Ka multimeediaprojektid vajavad õnnestumiseks karismaatilisi näitlejaisiksusi nagu etenduse teine juhtfiguur Willem Dafoe Jokkeri moodi valge meigi ja mustaks värvitud huultega gooti heeroldina. Lavaaugust kerkivalt platvormilt ta mitte lihtsalt ei deklameeri (ega vahel ka laula) vahetekste, vaid mängib suurel laval toimuva visuaalse kollaaži enda isiku kaudu tervikuks. Dafoe hüppab ka siis lavale, kui ta Abramovići ekspartneri ja elukaaslase, saksa kunstniku Ulay osa mängib. Abramović ise, kel on üpris piiratud vokaalsed võimed, näeb välja nagu kurja kuninganna sarnane vamp, kelle võimendatud kontsaklõbin etenduse helipildis tähtsat osa mängib. Tema sooritatud on ka kolm ülevõimendatud pikka karjet või pigem röökimist, mida naljalt ei unusta. Etenduse helipilt laiendab märgatavalt nüüdisooperi definitsiooni, eklektilisus teenindab ooperipäraselt suuri tundeid ja visuaalset tulevärki, mis jätab Bollywoodi päikseloojangud ja pilvevaibad kaugele maha. Kabareekupleede laadis narratsiooni edasiviivad numbrid vahelduvad tõepoolest nüüdismuusika tunnustega lõikudega (helilooja William Basinski), lisaks elektronmuusika duo Matmos.
Omaenda matustest ooperi-live’i korraldamine on piisavalt avantüristlik ning jõhker jätk Abramovići performance’i-saagadele. Tõenäosus, et selline konstruktsioon koos ei püsi, on suur. Kohe alguses on saali sisenejale pandud valmis lavapilt kolme kirstu ja kolme Abramovići maski kandva lahkunuga, järatud loomakonte noolivad ehtsad mustad dobermanid (kondid kui tsitaat tema legendaarsest performance’ist „Balkani barokk” 1997. aasta Veneetsia biennaalil , kus ta selle eest ka ühe peapreemia sai. Poliitiliselt täpne ajastatus – Jugoslaavia sõdade haripunkt – ei jätnudki žüriile tegelikult valikuvõimalust, muidugi oli Abramović ise väga hea, ta oli seda olnud juba aastaid!).
Serbia itkud Svetlana Spajići trio esituses etenduse proloogina ja kolmetunnise ooperi lõpus (esimene vaatus 1 tund ja 25 minutit, vaheaeg 25 minutit, teine vaatus 55 minutit) paigutavad nähtu/kuuldu rahvuslikku, aga koos sellega automaatselt ka üldinimlikku ja kodusesse konteksti.
Tito-aegse Jugoslaavia kommunistlikust eliidist võrsunud Marina Abramović ei hoia kokku värve, et kujutada patoloogiliseks võimendatud lapsepõlve võimalikult värvikalt ja groteskselt: kontrollifriigist sadistlik ema, püstol öökapil, magav isa, ema ja isa sassis suhted, hemofiilia valediagnoosiga haiglas veedetud aasta, enesevigastused, et pääseda nina korrigeerivale operatsioonile jne. Etenduse kui terviku libreto pani Abramovići koostatud tekstide ja pildilise dokumentatsiooni põhjal kokku Bob Wilson, ei puudu ka aastaarvud, millal ta astus Jugoslaavia komparteisse, ehitas luksuselamu Stromboli saarel Vahemeres või ostis terrassiga korteri New Yorgis.
Kandvad vokaalpartiid laulab avangardistlik laulja Antony Hegarty, grupi Antony and the Johnsons transgender-tämbriga solist, kelle Abramović avastas enda jaoks esmakordselt kolm-neli aastat tagasi Rufus Wainwrighti kontserdil Carnagie Hallis, kui ta seal erikülalisena ühe laulu esitas. Hegarty hääl olevat kui „emotsionaalne hologramm Abramovići enda hingest” ning põhjustas emotsionaalse vapustuse ja kontrollimatu pisarate voo. Hegarty on kirjutanud ka suure osa etenduses kõlavast laiatarbetunnustega muusikast. Olles arvamusel, et laulmine on jõukohane kõigile, väidab Antony Hegarty, et omandas selle kunsti peensused „harjutamise käigus”.
Abramovići võime täita oma karismaga hiigelsaale teeb tast esikaaneuudise ükskõik millises kultuuriruumis. Ja kes ütles, et nüüdisooperis ei või vokaalpartiisid ka amatöörid esitada? Abramovići hääl on tuunitult sünkroonis Antony Hegarty omaga, mõlema lavakarakterid panevad publiku südamed põksuma: marlenedietrichlikult (või gretagarbolikult) madal ja androgüünne, ei vaja see tegelane tavalist naishäält.
Ooperi ajaressurss – kolm tundi – on tõeline luksus ajal, kui inimesed ei viitsi enam raamatutele aega kulutada. Statistide ja peaosaliste alter ego’de tinglik, otsekui aegluupi keeratud liikumine (üldjuhul paralleelselt lavaruumi horisontaal- ja sügavusteljega) võtab etenduse teises vaatuses ootamatult ka vertikaalse mõõtme. Helendavate kääbaste kohal trossidel rippuv, peatselt 66aastaseks saav Abramović näitab head füüsilist vormi: kunstnik, kes valdab transtsendentaalset meditatsiooni, sufi ja Tiibeti munkade saladusi, ei saagi kaotada! Eksistentsiaalseid põhiküsimusi võib ja peab kunst ikka ja alati esitama. Marina Abramovići sõnum on jätkuvalt lihtne, üldarusaadav. 40aastase staažiga performance’i-kunstnikuna on ta kätte võidelnud õiguse esitada neid küsimusi maailma juhtivate ooperilavade kohal rippudes.
