3. Pinge ja ebaväärikuse tunde üks põhjusi on enese võrdlemine teistega. Tänapäeva maailm pakub selleks üha rohkem võimalusi ja see võib pigem süvendada ressentimenti, kadedusvimma. Kui aga tekib olukord, et lääneriigid peavad hakkama idast ja lõunast abi paluma (Island Venemaalt, USA Hiinalt), siis viimaste väärikustunne võib sellest küll kerkida. Islamimaailmaga on omaette lood. „Väärikam ja pingevabam” iseolemine  võib ehk ees oodata ainult Iraani, kui ta suhted läänega normaliseeruksid.

4. Venemaa üritused Eestit rahvusvahelisel areenil diskrediteerida ei ole suurt vilja kandnud. Kui mõnikord Eesti maine ja toetus on ka langenud, siis oleme selles ikka ise süüdi olnud. 2007. aasta aprillisündmuste järgne populaarsus andnuks valitsusele hea võimaluse meie vene vähemust (keda võib muide täiesti vabalt kogukonnaks nimetada) mõne präänikuga enda poole võita (kodakondsus, keele- ja hariduspoliitika). Puudus aga riigimehelikkus, võimalus lasti raisku ja nüüd on Venemaal juba lihtne siinse vähemusega manipuleerida. Venemaa võib hakata USA uut valitsust proovile panema. Lootkem, et ta teeb seda kusagil kaugemal: Iraani, Kuuba või Venezuelaga seoses, mitte oma naabermaadel. Samas pole Venemaal maailmale pakkuda midagi peale nafta ja selle hind langeb. Pealegi  näib, et antiamerikanism, mis vahepeal aitas Venemaal leida ühist keelt Lääne-Euroopaga ja endise Kolmanda Maailmaga, on Bushi lahkumisega oma toitepinnast kaotamas.