Maurice Maeterlinck (1862–1949) on eesti lugejale tuntud kui sümbolistlik näitekirjanik. „Vagurate aare“ võimaldab saada ettekujutuse Maeterlincki maailmavaatest, tema filosoofilisest meelelaadist. Tõsi, siinne kirjatükk ei anna sellest ammendavat ülevaadet. Miks? Esiteks saadab „Vagurate aarde“ eestikeelset versiooni rohkem kui poolsada lehekülge pikk järelsõna, kus on võetud Maeterlincki mõtlemise kultuurilooline kaal asjalikult kokku. Kahju, et nõnda mahukale ja ülevaatlikule järelsõnale on jäänud lisamata autori nimi – võimalik, et selle on kirjutanud teose tõlkija Maria Einman.
Teiseks korratakse järelsõnas üht arvustajas kiusatust tekitada võivat mõtet, mille kohaselt ei pea „Vagurate aarde“ „lugeja valmidus olema intellektuaalset laadi“ (lk 169). Väite täpsustamiseks sobib tsiteerida Charles Recolini arvustust: „Seda peab lugema, andudes aeglaselt kummalisele õrnusele, mis sellest õhkub“ (samas). Pisut hiljem osutatakse mõttele, mille kohaselt peaks teose lugeja kriitilise mõistuse lausa „alla suruma ning autorit vaikides järgima, et saladuse hämaratelt teedelt valguse kätte jõuda“ (lk 174). Ma andsin sellisele peibutusele järele ning seetõttu pettub siinses kirjatükis inimene, kes otsib ülevaatlikke seoseid Maeterlincki mõttelaadi ja õhtumaise filosoofiatraditsiooni vahel. Pigem püüan kirjeldada vabamas laadis, kuidas Maeterlincki müstilisusse kalduv mõttelaad minus vastu kajas, mu enda viimase aja meelisklustega kokku kõlas. Julgen teha seda põhjusel, et Maeterlincki mõtlemine ja stiil pole mu meelest kaotanud oma akuutsust, tema pakutud kombel võiks mõelda maailmast ja teadvusest ka praegu. Tundub, et meie mõistuseusk pole toonud kaasa üldist võimet eristada mõistlikkust tunnetest, teadmist arvamusest, argumentatsiooni afektiivsusest – iga spasmi ja tõmblust võib ratsionaliseerida, iga palavikulist arvamust või hirmuvahku kaine väitena esitada, rebida südamerahuga aimduse teadmisest lahku ja esitada esimest viimase pähe. Üks võimalus meie eristamisvõimet arendada olekski – pöörakem viimatise tsitaadi osised ümber – liikuda enesekindla mõistuseusu kalgist, erisusi tasandavast valgusest saladuse hämaratele teedele. Neid teid ei saa muidugi läbi käia, ent ehk on võimalik õppida neil pisut paremini liikuma, pisut pehmemalt ümber kobama.
„Saladuse hämarad teed“ pole „Vagurate aarde“ kontekstis ainult kõnekujund, Maeterlinck tajuski elu saladuslikuna: „Elame oma tõelise elu kõrval ja tunneme, et ka kõige sügavamad ja salajasemad mõtted ei puuduta meid, sest me oleme midagi muud kui me mõtted ja unistused. Pääseme oma ellu vaid aeg-ajalt, peaaegu juhuslikult. Millal tuleb see päev, kui saame iseendaks? [—] Mis saladustemere sügavustes me elame?“ (lk 29). Elu saladuslikkusega on seotud ka Maeterlincki hämaravõitu hingekontseptsioon: „Ja milline hing ei teaks, et ta on alati mere ääres ja vaatab pidevalt igavikulist ööd?“ (lk 119). Jätan hinge kirjeldamise siin kõrvale, kuna mind köitsid „Vagurate aardes“ pigem praktilisemad võimalused saladuslikkusele reageerida ja eespool mainitud „kummalist õrnust“ igapäevaseks elutundeks muundada. Maeterlinckile ei paista olevat oluline ainult see, kuidas saladuslikkusest mõelda, vaid ka see, kuidas sobitada salapära igapäevaellu: „Õppigem tähtsusetuid elutunde austama“ (lk 66). Just siin avab „Vagurate aare“ midagi üldisemat, mis võiks kõnetada iga praegu elavat inimest, kes püüab leida üha turbulentsemas maailmas fookust, ühiskondlike fluktuatsioonide taustal keskendatust. Küsimus polegi ainult fookuse vajaduses, vaid ka selle leidmise viisis.
