Akadeemik ja professor Tõnu Tannberg (snd 1961) on ajaloolasena tegutsenud rohkem kui kolm aastakümmet. Ta osales Rahvusarhiivi (varem Ajalooarhiivi) osakonnajuhataja ja asedirektori ning riigiarhivaari nõunikuna Eesti arhiivisüsteemi ümberkujundamisel nüüdisaegseks dokumentide säilitamise ja uurimise keskuseks. Peaaegu sama kaua on Tannberg õpetanud Tartu ülikoolis ning juhendanud palju doktori- ja veel rohkem magistritöid. Mitme Eesti ajalooõpiku kaasautorina on ta üks nendest, kes on ladunud iga Eestis koolis käinud inimese ajalooteadmiste vundamendi. Kõige selle kõrval on ta viljakas ajaloouurija ja kirjutaja: tema paarikümneleheküljelise teadustööde loetelu, sh mitu monograafiat, leiab igaüks Eesti teaduse infosüsteemist.

Siinkohal peab veel esile tõstma aastast 1998 Rahvusarhiivi, Tallinna Linnaarhiivi ja Eesti Arhivaaride Ühingu koostöös ilmuva kvartalikirja Tuna, mille kolleegiumi on Tannberg kuulunud vist algusest peale, ja Rahvusarhiivi toimetised, mille toimetuskolleegiumi liige, koostaja või peatoimetaja on ta on olnud alates Eesti Riigi Keskarhiivi toimetiste sarja taaselustamisest Eesti Ajalooarhiivi toimetistena. Teine Ajalooarhiivi, nüüd Rahvusarhiivi sari „Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost“, mille väljaandmist ta on korraldanud koos Ago Pajuriga, on jõudnud XI köiteni. 2016. aastal pälvis Tannberg Eesti teaduspreemia uurimistööde eest Eesti sõjaajaloo ja Eesti sovetiperioodi ajaloo vallas.

Tõnu Tannbergi kogumik on Ilmamaa „Eesti mõtteloo“ sarja 178. köide. Sarja pealkiri võiks viia lihtsameelse oletuseni, et uuesti avaldatakse meie seast ammu lahkunud Eesti kultuuri ja teaduse suurkujude unustatud tekste, et nad sellega jäädavalt kuhugi Eesti vaimukultuuri kaanonisse raiuda. Nii pole see hoopiski mitte! Juba sarja kolmanda ja neljanda köitena ilmusid Jaak Rähesoo ja Jüri Talveti kogumik, seejärel Lennart Mere „Presidendikõned“. Sarjas on kogu aeg ilmunud kogumikke, mis on küll autori loomingu vahekokkuvõtted, kuid juba sellenagi osa eesti vaimukultuuri kaanonist.

Praegu, kui tekstide muutmine ja parandamine on imelihtne, oleks küllap igal autoril kiusatus oma artikkel või peatükk uuesti läbi vaadata, leitud vead ära parandada ja vahepeal lisandunud tarkus juurde panna. Nii sünniks ju teaduse viimane sõna! Tõnu Tannbergi raamatus seda enamasti tehtud ei ole. Autori teatel on enamik tekste avaldatud omal ajal ilmunud kujul. Mõne üksiku juurde on märgitud, et teksti on veidi kohendatud.

Mõtteloo sarja kogumike väärtus on selleski, et tekstid, mis on avaldatud raamatutes või paljudes perioodika- ja jätkväljaannetes, millest mõned on ilmumise lõpetanud ja olid enne digimist raskesti kättesaadavad, on nüüd ühtede kaante vahel. Tänuväärne on mitme raamatu ees-, järel- või saatesõna kaasamine kogumikku. Need ei pruugi kataloogipäringus välja tulla ja võivad olla viljakamal autoril endalgi meelest läinud.

Kuidas saada ajaloolaseks?

