3. Tulevikku on raske ette kujutada „kultuuride” kooselu või veel vähem „iseolemisena”. Mitmuses kultuuri mõiste kipub ise kujunema ajalooliseks (eeskätt lääne) artefaktiks, nii et pingevabadust võib vaevalt loota. Samas oli Spengleril kindlasti õigus, kui ta leidis, et eurooplaste maailmapilt on endiste ääremaade esiletõusmise tõttu läbi tegemas alandavat Kopernikuse revolutsiooni. Hiina reageerimine Nicolas Sarkozy otsusele kohtuda dalai-laamaga viis vägisi mõtted XIX sajandi suurtükidiplomaatiale, ehkki seekord on kahurid teises suunas. Kui USA finantsminister Henry Paulson läks Pekingisse, siis peeti talle loeng sellest, kuidas juhtida majandust. Majanduslike ja demograafiliste jõuvahekordade muutmine viib kahtlemata ka sümboolse geograafia muutumiseni ning Hiina, India ja Lõuna-Korea paistavad varasemast palju enam silma kaasaegses popkultuuris. G8-st sai Washingtoni kriisikonverentsil G20. Kui majanduskasvu ja seda laadi sümboolset edutamist saab pidada väärikamaks iseolemiseks, siis võivad paljud Aasia ja ka Ladina-Ameerika riigid (erinevalt kultuuridest) seda tulevikult kindlasti loota.
4. Venemaa on täna ohtlik eeskätt iseendale. Venemaa „uut tõusu” võib võrrelda mõne ettevõtte aktsia põgusa spurtimisega kõrgele, millele järgneb masendavate fundamentaalnäitajate tõttu viimaks ikkagi langus. Kuigi Norra eeskujul on Venemaa püüdnud vältida musta kulla needust naftaraha reservide kuhjamisega, on sealne majandus siiski üsna lootusetult toormaterjalide väljaveo suunas kreenis. Õigupoolest ei too isegi see sektor enam eriti raha sisse, sest toorme ammutamise ebaefektiivsuse tõttu on see liiga kallis. Nõnda pidigi riik sellel aastal naftat välja vedavatele ettevõtetele reservide abil appi tulema. Majanduslikud probleemid näivad aga väikestena, kui pöörata tähelepanu Venemaa demograafiale, mis on lausa kohutavas seisus. Sellel aastal tehtud katsed võidelda alkoholismiga on pigem näidanud haldussuutmatust kui võimude tõsist tahet midagi korda saata. See ei tähenda muidugi kaugeltki, et Venemaa ei võiks olla ohtlik ka Eestile. Ilmselt on igal riigil, ka Eestil, vaid piiratud hulk tähelepanu, mida pühendada kõikvõimalike probleemidega tegelemiseks. Viimaste aastate jooksul on suhted Venemaaga sellest tähelepanust suure osa ära võtnud. Juba selleks, et olla informeeritud valveseisakus, peab Eesti hoidma tööl suurt hulka ametnikke, kes võiksid teha midagi muud ja kasulikumat. Tänapäeval ei alustata sõda kõlavate deklaratsioonidega. Eesti ja Venemaa vahel kestab juba pikemat aega pidev külm sõda, mis tegelikult ei olegi nii külm.
