Sirja-Liisa Eelma tegutseb kunstnikuna 1990. aastate keskpaigast ning on osalenud näitustel maalide ja suureformaadiliste joonistuste, installatsioonide ja installatiivsete lavastuste-keskkondadega. Väljendusvahendina domineerib tema loomingus siiski maal. Ta õppis maalikunsti EKAs 1992. kuni 1996. aastani ning on nüüdseks maalinud kaks aastakümmet. Just maaliloominguga annab Sirja-Liisa Eelma eesti kunsti ilmselt kõige tõsisema panuse.
Tema tunnustamine Konrad Mäe maaliauhinnaga on üsna seaduspärane. Sada aastat pärast Konrad Mäe tegutsemist, kui Eesti maalikunsti käekäik võrdus rahvusliku kunstikoolkonna loomisega, on Eelma näidanud, et maal on elujõuline ka kunstimeediumide paljususe juures ning jätkusuutlik oma aja probleemide tunnetamisel ja kunsti vahenditega esitamisel. Kui Mäele ja tema kaasaegsetele oli maal loomulik väljendusvorm, siis Eelma esitab oma meediumi kohta pidevalt enesekriitilisi küsimusi. Tema silmis pole maal enam iseenesestmõistetav „teine loodus“, vaid kultuurinähtus, mille relevantsust tuleb pidevalt tõestada. Eelma maalimeetod ei seisne kõnelemises, vaid kõnetamises, küsimuste esitamises – küll mitte rõhutatult avameelses või provotseerivas, vaid mõtlikult diskreetses vormis. Maal pole tema arvates stiihia, vaid distsipliin, nii uurimisvaldkonna kui ka enesepiiritlemise, -kasvatuse ja -harimise tähenduses.
Visuaalsetest kujunditest ja nende genereerimise pidevalt täiustatavatest vahenditest üleküllastatud ajal on Eelma jäänud kujutise maalivahenditega loomise juurde. Tema 2014. aastast peale järjepidevalt arendatud sari „Tühjenev tähendusväli“, mille viimase ekspositsiooni eest tänavu suvel Vaala galeriis ta Konrad Mäe auhinna pälviski, koosneb valdavalt tähte meenutaval kuusnurksel struktuuril-moodulil põhinevatest kompositsioonidest. Minimalistlikud abstraktsed väljad, mis on pealtnäha äärmiselt lihtsad, kuigi nende tegemine nõuab tundide kaupa ateljeetööd, panevad proovile autori ja ka vaataja. Nõudlik õlimaal, mis kujuneb loomisprotsessi käigus ülimalt kehaliseks ja materiaalseks kogemuseks, jätab vaatajale esmapilgul isegi monotoonse mulje. Kuid juba paarikümnest sekundist piisab, et kujutiste lakkamatu voolu pealiskaudse vastuvõtmisega harjunud vaataja ühele kujutisele keskenduks ja sarnaseid motiive võrdlema hakkaks – avastaks visuaalse mõtlemise põhitõed. Ta märkab, et maalikompositsioonides pole ühesuguseid kuusnurki, sest kunstnik on kasutanud ära lõputud visuaalsed võimalused, väänates koguni füüsika- ja optikaseadusi. Eelma maalid näitavad, et ka ühe kujutise mõistmiseks ja hindamiseks on vaja aega. Sirja-Liisa Eelma on praeguse maali mõtestaja ja ka maalivahenditega mõtleja, kes julgustab tulema visuaalse kujutise juurde, et seda uuesti tundma õppida.