Raamatu esimene osa sisaldab Tannbergi mitu intervjuud, kus ta räägib muu hulgas oma ajaloohuvist ja ajaloolaseks saamisest. Sovetlikku ülikooli sissesaamiseks tuli läbida keskkooli lõpu- ja ülikooli sisseastumiseksamite kadalipp ning vastuvõetavate arv oli piiratud, ajalugu aga oli populaarne eriala. Nagu paljud tema põlvkonna poisid pääses Tann­berg Vene sõjaväest ja sai võimaluse teisel katsel ülikooli astuda tänu aastale tehnikakoolis ja selle kiitusega lõpetamisele. (Mõni aasta hiljem ei päästnud sõjaväkke minekust enam esimesel katsel kõigi viitega sissesaaminegi.) Kuigi sovetivõim pidas ajalooõpetust üheks oma ideoloogia kinnistamise tugisammastest, oli 1980. aastateks „läinud nagu alati“ ning toonase maailma ainus eestikeelne ajalooteaduskond andis oma aja kohta kena rahvusliku väljaõppe kõigile, kes seda märgata mõistsid või polnud teist poolt valinud.

Teinegi ajastule iseloomulik asi selgub Tannbergi intervjuudest: noore pereisana eelistas ta täiskohaga aspirandi näljapalgal virelemisele kooliõpetajaametit Pukas. Ühelt poolt tagas see sissetuleku ja perele korteri, teiselt poolt oli ta seetõttu Tartule piisavalt lähedal, et teha uurimistööd ülikooli raamatukogus ja ajalooarhiivis. 1992. aastal krooniski pingutusi magistrikraad, mis oli selleks ajaks asendanud teaduste kandidaadi oma, ja 1996. aastal doktorikraad. Tannberg kirjutab, et varsti seljatas massiülikool universitas’e ja teaduskorraldus „etistus“ (sisulise kvaliteedi asemele astusid formaalsed näitajad), kuid sellegipoolest tehti jätkuvalt head teadust ka ajaloo vallas, mida pole päriselt „mahetrükistele“ (lk 32) loovutatud. Universitas on kuskil siiski alles. Lõpuks ei esindanud ka varasemad diplomi- või isegi kandidaaditööd sugugi mitte alati ajalooteaduse viimast sõna.

Võim ja vaim

Tõnu Tannbergi uurimisvaldkondadeks on olnud XIX sajandi sõjaajalugu Eestis, Eesti ja esimene maailmasõda, Nõukogude võimuaparaat ja sõjajärgne sovetiseerimine. Ta on kirjutanud vaimu ja võimu, ennekõike eesti kirjanike suhetest nii okupeeritud Eesti asevalitsejate ja nende kohalike käsutäitjatega kui ka omavahel. Usin keskpärane pusimine kompenseerib demokraatlikuski ühiskonnas puudujääke andekuse vallas, saati siis riigis, kus loomingu väärtuse ainsaks ametlikuks mõõduks oli valitseja tunnustus, selle saavutamisel üles näidatud tublidus ning (andekamate) kaasvõitlejate kõrvaletõrjumine.

Kõike seda kirjeldavad Tannbergi artiklid Eesti NSV hümni kirjutamisest ja kirjanike liidu asutamisest, džässivastasest kampaaniast, Hans Leberechti edutamisest Stalini preemia laureaadiks, samuti Eesti ajaloo ümberhindamisest ning ajaloouurimise ümberkorraldamisest ja sovetiseerimisest sõjajärgsetel aastatel.¹ Mitme sel ajal negatiivset rolli mänginud inimese looming on tunnustatud tänini; mõni neist jäi aga püüdlikkusele vaatamata lõpuks ikkagi stalinliku masinavärgi hammasrataste vahele. Mõnda tänagi aktuaalset aruteluteemat² vaeti juba toonaseski kirjanduses ja pälviti õigete järelduste eest kõrgeim ametlik tunnustus: August Jakobsoni näidendi „Elu tsitadellis“ ainetel vändatud film pälvis 1948. aastal Stalini preemia.

Monograafiad eestlaste väeteenistusest

Tannberg kirjutab usutlustes (lk 39), et kuigi talle pakkusid ülikooli tulles huvi Teise maailmasõja järgne Stalini aeg ja Lavrenti Beria tegemised, sai ta aru, et 1980. aastate alguses polnud nende teemadega mõistlik tegeleda. Niisiis hakkas ta professor Herbert Ligi soovitusel uurima nekrutikohustust Eestis ja sellega seonduvalt maakaitseväekohustust XIX sajandi esimesel poolel. Uurimistöö tipnes monograafiana publitseeritud doktoritöö ja teisegi monograafiaga.³ Uurimuste kõrvalproduktiks oli avastus: 1995. aastal leidis ta Peterburi ajalooarhiivist kümme 1806. aastal ilmunud eestikeelse ajalehe Tarto maa rahwa Näddali-Leht numbrit (kokku ilmus neid 39), millest sai veel ühe monograafia.⁴ Monograafiad mõtteloo sarja kogumiku kaante vahele mahtuma ei peagi, kuid viimasest raamatust annab aimu artikkel, mis käsitleb selle lehe sulgemist.⁵

