2004. aastal esietendus Tallinna linnahallis muusikal „Grease“ (lavastaja Andres Dvinjaninov), kus peategelast Danny Zukot mängis 24aastane Priit Võigemast. Sellest lavastusest pärineb minu elu esimene teatrimälestus, mis tähendab, et Ugala „Uue tüdrukuga“ sai täis mu Võigemasti-muusikali ring. Kui tookord vaatasin esimest korda teatrisaalis noort näitlejat laval kalpsamas, siis nüüd sain, ise samasse vanusesse jõudnud, näha, kuidas kalpsab trupp tema juhatusel. Tollasest „Grease’ist“ mäletan vähe, aga sarnasust võib nende kahe lavastuse vahel siiski märgata: sära, rõõmsameelsus, lust. Vahest selline ongi muusikaliteatri loomus?
Muusikaliks pole lavastajad Priit ja Laura Võigemast tahtnud oma tööd nimetada ning selle asemel pakkunud välja määratluse „muusikaline muistend“1. Tegijate liigitus on tabav, kuid ei lükka ümber tõsiasja, et 22. veebruari õhtul kanti Ugala suurel laval esmakordselt ette Broadway traditsioonis muusikal. Koreograafia, soolonumbrite ja kooriesituste kokkumäng ja sümbioos, klišeelikud, kuid armastusväärsed karakterid ning, mis peamine, muusikale allutatud lugu. „Uue tüdruku“ alguspunkt ja säsi on Vaiko Epliku looming, ilma selleta poleks lavastus mõeldav.
„Tõesti sündinud loona esitatud lühike rahvajutt, mis on seotud kindla koha, isiku või sündmusega“ on kirjas muistendi kohta EKSSis – ning see on „Uuele tüdrukule“ paslik kirjeldus. Tõesti sündinud looks seda keegi ei pea, kuid tõsielulisust kajab vaatajale lavalt vastu ka kõige üleloomulikumate sündmuste käigus. Maagilist realismi õhkub kõikjalt, alustades sellega, et nimitegelane saabub Eesti kolkakülla just Ladina-Ameerika telenovela’st.
Et eelmine lause on arusaadav vaid neile, kes lavastust näinud, siis selgitan: „Uue tüdruku“ sündmused tõmbab käima keravälk, mis tabab tormisel õhtul seebikat vaatama kogunenud külarahva ainsat telekat. Sealt paiskub välja Maria Luisa (Lauren Grinberg) – salapärane uus tüdruk, kes pole aga šokis kambale sugugi võõras. Ta on nende armastatud seebiooperi „El amor salva el mundo“ ehk „Armastus päästab maailma“ peategelane. Tähelepanelikule Epliku fännile jäi juba silma vähemalt kolm vihjet tema loomingule. Nii kulgebki kaks ja pool tundi mööda muusika telgedele kootud kangast. Tegelaskujude iseloomud ja nimed, suhted, kogu lavastuse sõnum toimib muusika teenistuses. Laul selgitab ja täiendab – mis algul tundub juhuslik, leiab hiljem laulusõnades tähenduse.
Võigemastide valik Epliku tohutust loomevaramust on õnnestunud, lisaks muusikalistele töötlustele kostab vihjeid laulusõnadele ka repliikidest. Dramaturgiliselt on Epliku looming tänuväärt materjal. Näiteks „Uude tüdrukusse“, lavastuse nimilukku, on peidetud süžee, mis jääb lauluna häguseks, kuid teatrilaval võiks lahti rulluda kõikvõimalikes suundades. Võigemastide võetud suund on täiesti ettearvamatu, ent seda värvikamalt see käima läheb. Nii mõnigi Epliku poeetiliselt krüptilisem lugu – meenub „Suu lilli täis“ – saab aga lavalt ettekantuna uue ja selgema tähenduse.
Ent peamise tähtsusega muusikali õnnestumiseks on näitlejad ja nende võime või võimetus korraga laulda, tantsida ja mängida. Ei tea, kas Eestis enam ongi mõni näitleja, kes üldse viisi ei pea, arvestades meie aastakümnetesse ulatuvat laulvate näitlejate (ja näitlevate lauljate) traditsiooni, aga musikaalse võimekuse poolest on Ugala rahva seast koorekiht välja nopitud. Lauluoskuse põhjal on jaotatud ka soolonumbreid, kuigi etenduse lõpuks on iga trupi liige vähemalt ühe üksikesituse teinud. Alden Kirsi ja Adeele Jaago kaunid ja kandvad hääled ei tule üllatusena, aga eredalt jäi meelde ka näiteks Tarvo Vridolini siivutu „Vabas õhus“.