Esiteks. Kui lähtuda maailma, s.t nii teadvuse kui ka tegelikkuse saladuslikkusest, tuleb tunnistada ühtlasi, et saladus võib jäädagi lahendamata, lahendamatus on saladuslikkuse keskne tunnus: „Pärilikkus ja isegi saatus on kõigest tähe kiired, mis ekslevad saladuslikus öös. Ja kõik võib olla veelgi saladuslikum“ (lk 96).
Teiseks. Kui saladuslikkus on püsiv, tekib kohe küsimus, kuidas sellele reageerida. Eirata on kõige kergem, aga „Vagurate aarde“ raames ei lähe selline variant õieti arvessegi. Maeterlincki eelistatud valiku kohta pillatakse vihje kohe „Vagurate aarde“ alguses: „rääkimine on mööduv, vaikus igavene“ (lk 10). Pisut hiljem kirjutab Maeterlinck veelgi otsekohesemalt: „Mõistuse mõtted on sootuks tähtsusetud meie olemise tõe kõrval, mis avaldub vaikuses“ (lk 60). Jah, see on lihtne: saladuslikkusest on keeruline rääkida, seda tuleb pigem kuulata – mis eeldab võimet vakatada. Kuulamine aga on pigem seisund kui tegevus, mis eeldab aeglust: „On olemas tuhandeid ja tuhandeid seadusi, mis on võimsamad ja väärikamad kui kirgede omad, ent neid aeglasi, tagasihoidlikke ja vaikivaid seadusi – nagu ka mis tahes muud vääramatut jõudu – märkab ja kuuleb vaid elu poolvarjus, rahulikel tundidel, kui saab endasse süüvida“ (lk 82). Olgu kohe rõhutatud, et selline jutt võib kõlada kui mesi mõnegi moodsa eluõpetaja kassikullaste huulte vahelt, seda enam et Maeterlinck rõhutab vaikusekogemuse seotust igapäevaste raskuste ja saatuselöökidega: „Kuulume iseendale kõige jäägitumalt vahetult pärast korvamatuid õnnetusi. Siis tundub meile, et oleme end üles leidnud ja tagasi saanud tundmatu vajaliku osa oma olemusest“ (lk 92). Ent mu intuitiivne lugemiskogemus ütleb, et Maeterlinck ei kutsu niivõrd kannatustest vabanema, kuivõrd neile toetuma. Eesmärk pole tuimuseni ulatuv stoilisus, vaid võimalikult rahulik rahutus, rahutuse kõige rahulikum vorm, millesse mahub ka püüd leida kannatuste kaudu üles kannatlikkus.
Kolmandaks ongi kannatliku kannatamise kaudu võimalik jõuda teose pealkirjas oleva „vaguruseni“. Aeglane kannatlikkus eeldab vagurust, s.t teatud mõtteviisi: valmidust järele mõelda, asjadele ja asjaoludele ettevaatlikult ligineda, oma reaktsioone kaaluda. Vagurus on vaikuse hingeline, aga ka praktiline väljendus. „Vagurate aarde“ järelsõnas rõhutatakse „vagurat ellusuhtumist: elu peab vaikselt vaatlema ning panema tähele selle headust ja ilu – nii iseendas kui ka teistes inimestes“ (lk 133). Kuigi selline hoiak võib tunduda liiga passiivne, elukauge ja/või enesekeskne, pole siiski tegu „tegutsemata tegutsemisega“, vaid tähelepaneliku viisiga tegudeni jõuda. Vagurus kõlab sümpaatselt maailmas, mis tundub sumbuvat üha suuremal määral afektiivsetesse reaktsioonidesse ja vajadusse neid reaktsioone väljendada (loe: võimendada), võimet oma reaktsioone kannatlikult läbi valgustada, suutlikkust reageerida kõigepealt omaenda reaktsioonidele, hinnatakse aga justkui üha vähem. Kannatlikkus on muutumas defitsiidiks, ent Maeterlincki maailmavaates tundub see olevat möödapääsmatult oluline: „Peab kannatlikult ootama, kuni kõrgem teadvus vähehaaval välja kujuneb“ (lk 36).
