Inga Gaile, Ilusad. Läti keelest tõlkinud Merle Vare, toimetanud Ilze Tālberga. Kujundanud Maris Kaskmann. Loomingu Raamatukogu 2024, nr 29–31. 166 lk.

Hiljuti ilmus Loomingu Raamatukogus Inga Gaile romaan „Ilusad“. 2020. aasta kevadel läti kirjanduse aastaauhinna pälvinud teose on eesti keelde tõlkinud Merle Vare.

Inga Gaile sai eesti lugejale tuttavaks 2018. aastal samuti LRis ilmunud romaaniga „Klaas“ (tlk Aive Mandel). Selles teoses käsitleb Gaile 1930ndate teist poolt ning puudutab sellele ajale iseloomulikke teemasid Lätis ja muidugi mitte üksnes seal. Läti Vabariigi 100. aastapäeva eel paraja avantüürina ellu kutsutud projektis kirjutas 13 läti kirjanikku mõnest XX sajandi kõnekast perioodist romaani. Kuigi kirjanike puhul pole tegemist ajaloolastega, on projekti ellukutsuja ning üks autoritest Gundega Repše tõdenud, et raamatu­seeria tõstis läti lugeja huvi maa ajaloo vastu hüppeliselt ning viis kodumaise kirjanduse müüginumbrid ette tõlkekirjanduse omadest.¹ Selles sarjas ilmunud „Klaaski“ on hea lugemine ning seda tutvustades on meil välja toodud ennekõike seal kajastuvat eugeenika teemat.² Loomulikult pole Gaile tõutervishoiu eriuurija. Eugeenika, psühhoanalüüs ja natsionaalsotsialismi tõus Euroopas leidsid tema esimeses raamatus pigem markeerimist, need olid kirjanduse „loomise“ temaatiline materjal. Lugu ise on ikka inimestest, peaasjalikult naistest. Vähemalt minu puhul ka Lätist, selle sarnasusest või siis mõningasest erinevusest võrreldes Eestiga. „Klaasi“ tegevus toimub lõunaeestlasele lähedastes paikades – Strenčis, kust tee Tartust Riiga ikka läbi läheb, täpsemalt, sealses Läti kultuuriloos märgilises psühhoneuroloogiahaiglas, siis veel Ruhja kandis maal, vähemal määral ka Riias ja muudes paikades.

Mitmed „Klaasist“ tuntud tegelased jätkavad ka „Ilusates“. Sestap võiks huviline lugeda neid raamatuid järjekorras. „Ilusate“ lugu algab Teise maailmasõja aegsel Saksamaal, jõuab fragmentaariumina ka sõjajärgsesse Lätti, lõpuks XXI sajandisse välja. „Klaasist“ tuttav keskne meestegelane, andekas, kuid inimesena mitte eriti domineeriv hingearst Kārlis Vilks on tulnud Saksamaale oma baltisakslasest vanaema pärandusele silma peal hoidma. Ta kutsutakse arstiks koonduslaagrisse, kus jätkab põhitöö ja joomise kõrvalt juba esimesest raamatust tuttavat tegevust – naispatsiendi või „kliendi“ magatamist, õigemini, see on osa meetodist. Gaile on naiskirjanik ja mehi tümitatakse ettenähtult, aga kui „Klaasis“ jäi Vilksist natuke staatiline mulje, ta oli algusest peale kohe valmis tegelaskuju, naistegelased aga dünaamilised ja „arenemisvõimelisemad“, siis „Ilusates“ saab Vilks rohkem sõna, ehkki tema olemus ei olnud muutunud. Kas pole iseloomulik, et kui feministlikust vaatepunktist süüdistatakse mehi vastassoo patoloogilises objektistamises, siis vastavad naiskirjanikud mehi käsitledes peamiselt sellesamaga? Aga olgu. Vilks raamatu lõpuks lunastust ei saa, seda oleks talle palju antud, ometigi on temas midagi ära tabatud (naljaga pooleks: autor on temast aru saanud).

Raamatu esimese, koonduslaagri osa peategelane on imeilus või „liiga ilus“ poliitvang Violeta sealsamas naistelaagris, kuhu apoliitiline Vilks tööle asub. Laagris on valvuriteks naised (ja koerad) ning sookeskne vägivald on seeläbi eriti esil. Vilksi imetleb aarjalasest valvur Blond, loomulikult trukib Vilks ka teda, rutiinist või möödapääsmatusest. Asjaosaliste tähelepanekute põhjal jõutakse arusaamisele, et meesvangide konditsioonis hoidmiseks oleks kasu laagribordellidest. Neisse hakataksegi tööjõudu komplekteerima ning ka Vilks satub selle ülesande täitjaks. Violeta, kelle ilu on juba ennegi legend, saadetakse koos teiste saatusekaaslastega tööle koonduslaagri lõbumajja. Sõda pole aga enam pikaks, ida poolt on saabumas uus vägivald. Lähebki nii, et Taani Punase Risti evakueerimisautos pääseb viimasel hetkel koos bordellinaistega putku ka Vilks – kohe-kohe sünnitama hakkava Violeta meditsiinilise tugiisikuna. On see nende ühine laps?

