Seda, et Spengleri raamatud fašismi ette valmistasid, saab lugeda ka Ida-Saksa Meyeri leksikonist, kuid ajaloofilosoofi käekäigu kohta hitlerlikul Saksamaal ei öelda seal sõnakestki. Juhtiv Saksa ajaleht, saame Thomas Manni „Päevikust” teada, leinas Spengleri surma kümne lühikese reaga, mis olid avaldatud seitsmendal leheküljel. Goebbels oli küll põlualuse nime mainimise keelustanud, kuid surmaga seoses tehti vist erandeid.
Niisiis pole sissekande viimases lauses midagi huvitavat, küll aga väärib arvestamist sellele eelnev. Ruumi kokkuhoiu nimel esitan olulise punktikaupa. Esiteks: „Röövlooma-antropoloogia” tahab öelda, et Spengler kuulub nende hulka, kelle tõttu ilmus vulgaarne kujutlus Nietzschest. Teiseks: „Loom-vaimne persoon” halvustab Spengleri välimust; kirjanik nimelt oli neis asjus liigagi tundlik; kogu elu tõrjus ta Lutherit etteheitega: mis (kolju)luud need on!? Kolmandaks „sugulus”; eks me tea, et ühisjooned, mis ebameeldivaks muutunud inimese puhul ilmnevad, saavad viha ainult võimendada.
Toodud näidis peaks selgitama, mispärast Spengleriga seostuvad mainingud on Manni „Päevikus” valdavalt eitavat laadi. Alles lõpuaastail muutus suhtumine leplikumaks. Nii näiteks lõpeb kiri Hans Joachim Mettele (15. IV 1951) tunnistamisega: „Sageli on mul tunne, et meie praegune kõrgem kirjandus pole muud kui resümee õhtumaa kauasest minevikust – kiirkorras, enne kui kätte jõuab öö, barbaarsus, vahest pikaaegne, sügav unustus. Spenglerit, tigedat gümnaasiumiõpetajat, pole ma kunagi sallinud, kuid paljugi saabuvast nägi õigesti juba tema, olgugi edeva kahjurõõmuga.” (Vahemärkuse korras: ka Karl Ristikivi on adunud, et Spengler kirjeldab allakäiku „mõnuga”.)
Et eakas kirjanik oma kunagist vaimustust enam ei mäletanud, tundub endastmõistetav. Kuid tõendeid leidub ka sellest; eriti väljendusrikkalt kiidetakse ajaloofilosoofi kirjas Ida BoyEdile: „Nüüd on saadaval nii head raamatud. Kas olete lugenud mu sõbra, Ernst Bertrami „Nietzschet”? (Bondi juures ilmunud.) Ja siis: Spengleri „Õhtumaa allakäik!” Kinnitan Teile, see on esmajärguline! See pole mitte ainult tunnilise, vaid ka epohhaalse orientatsiooniga raamat, minu tundmist mööda; ja ta pakub kõrgeid vaatepunkte, mida just Saksa inimesel praegu vaja on. Missugune trööst sisaldub tunnetuses!” See ülistus pannakse kirja 13. IX 1919, kuid juba 5. XII 1922, niisiis pärast teose teise köite ilmumist, teatab kirjanik samale korrespondendile: „Võite näha, et ma pole Nietzschest ära pöördunud, kuigi tema targast ahvist, härra Spenglerist, ma suurt ei hooli.” „Õhtumaa allakäigu” autori väärtus on hindaja silmis ilmselgelt langenud, kuid tema tarkust ikka veel ei vaidlustata.
Kaks aastat hiljem kirjutab Mann üsna väiksemahulise, eespool juba mainitud essee, kus esitatud seisukohtadele jääb ta truuks elu lõpuni. Mõistuspärasus etendab kriitikas teisejärgulist osa, see piirdub müksuga vastuolulisuse aadressil: Spengler, toonitades kultuuride elusorganismilikku suletust iseendasse, mistõttu nad üksteisele osutuvad mõistetamatuks, omistavat suutlikkuse neid kõiki mõista ainuüksi iseendale! Mõistagi sai arvustaja vastuolu ilmumise põhjusest suurepäraselt aru ja tal polnud mõtteski seda esiplaanile seada. Mann kritiseerib Spenglerit eelkõige emotsionaalsuse tasandilt; autorile heidetakse ette, kui kasutada naiivsevõitu sõnastust, armastuse puudumist. Või veel naiivsemalt: eitusest pole tunda, et see oleks läbi kannatatud. Goethe, Schopenhauer ja Nietzsche ütlesid sedasama, kuid nemad jäid üteldes tundmis- ja vihkamisvõimelisteks inimesteks, sellal kui Spengler esitavat ammuse sõnumi täiesti tundetu, nii-öelda loodusteadusliku determinismi vaimus.
Pärast kõiki neid kriitilisi märkusi kõlbaks paari lausega öelda, mida üldse arvustati. Spengleri määratu teose sisuline sõnum taandub kokkuvõttele: mõtelda saab kahesuguselt, sõnade ja arvude toel. Kultuurid on iseseisvad, hingega elusolendid, kes sarnaselt kõigi endasugustega sünnivad, arenevad ja surevad. Kultuuri õitseng langeb ühte täisväärtusliku hingeeluga, mis on lahutamatu sõnalisest mõtlemisest. Raugastumisel taandub sõnalisus arvulise mõtlemise ees ja kultuur ühtlustub hingetuks tsivilisatsiooniks. Kristlikus sõnastuses on Spengleri teos kokkuvõetav ühe lausega: kultuuri-inimene kummardab jumalat, tsivilisatsiooni-inimene mammonat.
Selle resümee taustal muutub arusaadavaks Thomas Manni viha mõistuspärane põhjendus. Esseed lõpetades annab kirjanik mõista, et ajaloofilosoof, kelle salajane poolehoid kuulub kultuurile, on löönud mesti tsivilisatsiooni ülistajatega ning hakanud nende eestkõnelejaks. Seda ennatlikku renegaatlust resümeerib kirjanik etteheitega: Spengler olevat „snoob”.
Mispärast läks Thomas Mann temperamentseks ainult üht autorit arvustades? Ju ta siis tundis, et mõistuslikud argumendid antud juhul ei kõlba ja seepärast jäi vaid üks: rünnata inimest. Muidugi olnuks tal võimalus koos muude professionaalidega korrata, et Spengler on kõigest diletant, kes ei taipa midagi teaduslikust metodoloogiast, aga seda laadi pudi-padist kirjanik ei hoolinud. Kuidas saanukski teisiti olla? Igaüks, kel pisutki aimu, mismoodi vaimulugu on uusaja esimesel kolmel sajandil arenenud, võtab Spengleri järelduste kehtivust millegi endastmõistetavana. Praegu aga, mil „mõtlemise verbaalne alge” põgeneb, kuna intellektuaalsus taandub oskusele parkida auto paari vajutusega nuppudele mobiiltelefonil, ei sobi sellest nagu kõneldagi. Paremal juhul võiks mainida humoristliku mõjuga analoogiaid. Spengler teadis, et tsesaristlikus Roomas kuulusid naisgladiaatorid staaride hulka, kuid ta poleks eales söandanud ennustada, et juba XX sajandi lõpul ilmuvad naisraskejõustiklased.
Lõpetuseks vastamatu küsimus: mispärast Thomas Mann arvas, et sõnalisuse üleolekut arvulisest mõtlemisest tohib eeldada endastmõistetavuse korras? Sellest, millele kuulub meie eelistus, ei hooli arengulugu kübeme võrragi.
