Mehis Heinsaar jõudis Alatskivile

Mehis Heinsaar jõudis Alatskivile

Eestis antakse välja õige mitut kirjaniku nimega tähistatud auhinda, neist üks vanemaid, auväärsemaid ja eripärasemaid on Juhan Liivi luuleauhind, mis kuulutatakse välja igal kevadel luuletaja sünnipäeval. Liivi preemia pole rahaline ja seda ei anta paksude köidete eest: tunnustuse saab eelmisel aastal esmatrükis ilmunud luuletus ja selle autor, auhinnaga käib koos karjasemärss, mille on 1980. aastate lõpust saadik  igal kevadel valmistanud nahakunstnik Ülle Paap. Ükski neist töödest pole olnud varasema koopia. Luuletajale anti märss selgi korral, 30. aprillil sai selle Alatskivi keskkooli saalis kätte Mehis Heinsaar. Sai sellest hoolimata, et linnast tseremooniale külalisi vedav buss unustas Heinsaare Tartusse maha. Kirjanik jäi õnneks iseendaks, leidis võimaluse aja ja ruumiga seotud piirangutest üle olla ning jõuda kohale vajalikul  hetkel.

Heinsaar sai auhinna luuletuse „Öös mööduja käsi” eest, see ilmus 2009. aasta oktoobrikuu Loomingus ning varsti pärast seda luuleraamatus „Sügaval elu hämaras”. Tekst valiti välja seitsme nominendi seast, mis olid pakutud välja žürii liikmete poolt, neist üks luuletus oli omakorda sõelale jäänud Alatskivi koolis toimunud hääletusel. Žürii tööd juhtis eelmisel aastal Liivi  auhinna saanud Triin Soomets, liikmeteks olid Kait Eiland, Reet Kruup, Mari Niitra, Janika Kronberg, Jüri Talvet ja allakirjutanu. Nominentide valik oli sel aastal natuke erakordne, sest seitsmest luuletusest kolm oli Mehis Heinsaare kirjutatud. Miks nii, võib vaid oletada – võimalik, et tema esimese luuleraamatu ilmumine tekitas uue usu vana hea luuletraditsiooni püsimisse ning liivilike väärtuste uuestisündi. Tõsi küll, igaaastased  arutelud selle üle, mis on liivilik luule, jõuavad ikka lõpuks sinna, et seda sõnapaari tuleks käsitleda võimalikult avaralt. Aga avaralt või mitte, mingit kujuteldavat liivilikkuse tuuma ja selle moderniseerumist näib Heinsaar kehastavat ilmselt praeguses kirjanduses paremini kui mõni teine. Lisaks võiduluuletusele olid kaalumisel Heinsaare tekstid „Kiirustada ei maksa” ja „Ajas”, samuti olid esile tõstetud Maarja Kangro „Vivat, crescat, floreat”, Indrek Hirve „Ema magab”, Andrus Kasemaa „Oli kord puu, kõikidest puudest kõige ilusam” ning Karl Martin Sinijärve „Lõunaristil istuvad lapsed”. Pärast aktust jätkus tseremoonia Juhan Liivi haual ning Alatskivi lähistel Liivi muuseumis. Selleks ajaks, kui kohale jõudis Laine Jänes, oli auhinnaluuletus suurde raamatusse kirjutatud, peolised hakkasid  sööma ube ja torti ning vaatama Ülle Paabu karikatuuride näitust.

 

*

MEHIS HEINSAAR

Öös mööduja käsi
on päästnud mu paadi
taas kalda pealt lahti –

igal hommikul ärkan
kesk ääretut ärevust –
ei ühtegi lainet,
ei tuult.

Käe kastan vette –
üks tohutu uim riivab
möödudes sõrmi,
kaugel terendab maatriip.

Kogu päev kulub
sõudmiseks, sõudmiseks
tagasi koju.

Sirp