Violeta läbielamiste hinnaks on langemine hooldatava olukorda, pärast sõda ei ole ta vaimselt enam korras. Kopenhaagenis saabki tema hooldajaks Vilks, nad on abielus, neil on tütar Meibla. Elu on rahulik, kuni Vilksi sõjaaegne minevik hakkab välja tulema. Tuld saab Vilks nii süsteemilt kui ka oma (vaevalt et bioloogilistelt) lastelt – lisaks Meiblale ilmub välja ka Blond ning temaga koos poeg Christian. Lastel on oma arvatava isa suhtes süüdistusi küll ja veel, nii seoses oma emade saatustega, aga kas või juba seetõttu, et nemadki on oma vanemate traumade tunnetajad ja edasikandjad. Ajastu traumade käsitlemisel pole Gaile raamatutes palju uut, teisalt on alati uus nende äratundmine isiklikus plaanis, inimelu eri etappides, oma rahva või perekonna loos.

Teemad on mõlemas raamatus valusad, „Ilusates“ lausa jõhkrad – koonduslaagri argipäev ja see, mis inimesega suletud süsteemis juhtub, temast saab või järele jääb. Kuid minu meelest pole Gaile raamatutes põhikohal isegi mitte naised-mehed, ajalugu või trauma, vaid autori stiil. Juba „Klaasi“ lugedes tekkis küsimus, kas inimesed (lätlased?) ikka räägivad niivõrd palju ja kõigest. Kirjanik ja kirjandus seda muidugi teeb, eks sageli ka mõningase etnograafilise tõepära hinnaga. Gaile lahendab selle tõe ja väljenduse keerulise kohtumiskoha sisekõnede abil. Kogetud traumad pere või rahvuse sees ja ka rahvusüleselt on küll tõsiasi, aga kuidas need esile tuua? Kui palju inimene suudab meeles pidada või meenutada? Gailel suudavad tegelased seda palju, lausa üleinimlikult, naised eriti. Tegelikus elus võib olla teistmoodi. Paljudel juhtudel ongi küsimus, kas unustada või surra. See ei kõla ideaalselt, kuid mõnedki väikerahvaste esindajad, kelle kallal rahvusepõhine vägivald on olnud pikk ja süsteemne (näiteks ingerisoomlased), on sageli valinud teadliku amneesia³, et siiski tegusaks jääda, kohaneda, järglasi saada. Seda on läbi elanud paljud rahvarühmad, ja mitte vähe. Eks see ole olnud ka üks ümberrahvastumise mehhanisme. Elu pole ju ainult olesklemine ja kultuura. Aga amneesia võib tabada ka suuri rahvaid: venelaste puhul on mind alati hämmastanud mäletamise ja mäletada mittetahtmise ühendamise oskus. Esivanemaid on punane võim küll represseerinud, ometi on see võim hea, püha ja ainuõige. Mõrvatud vanaisa ei loe, õigemini, ei ole enam meeles. Elu ei pea ju kogu aeg olema mure, kahetsus või jaur tõe ja õiguse ümber.

Niisiis, Gaile tegelased mäletavad ja kõnelevad – enese sees elegantsemalt, omavahel aga nii nagu inimesed ikka. Häda neile, kes käibiva süsteemi või teise silmis „rohkem süüdi“ on. „Ilusate“ teine osa toob meid tagasi Eesti piiri lähedasse Ruhja kanti, kust leiame eest „Klaasist“ tuttavad tegelased eesotsas kauni Magda­lēna, Vilksi „esimesest elust“ tuttava patsiendi ja poja emaga Strenči päevilt. Sõda ja Nõukogude võimu tulek on rutjunud teisigi „Klaasist“ tuttavaid ilusaid naisi. Kes on läbi teinud vangilaagri ja asumise, kes maksab hingelist lõivu uut süsteemi teenida püüdes jne. Niigi küsitava väärtusega meestegelased on tõrjutud eraklusse manduma. Jätkub ka naiste omavahelise lähisuhte teemat, sellist, mis ei tulene meeste puudumisest. Mehi muidugi pole ka piisavalt, see on sõjaaegne ja -järgne tõsiasi. Elu on närune ja see mõjutab inimsuhteid, elatakse segiläbi suhetes ning saadakse järeltulijaid ootamatutes kombinatsioonides. Nii on.

Nagu ikka päranduvad traumad ja vaevad ka siin nooremale põlvkonnale. Noormehed, nende seas ka Vilksi ja Magdalēna poeg Karls, otsivad pääsu toimekuse ja maakoha hädaorust pagemise kaudu – sõjaväkke, Leningradi õppima, Valmierasse tööle. Sõjajärgsetel kümnenditel oli kolhoosikord tõeliselt närune ning nooremate linna pagemise taga polnud vaid vurlestumise iha. Ometi näivad noored mehed Gailel eskapistlikumad: nad ei soovi suhelda oma imelike emade – nende „ilusatega“, kelle õlgadele on asetatud nii „Klaasi“ kui „Ilusate“ tunnetuslik põhiraskus. Meeste ja naiste maailma vahel jooksva piiri ülejoonimist harrastab Gaile kas just teadlikult, kuid süsteemselt.

