Kui sain kutse osaleda Progressiivse Liikumise korraldatud aruteluõhtul „Meesõiguslus = misogüünia?“, mõjus see ootamatult, nagu oleks keegi keset unne suikumist toas lambi süüdanud. Meeste õigustest pole kombeks rääkida. Kus on kõik need „neomarksistlikeks punaprofessoriteks“ sildistatud haridustöötajad, keda ülikoolides väidetavalt helde maksumaksja raha eest ülal peetakse? Miks mina, kes ma lihtsalt ärritusest olen kritiseerinud mõnda ühiskonnas juurdunud rumalust? Nüüd, kui arutelu on möödas, panen siiski kirja paar inspireerinud mõtet.

Meesõiguslusest rääkimine tundub väga ebamugav, paljudele lausa moraalselt vale, kuigi probleeme, mida võiks avalikkuses põhjalikult käsitleda, jätkub kuhjaga: alkoholism, depressioon, enesetapud, poistele ja meestele määratud karmimad karistused nii kodus, koolis kui ka kohtus ja ohtlikumad töötingimused. On ka murekohti, mida vaevu teadvustatakse, nagu üksikemade paljuski homofoobiast inspireeritud vanemlik sadism poegade kasvatamisel. Demoniseerituna üritatakse tajutud ebanormaalsust kompenseerida „isalikku“ kasvatust pakkudes, peegeldades vägivalla ja emotsionaalse manipuleerimise kaudu oma kogemusi meestega.

Võtan järgnevalt lahti meesõiguslusest rääkimise ebamugavuse põhjused, et ei oleks tarvis piirduda naiivsete arusaamadega, et naisõiguslusele fookustatud ühiskond on mehed kuidagi kõrvale jätnud. Probleem, mis varjutab meeste õigusi ja meeste õigustatud võimalusi enesele spetsiifilisi õigusi nõuda, seisneb selles, et meeste õigusi võib mõista ka heteroseksuaalsete õigustena. Meile küll ajalootunnis öeldakse, et Euroopa kultuuri algkoduks peetavas Kreekas ei mõtestatud seksuaalsust tänapäevastes jaotustes, kuid enamasti piirdub see vaid kihistamisega toonaste homoerootiliste suhete üle. Keegi ei pööra tähelepanu sellele, kuidas areneb välja lääne kultuurile omane arusaam heteroseksuaalsusest.

Lühikokkuvõttena, mille olen laenanud Hanne Blankilt¹, võib öelda, et heteroseksuaalsuse algkodu on Saksamaa, mille ühendamisel 1860ndatel tekivad juriidilised vaidlused, kui üritatakse mitmeid juriidilisi kehi põimida üheks modernseks riigiks. Eelistatud Preisimaa seadus karistab kahe mehe vahelist suguakti kuni viieaastase sunnitööga. Seda peavad paljud ebaõiglaseks ning tekib vastuliikumine: püütakse ajakirjanduse toel seadusi muuta ning oma mõtete selgeks väljendamiseks leiutatakse terminid „homoseksuaalsus“ ja „heteroseksuaalsus“. Õiglasemat korda taotlevate XIX sajandi aktivistide keelekasutus leiab tee juriidilist nõu andva sihiga tekstidesse, millest esimene on 1886. aastal ilmunud psühho­patoloogiaid kirjeldav teos „Psychopathia Sexualis“. Erinevalt algupärasest kirjeldavast terminikasutusest võrdsustab see heteroseksuaalsuse (seda defineerimata) normaalsusega ning vastandab selle kõigele patoloogilisele. Need paljuski juriidilise sihiga tekstid jõuavad omakorda Freudi ja psühhoanalüüsi staarideni ja sealt masside teadvusse.