Sellinegi lause võib mõne arvates kalduda liigsesse müstikasse. Ent mu meelest saab „Vagurate aaret“ lugeda ühtaegu intuitiivselt ja maiselt. Maeterlinck annab selle kohta ka selge vihje: „Meie olemise suurim häda on see, et me elame väga kaugel oma hingest ja kardame tema õrnematki liigutust. Kui me lubaksime tal keset oma vaikust ja valgust puhtsüdamlikult naeratada, elaksime siinsamas igavest elu“ (lk 103). See „siinsamas“ pani mind mõtlema, et äkki tähendab kannatlikku ootamist eeldav „kõrgem teadvus“ teadmist, et võib-olla pole eraldiseisvat kõrgemat teadvust, s.t kaugustusse ulatuvat jumalikku allikat olemaski, kuna igasugune rahulikult läbi valgustatud teadmine ja teadlikkus sellest teadmisest on väärtuslik ja tähtis. Teisisõnu: kui midagi saab pidada teadvusse, s.t teadvuse „siiasamasse“ ulatuvaks teadmiseks, on see üksiti juba „kõrgem“. Või õieti „lähem“.
Ent veelgi selgem „siinsamas“ varjund väljendub järgmises lauses: „elu on piisavalt kummaline, sügav ja suursugune selleks, et olla iseenda siht“ (lk 63). Siin vabastab Maeterlinck oma lugeja vajadusest otsida „kõrgemat teadvust“ sõnasõnaliselt kusagilt kõrgemalt, mingitest abstraktsetest sfääridest, metafüüsilistest konstruktsioonidest. Jällegi: kui elu eesmärk on elu ise, asub kõrgem teadvus kõikjal meie sees ja ümber – selles, kuivõrd kombatavalt ja vahetult elu ennast väljendab. Me ise kanname seda. Sedavõrd elulähedane või õieti lausa elusisene hoiak kõlab vastu kaasaegses bioloogias: „kõik olendid on ühe ja sama elu väljendus, neid seob üksteisega pidevussuhe, mitte ainult ruumiline naabrus“1. Sellega seostub omakorda „vagura argipäevase olemise ilu“ (lk 80), s.t veendumus, et kõrgema teadmiseni on võimalik ulatuda vahetus, pidevas kontaktis eluga – kui see kontakt toetub kannatlikule tähelepanelikkusele. Ainult nii saab kontaktist kontakteerumine ja indiviidist isiksus. Võib meenutada Martin Buberit: „Indiviid ilmutab end distantseerumisega teistest indiviididest. / Isiksus ilmutab end teiste isikutega suhtesse astumise kaudu. [—] Mina on reaalne tänu oma osalemisele tegelikkuses.“2 Küsimus kõlabki: kuidas tegelikkuses osaleda? Maeterlincki vastuse võiks sõnastada nii: pidevalt, kannatlikult, tähelepanelikult – nii enda kui ka ümbruse suhtes. Just nimelt suhtes, teadvuse tähelepanelikus seotuses oma impulsside ja keskkonna ilmingutega.
Neljandaks. Maeterlinck nimetab kannatlikku tähelepanelikkust „nägemiseks“: „Elu muutmine pole pooltki nii tähtis kui elu nägemine, sest elu muutub iseenesest, kui seda vaadatakse“ (lk 111). Jällegi võib see tunduda passiivsevõitu, aga „Vagurate aarde“ taustal tajusin end kuuluvat selgelt nende hulka, kes on väsinud veendumusest, et maailma muutmine peab algama teiste inimeste muutmisest, et õpetlik pilk peab olema fookustatud ennekõike kaaskodanikele, mitte iseendale. Märkan seda väga levinud „lolluse“ retoorikas; arvamustes, mille kohaselt on ühiskonnas liiga palju lollust. Sedasi ütlev inimene tundub miskipärast arvavat, et on lolluse suhtes immuunne, et lollus on iseloomuomadus, mitte lihtsalt ignorantsuse, asjatundmatuse, pealiskaudsuse jõud, mis võib tabada igaüht ning liigub ühiskonnas üha hoogsamalt ringi. Ainus viis sellele jõule vastu seista on olla enda veendumuste suhtes ettevaatlik ja teiste inimeste vastu tähelepanelik, õppida neid mõlemaid kuulma ja sedakaudu ära tundma – ja mõlemat kannatlikul viisil. Iseendaks saamise imperatiiv on muidugi oluline, ent see ei saa teostuda ilma katseteta ulatuda kellegi teiseni ja mõista, kuidas teised ulatuvad „minani“ (mistõttu tundub „oma peaga mõtlemise“ retoorika mulle nagu Tootsi pool rehkendust). Inimene on „mina ise“ alati suhtes kõikide teistega ning tal on võimalik seda kas eirata või siis sellele hoopis keskenduda. Tundub, et Maeterlinck peabki „nägemisega“ silmas just sellist kannatlikku tähelepanelikkust.