Romaani pealiinide lõpuleviijateks nii Nõukogude Lätis kui vabas maailmas on Vilksi järeltulijad, naised, kes pole nüüd enam tingimata „ilusad“ ning on sellega justkui sõltumatud meeste „kehtestatud“ masinavärgist. Sõja lõpus Taani evakueeritavate bordellinaiste autos sündinud Meibla on isa toel saanud psühhoanalüüsi ning asunud ka ise Princetonis psühholoogiat õppima. Ta on näinud vaeva oma teovõimetu ema – kelle elu leevendaja ja truu hooldaja on aastakümneid olnud muust elust tõrjutud Vilks – mineviku ja saatuse keerdkäikude lahtiharutamisega. Meibla on tuhninud arhiivides ning leidnud ja küsitlenud inimesi, kelle saatused Violeta omadega neil raskeil aastail olid põkkunud. See on olnud ennastsalgav töö tema enda eneseleidmise teel.

Kui Kārlis Vilks 1978. aastal lõpuks Kopenhaagenis sureb, ärkab seni endas viibinud Violeta letargiast. Meibla arvates oligi ta senine seisund olnud seotud kaitseolekuga Vilksi kui mehe (s.t ohtliku olevuse) suhtes. Samal ajal möönab Meibla Vilksi kui tunnustamata geeniust. Kogu selle aja, mil Vilks abikaasana (ja mitte ainult abikaasana) Violetat hooldas, tegi ta talle ka tiamiinisüste. Vilks oli uskunud, et kogu traumaatiline läbielatu – koonduslaager, bordell – oli Violeta seadnud sõltuvusse unustamisest, ometigi mitte lõplikult. See tunnistus (lk 136), kuigi tagantjärele tarkusena, on justkui üks romaani väikeseid kulminatsioone. Kuidas ja kui palju mäletada või mäletada suuta?

Vilksi teine järeltulija – tema ja Magdalēna tütretütar Duks, kes oma vanavanematest teab sama hästi kui mitte midagi, sõlmib raamatu lõpus vähehaaval kokku Lätti jäänud liini. Saatuse tahtel tuleb ta ja peseb Riias Linezersi tänava haiglas oma mädanevat ja hingeheitvat vanaema, kes on viimased aastad mööda saatnud asotsiaalina. Pärast valuvaigistavat süsti märkab Duks tolle näos ilu – sellist, millest ta ise ilma ja vaba on.

Loomulikult pole need romaani ainsad liinid ja tegelased. Probleeme ja dilemmasid, mäletamisi ja tõlgendamisi jagub raamatus veelgi – nii tegelastele kui ka lugejale. Mida enam lõpu poole, seda suuremaks lähevad romaanis ajalised ülehüpped. Markeerisin praegu sündmustikku, et ka ise mõnes asjas kindlam olla. Ega ma teagi, kuivõrd „õigesti“ ma nii naistekeskse raamatu läbi hammustada suutsin. Kunsti teed ongi käänulised ja mitte alati ühemõttelised ning arvustajat pole vaja liigselt usaldada. Kiitus tõlkijale! Läti kultuuril ja kirjandusel on meile öelda mõndagi. Kuigi keeleliselt teised, oleme ajaloos ja etnograafias, s.t kogemuses ja tunnetuses, naabritena teineteisele lähemal kui mis tahes muule maailmakirjandusele ning sealsele „inimeseks olemisele“.

Romaani eestikeelse tõlke esitlusel Tartu kultuuriklubis Salong läinud aasta 8. novembril toonitas autor igaühe valikuvõimalust mis tahes olukorras. Alati on olemas valik. See on ühtpidi õige ja natuke ka kulunud aksioom, kuid kui palju saab see lohutada vaid halbade võimaluste vaheliste valikute puhul? Või kas „Ilusate“ tegelased, Vilks, tema naised ja järglased alati üldse valisid või käitusid hoopis vaistlikult? Vaid halvad valikud on sagedasti olnud väikerahvaste ja selle liikmete valikuvõimalus XX sajandil, varem ja kardetavasti ka hiljem. Lätlastel, eestlastel. Suurte küsimuste esitamine väikerahva positsioonilt on omaette vähetuntud kunstiliik, ehkki leidub kindlasti ka neid, kellele „Klaasi“ või „Ilusate“ temaatikas rahvusel ja kultuuril tähtsust pole. Igal juhul on Gaile käsitlus ja stiil lahtiloksutavad. Ma ei otsigi siit kohustuslikke õigeid vastuseid.

1 Gundega Repše, Post factum. Mēs. XX gs. – Romānu sērija „Mēs. Latvija, XX gadsimts“. Bibliogrāfiskais rādītājs. Rīgas Centrālā bibliotēka, Rīga 2019, lk 7–12.

2 Pille-Riin Larm, Unistus tervest, ilusast rahvast. – Sirp 20. VII 2018.

3 Taisto-Kalevi Raudalainen, Ingerisoomlased – rahvas, kel ei lastud kasvada rahvuseks. [Peatükk ilmuvast raamatust.] Argo, 2025.