Muidugi on neid, kes kindlalt väidavad, et heteroseksuaalsus on alati eksisteerinud. Väidetavalt kõikjal looduses – arusaam, mis ise on suuresti heteropatriarhaalse teadustsensuuri survel loodud. Teaduses puudub siiani arusaam, mis on heteroseksuaalsus. On selle taga geen, õpitud käitumine, hormonaalne mõju, mis võib periooditi esile kerkida ja siis jälle kaduda? Veendunud hetero­ideoloogi õudusunenägudes käib ringi sotsiaalkonstruktivistlik kummitus, mis hirmutab mõttega, et võib-olla polegi heteroseksuaalsusel loodusteadustega mingit pistmist ja võib-olla mehed ja naised ei olegi loomulikud liitlased ning võivad läbikäimise lihtsalt katkestada ning välja surra, idee meeste ja naiste üksteisele loodud olemusest on aga evolutsiooniteooria väärtõlgendus ning deistlik jäänuk aegadest, mil teadus pidi kiriku võimu ees painduma.

Hirmuhigis sotsiaalkonstruktivistlikust õudusunenäost ärgates kinnitab heteroideoloog endale, et tema on kindlasti asjade loomuliku korra hoidja ning läheb nõuab naiselt suuseksi ja võileiba – mõlemad võiksid olla sellised mahlased, mis laseksid unustada, et heteroseksuaalsus on möödunud ajastu kontrakultuur, mida kujundasid kirikuvõimu ja sündivate modernsete riikide vahelised vaidlused, mida me tänapäeval vaevu mõistame. Alles on jäänud vaid nõue heteroseksuaalsus normaalsuseks kuulutada, teadmata, mida selle all silmas peetakse. Kuid mõistmine polegi nii oluline, kuni maitsvat võileiba saab, mis on täpselt selline, nagu emme seda lapsepõlves tegi.

Mees olemine on aga tihti raamistatud läbi sellesama heteropatriarhaalse vastandumise ning seda on tajuda kõikjal, kus mehed räägivad meestest. Näiteks Jesper Parve raamat „Mees“: „Vanadel aegadel oli lihtne – olid kindlad asjad. Kes Vene sõjaväest tagasi tuli, oli mees. Siis oli aeg naine võtta, pere teha ja ülejäänud elu tööd rügada, et naine saaks kodus hakklihakastet ja kartulit vaaritada ning mees töö juures viina juua.“ Vastandumine on siin tänapäevasele ja mitmekesisusele, milles peitub usk möödunud ühetaolisse heteroseksuaalsusse ja mees olemise viisi. Kui keegi leiab, et Parve näitena ei päde, siis sotsiaalmeedia võimendatud virtuaalheteroid võib leida igat tüüpi. Kuigi keelekasutuse intellektuaalne tase varieerub, siis mõte sõnavahu taga mitte.

Möödunud ajastut defineeris Me Too liikumine ja enne interneti suurlinnastumist levinud popfeminism, mida iseloomustas varajase internetikultuuri vahetus erinevate elukogemuste jagamisel. Sellel perioodil leidsid seni avalikust diskussioonist laialdaselt kõrvale jäetud grupid oma ühised kogemused, andes meile sõnad nagu „mansplaining“ ning transkultuur toodi avalikkuse silme ette. Teadusuuringuid, mis kinnitavad probleeme poiste kasvatamise juures, sellest tulenevaid meeste väiksemaid sotsiaalseid-emotsionaalseid oskusi, üksildust ja meeste probleeme mujal elusfäärides, tehti juba varemgi. Aga just nüüd, kui mõni teine grupp oli oma elukogemuse ja muredega avalikkusse läbi murdnud, oli aeg, et igast mehest saaks intellektuaal, kes võtab sõna meeste murede teemal – aeg välja kuulutada „maskuliinsuse kriis“.