Viiendaks. „Nägemine“ avab inimesele armastuse ja ilu võimalused: „Selleks, et õppida armastama, peab õppima nägema“ (lk 114). Ning muidugi on armastus seotud iluga: „Kas pole nii, et just armastusest leiame kõige puhtama ilu, mida hingele kinkida?“ (lk 126). See omakorda tähendab, et juurdepääs armastusele ja ilule ei saa juhtuda kiiresti – nendes küsimustes ulatub vagurusevajadus arvatavasti läbi terve elu.
Siin aga tuleks minna tagasi saladuslikkuse juurde, mõtteni, et saladuse nägemine ei tähenda selle läbinägemist. Maeterlincki „nägemine“ ei tundu olevat praktika, millega saaks n-ö lõpuni välja minna. Muidugi võib nüüd küsida, miks siis üldse saladuslikkusega mässata, kui seda pole võimalik läbi näha. Maeterlincki vastus on päris ilus: „Ehk ongi elu ülim eesmärk see, et meis sünniks ikka ja jälle midagi seletamatut, ja kas me teame, mida me lisame iseendale, kui äratame üles natuke mõistmatut, mis igas nurgas magab?“ (lk 104). Kuna inimlik vaatepunkt on piiratud, siis kehtestub kolmetine küsimus: kas pidada seda vaatepunkti elu hindamisel piisavaks; kas rahulduda piisamatusega ja see sootuks unustada või siis hoopis oma vaatevälja tasapisi, kannatlikult, natukesehaaval laiendada?
*
Clifford Geertz kirjutab oma „Kultuuride tõlgendamises“ tabavalt: „Probleemid, mis on eksistentsiaalsed, on universaalsed; nende lahendused, mis on inimlikud, on mitmekesised.“3 Selles ammendavas väites on kolm tasandit. Esiteks: inimesed otsivad eksistentsile ühtset vastust, olgugi et seda on raske näha (võib-olla otsitaksegi vastust just seetõttu, et see ei anna ennast kergesti kätte). Teiseks: iga vastusevariant kasvatab mitmekesisust – kelle meelest rikastavat, kelle meelest hägustavat. Kolmandaks: vastuste mitmekesisus ei välista maailma ühtsust, mis vastused võimalikuks tegi. John D. Barrow on sõnastanud selle vastuolu järgnevalt: „keegi ei ole kunagi Looduse seadust näinud. Me näeme seaduste tagajärgi ning need on palju keerukamad ja kaugelt vähem sümmeetrilised kui seadused. [—] Just niimoodi on võimalik, et meie Universumit valitseb väga väike hulk lihtsaid seadusi ning ometi leidub Universumis lugematul hulgal keerukaid olekuid ja struktuure, kaasa arvatud teie ja mina“4.
Miks ma räägin sellest „Vagurate aarde“ taustal? Sest maailma ühtsuse ja mitmekesisuse samaaegset realistlikkust ja hõlmamatust pole võimalik tajuda teisiti kui aegamisi, kannatlikult, tähelepanu ja ka „kummalise õrnusega“, kaastundega, püüdega äratada samm-sammult mõistmatut, püüdega ulatuda elu teiste vormideni, kellest paljud on siinsamas, jõuavad siia, lahkuvad siit. Kõik see, mis ei tunnista kannatlikku ja tähelepanelikku aeglust, rahulikku rahutust, jõuab varem või hiljem üksindusahastusse, lärmi, tüdimusse, vägivalda.
1 Emanuele Coccia, Metamorfoosid. Tlk Mirjam Lepikult. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2023, lk 115.
2 Martin Buber, Mina ja sina. Tlk Krista Räni. Ilmamaa, 2013, lk 57.
3 Clifford Geertz, Kultuuride tõlgendamine. Valitud esseed. Tlk Tanel Pern. Tänapäev, 2017, lk 480.
4 John D. Barrow, Uued kõiksuse teooriad. Ülima seletuse otsinguil. Tlk Laurits Leedjärv. Ilmamaa, 2024, lk 260.
