väga huvitav ja vajalik oleks, kui keegi võtaks vaevaks uurida lugemisharjumusi tänapäeva Eestis, oletan, et need ei erine märgatavalt soomlaste omadest.

Raamatute pakkimise käigus sattus mulle kätte Alberto Mangueli väike raamat „Packing My Library“ (2018). Manguel on üks neid autoreid, kelle raamatuid kogun ja loen. Ta soetas sajandi algul endale Prantsusmaal ühe vana kirikla, kuhu asutas oma raamatukogu, mis sisaldab üle 35 000 köite. Elu sundis teda aga viisteist aastat hiljem kolima Prantsusmaalt New Yorki ja see teos vahendabki autori melanhoolseid mõtteid raamatukogu järjekordsest kolimisest. Manguel kirjutab otsekui mu enda kogemusest: „Raamatute lahtipakkimine on loominguline tegu, ilmselt seepärast, et see on oma olemuselt kaootiline, ja nagu igas loomingulises teos, kaotavad kasutatud materjalid selle käigus oma individuaalse iseloomu: nad saavad osaks millestki muust, millestki, mis neid ühtaegu nii hõlmab kui ka muudab. Raamatukogu sisseseadmisel kaotavad kastist välja tõstetud ja riiulile asetatud raamatud oma esialgse identiteedi ja omandavad juhuslike seoste, eelarvamuslike liigenduste või pealesurutud siltide kaudu uusi. Olen korduvalt avastanud, et kunagi käes hoitud raamat muutub teiseks, kui talle määratakse raamatukogus uus koht.“

Raamatute pakkimise käigus tuli välja ka väike prantsuskeelne Walter Benjamini esseekogu „Je déballe ma bibliothèque“, mis koondab tema bibliofiilseid tekste, eesotsas nimiesseega „Ma pakin lahti oma raamatukogu“ („Ich packe meine Bibliothek aus“). Mäletan, et ostsin selle raamatu 2000. aastal Pariisis ja see oli mu esimene kohtumine selle XX sajandi ühe kõige põnevama mõtlejaga. Benjamin kirjutas selle essee 1931. aastal, kui ta oli parajasti lahutanud ja kolinud oma paari tuhande raamatuga uude korterisse. Ta kirjeldab mälupilte, mida raamatute lahtipakkimine temas vallandab, analüüsib aredalt raamatukollektsionääri hingeseisundeid ja kirjeldab peent tasakaalu kaose ja korra vahel, mis iseloomustab igat raamatukogu. Benjamin on autor, keda on lihtne enda omaks lugeda, nagu nüüdki, mil oli vaja need kolimismõtted sõnadeks muuta.

Raamatute lahtipakkimise juures on kõige huvitavam osa nende riiulisse paigutamine. Ma imestan alati, kui näen koduraamatukogusid, kus puudub igasugune süsteem. Isikliku raamatukogu korrastamine on nagu korraloomine oma siseilmas. Raamatukogu on isiksuse laiendatud portree: sinna kuuluvad teosed, mis on omanikule mingil põhjusel olulised, vajalikud või tähenduslikud. Mäletan, kuidas esimestel välisreisidel üllatas mind see, kui isikupärased on inimeste koduraamatukogud; Eestis kippusid need olema kõik väga sarnased, sest osteti neidsamu väheseid trükiseid, mida kaubandusvõrk pakkus. Raamatute kolimist alustasingi sellest, et koostasin uue süsteemi, mille järgi teoseid uues kodus riiulitele paigutada. Süsteem on lihtsalt öeldes temaatilis-alfabeetiline: kogu raamatukogu on jaotatud temaatilisteks alaosadeks, mis omakorda on liigendatud alfabeetiliselt (autorite järgi). Teemade osas katsun järgida Aby Warburgi „hea naabruse reeglit“, s.t. panna kõrvuti teemasid, mis teineteisest välja kasvavad.

Kui vaatan ennast viimastel aastatel lugejana kõrvalt, siis pean tõdema, et praeguseks loen ma ilmselt ekraanilt rohkem kui paberilt. Ja mu e-raamatute kollektsioon ei jää varsti palju alla trükiraamatute omale. See tõsiasi ei ole märkimisväärselt pidurdanud mu soovi oma raamatukogu iga päev rikastada, seda enam et üsna sageli soetan trükiraamatu pärast seda, kui olen selle elektrooniliselt läbi lugenud; olulise teose materiaalne kohalolu tundub vajalik. Nii mõnigi on mu kolimisega seoses öelnud, et kui palju lihtsam see kõik oleks, kui raamatud elaksidki kõik pilves; mulle on see raamatute pakkimine ja lahtipakkimine siiski kogemus, mida ma ei vahetaks millegi muu vastu.