Töö Nõukogude võimuasutuste arhiivides

Eesti iseseisvuse taastamine pühkis poliitilised takistused sovetiaja uurimise teelt. Arhiivid avati Eestis juba 1990. aastate alguses; mõnevõrra tõugati praokile ka Vene arhiivide väravad. Aega, mille Tõnu Tannberg on veetnud Eesti, Venemaa ja teiste riikide arhiivides, võib mõõta aastates. Digimiseelsel ajastul ja Vene arhiivides seatud piirangute tõttu või ka haldusvõimetuse tõttu mõne teise riigi arhiivis kulus tähelepanuväärne osa ajast ainult vajalike säilikuteni jõudmise peale. 1980. aastate lõpust saadik on Venemaal ja mujalgi avaldatud tohutul hulgal uurimusi, allikapublikatsioone ja muidu raamatuid Nõukogude ajaloo kohta. Suur osa viimastest moodustavad sõkalde mäe, mille seest terade leidmine eeldab teadmisi ja vilumust. Tõnu Tannberg on selles valdkonnas ekspert. Tema artiklid sõjajärgsest Nõukogude ajast on kokku võetud kogumiku osas, mille pealkiri on „Moskva kontrollimehhanismid Nõukogude Eestis“. Monograafia „Moskva poliitika Balti vabariikides sõjajärgsetel aastatel (1944–1956). Uurimused ja dokumendid“ ilmus vene keeles.⁶

Avastusi

Mitu nende aastate teemat, millest on nüüdseks saanud üldise teadmise osa, on Eesti „teaduskäibesse“ jõudnud Tõnu Tannbergi artiklites ja raamatutes või tema juhendamisel. Näiteks 1944. aastal tehtud parandused Nõukogude Liidu konstitutsioonis: Stalin käskis liiduvabariikides moodustada välisasjade ja riigikaitse rahvakomissariaadid, hilisemad ministeeriumid, et luua näivus liiduvabariikide riiklusest. Samuti Eesti sovetlike võimumeeste reageerimine sellele. Välisminister Hans Kruus ja kaitseminister Lembit Pärn uskusid vist tõsimeeli, et hakkavad ajama välispoliitikat ning formeerima Eesti oma punaarmeed. Kui aga lääneliitlased andsid Stalinile mõista, et kõigist liiduvabariikidest ÜRO liikmesriike kuidagi ei saa ning kompromissina pälvisid ÜRO asutajaliikme au ainult NSV Liidu asutajaliikmed Ukraina ja Valgevene, sumbus Eesti NSV oma välispoliitika kohalikuks protokolliteenistuseks ning kaitseministeerium likvideeriti 1950. aastate alguseks üldse.

Enne Tannbergi uurimusi oli vähe teada ÜK(b)P KK Balti liiduvabariikide büroodest, Eesti, Läti ja Leedu tegelikest asevalitsejatest. Nii Nõukogude keskvõimu kui ka paljude kohalike asjameeste eesmärk oli esitada kohalike partei, ülemnõukogu ja ministrite nõukogu eestlastest juhtide võimu tegelikkusest suuremana. Säre, Lauristini ja Vares-Barbaruse kõrval ei meenu aastatel 1940-1941 Eesti tegeliku asevalitsejana tegutsenud ÜK(b)P KK ja Rahvakomissaride Nõukogu volinik Vladimir Botškarjov kõigile ajaloolastelegi, nagu ka mitte Georgi Perovi nimi Nikolai Karotamme kõrval. Tannberg on käsitlenud ka Nõukogude nomenklatuuri teemat, ametikohti, mille täitmise otsustas mõni üleliiduline või liiduvabariigi taseme parteiasutus. Tema üks huviobjekte, nagu nimetatud, oli Lavrenti Beria mõnekuine tegevus pärast Stalini surma, kui muu hulgas vabastati esimene suur partii GULAGi vange ja viljeleti uudset rahvuspoliitikat, asendades liiduvabariikides NSV Liidust toodud enamasti venelastest ametnikud kohalikega.