Muusikaline kõrghetk on „Varielu“, kus verinoore Andres Ehini ängistus kolmekümne ringis Epliku värvinguga muundub keskealise üksikema itkuks, taustal tantsimas kummituslikud räbaldunud pruutkleitides varjud. Etenduse tervikus tõuseb Adeele Jaago soolo esile oma helilise vaoshoituse poolest: kui muidu hakkavad teiseks vaatuseks kõrvad pidevast karjumisest juba väsima (rääkimata näitlejate häältest), paistab „Varielu“ silma tasase müstika poolest, mis nagu õhtune udu originaalloost lavastusse üle on kantud. On ju ka Epliku loomingus palju raju ja tormilist, kuid „Varielus“ kangastub ideaalselt kõiges pettunud naise varjudesse vajunud elu.
Sellest, et „Uus tüdruk“ etenduse lõpuks kõrvu väsitab, ei saa mööda minna. Tahan loota, et süüdi oli esietenduse entusiasm ja toorus, kuid hetkiti tegi Võigemastide nägemus Eesti külarahva häälekusest silmad ette ka kirglikematele telenovela sangaritele. Täiskasvanuelu lävel tütred ja nende emad ikka kaklevad omavahel, kuid Margaret Sarv oleks näitlejana võimeline enamaks kui suuremas osas etendusest oma häälepaelte käristamine. Sama häda käis kaasas Grinbergi Maria Luisaga. Kui tsiteerida nimilugu, siis „vooruslik ja tõsine“ see uus tüdruk küll pole. Sätendavast seebika primadonnast seda ei ootagi, kuid Grinbergi tahaks pärast „Arhitekti“ melodramaatilist teismelist ja „Uut tüdrukut“ järgmiseks näha mõnes vastupidiselt laetud psühholoogilises rollis. Seejuures tuleb tunnustada tema pühendumust täies mahus hispaaniakeelsele rollile, mille korrektsus ka oskajate käest üle sai kontrollitud.
Vastasseis külatüdruku ja lõunamaise kaunitari vahel on loogiline, kuid pisut aimatav liin: külapoiste (ja -meeste) huvi pöördub uue ja huvitava suunas, nii et tuttav neiu jääb unarusse. Selline asjade käik tekitab ka paralleelid „Uue tüdruku“ ja Kitzbergi „Libahundi“ vahel, mis pole märkamatuks jäänud ka tegijatele (kuigi „Ma olin teismeline libahunt“ laval ei kõla). Et tegevus toimub üheksakümnendate värskes vabaduses, mitte pärisorjuse ajal, ei oma siin tähtsust. Tuleb tunnistada, et mõnekümneaastane vahe tänapäevaga ei tule esmapilgul pähegi. Võõraviha ja -hirm on ajatud konfliktielemendid ning nagu Kitzbergilgi, jääb küla ka lõpuks peale. Kas tegemist on õnneliku või õnnetu lahendusega – arvestades, et Maria Luisa integreerimist maailma, kuhu ta on sattunud, on pehmelt öeldes raske kujutleda –, otsustagu igaüks ise. Ega päris otse välja öeldagi, mis enne lõpulaulu laval juhtub.
Ühiskondlik konflikt jääb aga lavalt vastu vaatava jantimise varju. Kuigi muusikalis ei peagi lahkama inimeste ja nende suhete varjukülgi nagu mõnes tõsieludraamas, väsivad koos kõrvadega etenduse lõpuks ka silmad. Teises vaatuses, kui vaataja on pealispinnaga juba tuttav, võiks talle pakkuda sügavamat pilku külaelanike siseilma. Meisterlikult teeb seda mainitud „Varielu“, kuid teiste tegelaste puhul jääb see olemata. Kui esimestes stseenides ajab külanohik Silveri (Jass Kalev Mäe) kollektiivne nüpeldamine mõnuga naerma, saab teises pooles pidevast slapstick’ist isu täis. Lihtne huumor tööpäeva õhtul on aga võluvits, mis ühe väikelinna teatrisaali täis hoiab. „Uue tüdruku“ puhul võiks kombinatsioon sellest ja Epliku muusikast tuua teatrisse nii esimene kui ka teise austajad – ehk, mis see teeb, enamuse Eestis?
Nõustun Priit Võigemastiga, et Vaiko Epliku muusika on „väga tugevalt Eesti inimeste vereringes“2. Kuigi kujutan hästi ette eestlasi, kes tema loomingust midagi ei tea ega sellest hooli – täpselt selliseid tüüpe kehastab „Uue tüdruku“ trupp –, on Eplik meie rahvuslikus muusikamaitses suur ühtetooja. See on ka lavastuse tugevus. Muusikaliste esituste, bändi (tippvormis Kristjan-Robert Rebane, Mihkel Kuusk ja Tobias Tammearu) ning Rauno Zubko liikumistega võib lõpuni rahule jääda. Näitlejate mängurõõm särab viimastesse ridadesse välja. Lihtsakoeline süžee ja odavavõitu huumor ei tundugi selle kõrval enam teab mis häirivad – eks ole needki ju osa muusikaliteatrist.
1 Priit Võigemast: Vaiko Epliku looming on väga tugevalt eestlaste vereringes. – ERR 21. II 2025. Vt https://eeter.err.ee/1609612268/
2 Samas.