Maskuliinsuse kriisi suur murekoht on, et traditsiooniline mehelikkus on unustusse vajumas ja pole teada, millega seda asendada. Kriisi tõsimeelsed kuulutajad (tihti end progressiivseks pidavad autorid) kirjutavad, et kuna kõik on nii kohutav meeste elus, siis on tore, et vähemalt sellised problemaatilised figuurid nagu Jordan Petersongi sümpatiseerivad ennast otsivate noormeestega. Transsooliste vastane viha ning feminismi radikaalseks sildistamine on muutunud paratamatuseks. Vahel peab ka vägistaja USA president olema, et kõik ühiskonnagrupid oleksid võrdselt representeeritud, eks?

Need, kes viitsivad süveneda, taanduvad taustal tegutsevateks kuivadeks selgitajateks, kes püüavad ikka ja jälle osutada tõsiasjale, et ühelgi ajastul pole olnud valgete meeste superrassi, kes tagas oma õilsuses perekonna stabiilsuse. Patriarhaat, kus nõutakse oma toa perfektses korras hoidmist ja levitatakse ideed oma ja kõigi oma lähedaste elu kontrolli all hoidmise ideed, tekitab paratamatult olukorra, kus püsiv kriis on vältimatu. Maskuliinsust ilma kriisita ei saa olla. Arvamus, et mehed pole enam need, mis nad olid, pole sugugi hiljutine nähtus. See on üks kellegi kontrolli alla saamise viisidest.²

Meheliku identiteediga seotud liikumised on paljuski reaktsiooniline what­aboutism ja tõsiseltvõetavat meeste õiguste eest seismist kohtab harva. Meeste õiguste eest seista on seda raskem, et meie ühiskondliku korralduse on suuresti loonud mehed. Need vähesed mehed, kes on tippu jõudnud, usuvad aga tihti siiralt, et kehtiv patriarhaalne ühiskonnakorraldus on kõigile meestele kasulik – need teised polegi ju õiged mehed, muidu oleksid nad leidnud ise oma tee. Mehi on kasvatatud ideaalidega rüütellikkusest ja õiglasest korrast, kus parim mees võidab. Järelikult peab kõik olema õige.

Patriarhaalsed ideed asetavad ka mehed tihti teadvustamata konteksti, kus igasugune õiguste nõudmine või olukorra parandamine tundub nõudmisena, mis peab tulema kellegi teise arvelt. Paljud mehed usuvad seda nii siiralt, et on valmis teiste õigusi piirama, saamata isegi aru, mida neil sellest võita on. Usk, et suutmata kehastuda patriarhaalseks psühhopaadist meesfiguuriks, ootab neid vaid allakäik, viib paljud mehed valima allakäigu tee. Mehed võivad pudeli juures oma väärtusetu elu üle nalja visata, kuid väldivad rääkimist sellest, et nende hädade põhjuseks ei ole see, et nende elust on puudu Tik­tokis 1950ndate USA fiktiivseid reklaami­ideaale müüv tradwife, vaid neisse lapsepõlvest saati kasvatatud väärtused.

Patriarhaalses kultuuris oodatakse emadelt ja naistelt siirast armastust ning kui see meeste elust puudub, nähakse probleemi vastassoos. Nii ongi meestel keeruline ennast aidata ning isegi mõista, mis neid vaevab. bell hooks avastas, kui hakkas meestega nende emotsioonidest rääkima, et mehed tunnevad ja armastavad, aga varjavad oma emotsionaalset teadlikkust teiste meeste eest hirmust saada rünnatud ja häbistatud. hooks leiab: „Me ei saa armastada seda, mida me kardame“³. Ma usun, et see on takistus, mis tuleb meestel ületada igal tasandil, kus nad mõistmist otsivad.

1 Hanne Blank, Straight: The Suprisingly Short History of Heterosexuality. Beacon Press, 2012.

2 Loe Noah Berliatsky lühiesseed „There Isn’t a Crisis of Masculinity“. – Everything Is Horrible 24. VII 2023.

3 bell hooks, The Will to Change. Washington Square Press, 2004.