Vene imperialismi juured

Avaliku meeleruumi korraldajate mõtted liiguvad riigikorrale vaatamata tihti samu radu pidi. Seda võib märgata peaaegu följetonilaadsetest artiklitest Lembitu ordeni asutamise katsest ja aruteludest Tallinna asutamisaja üle Stalini aja lõpus.⁷ Viimane oli taas päevakorral selle sajandi algul; kuidas mõtestab või ümber mõtestab Tartu oma peatse 1000. aastapäeva, näitab lähem tulevik. Ametkondlikke teenetemärke on aga viimase 30 aastaga asutatud vist terve pangetäie jagu. Kogumiku viimane artikkel „Impeeriumi ihaluse lätted“ viib tagasi Vene imperialismi juurte juurde. Kommunismi käsitlemine kurjuse kehastusena oli Vene imperialismi varasema perioodi kohati rehabiliteerinud, kuigi NSV Liit on osa Vene impeeriumi ajaloost. „Kaugem siht oli siiski selge: territooriumi pidev laiendamine, uute alade unifitseerimine, nende rahvusliku omapära ning poliitilise autonoomia tasalülitamine,“ kirjutab Tannberg (lk 623). Venemaa on alates Ivan IV või varasemastki laienenud „üks Belgia aastas“, on kirjutanud Norman Davies.

Suur osa Tõnu Tannbergi uurimistööst põhineb arhiivimaterjalidel. Teadlase ja tema uurimisobjekti teineteise nägu mineku kohta on tehtud nii mõnigi nali. Arhiivides talletatud ametkondlik kirjavahetus on sama kantseliitlik kui tänapäeva valitsemisalade „ekspertiiside adresseerimine ja kommunikeerimine päeva lõpuks“. Ajaloolane peab nägema päris suurt vaeva, et vabastada oma tekst võib-olla pisut meeldimagi hakanud mineviku ametnikukeele mõjutustest. Sageli ei jätku teksti lihvimiseks aega ja mõnikord on keeletoimetaja liiga heatahtlik. Tihti mürisevad ka Tõnu Tannbergi artiklites sovetiseerimis- ja undavad kontrollimehhanismid, kulgeb mõni ühiskondlik või rehabiliteerimisprotsess ning raskeid otsuseid langetavad Kreml, Moskva või Tallinngi, kui vahel lubati, ja seda kõike partei- või repressiivaparaadi struktuuride range järelevalve all.

Tõnu Tannbergi mõtteloo sarja kogumikus on rohkem kui 600 lehekülge. Üsna ebatavaliselt nõnda mahuka teose kohta on seda vähemalt ajaloolasel ja ajaloohuvilisel algusest lõpuni huvitav lugeda. Tänu viidetele on raamat ka kokkuvõtteks viimasel 30 aastal sovetiaja uurimisel avaldatust, suurest tööst, mis on praeguseks ära tehtud.

1 „Kaunis raske oli neisse suruda kõik vajalikud mõtted“, „Kuid kirjanike liit pole seni veel kõiki suutnud liita ühtseks pereks“, „Kuidas nõukogustada džässi“, „See inimene oskab näha! Oskab kirjutada!“ ja „Üks võimsamaid relvi võitluses kodanlise natsionalismi vastu on kindlasti eesti ajalugu“, vt lk 107–309; „Kuidas „Loomingust“ ei saanud „Viisnurka““, lk 616–618.

2 Vt nt Kadri Aavik, Kairit Kall ja Birgit Poopuu, Teadus ja aktivism: sobimatu või vajalik kooslus? – Sirp 4. X 2024.

3 Maakaitseväekohustus Balti kubermangudes 19. sajandi 1. poolel (1806–1856). Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 1996; Eesti mees Vene kroonus. Uurimusi Baltikumi ja Venemaa sõjaajaloost impeeriumi perioodil 1721–1917. Ilmamaa, Tartu 2011 ja 2023.

4 Tarto maa rahwa näddali-leht. Uurimusi ja allikmaterjale. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 1998.

5 „Lisandusi „Tarto maa rahva Näddali-Lehe“ sulgemisloole“, lk 57–106.

6 Политика Москвы в республиках Балтии в послевоенные годы (1944–1956): исследования и документы. ROSSPEN, Moskva 2010.

7 „Linna tekke täpne aeg ei ole veel kindlaks tehtud“, lk 547–553; „„Lembitu“ ordeni asutamist peame me poliitiliselt üsna tähtsaks“, lk 609–615.