Tarbekunstimuuseum tegutses rahulikult aastakümneid kunstimuuseumi osana ja see oli igati viljakas aeg nii kunsti kogumise kui eksponeerimise osas. 2001. aastal loodi mitmete asjaolude hindamisel muuseumi alakogudele lisaks disainikogu. Kogu eesmärgiks seati tegelemine pärandi selle osaga, mis tundus, et on mingitel põhjustel jäänud kogumis- ja säilitamisfunktsiooniga institutsioonide süstemaatilise tegevuse ringist peaaegu välja. Aastakümneid oli ka tarbekunstimuuseumi prioriteediks olnud eeskätt professionaalse eesti tarbekunsti kogumine, mis tähendas suhteliselt eranditut keskendumist tarbekunstnike unikaalloomingule. Ja ehkki tarbekunsti ja disaini piiri on tihtipeale keeruline tõmmata, on selge, et ühist on neil aladel ohtralt. Paljud tarbekunstnikud ja ruumikujundajad, hiljem ka tööstuskunstnikud (tööstuskunsti kateeder loodi 1966. aastal) on muuhulgas sageli, kas unikaalloomingu kõrvalt või täielikult, pühendunud tootmisesse juurutatavate esemete kujundamisele. Disainikogu eesmärgiks on seatud süstemaatiline tegelemine eesti tootekujundust ja tööstuskunsti puudutavate materjalidega ajaloolisest aspektist: koguda valikuliselt esemelist pärandit, tegeleda ettevõtete tootekogudega, arhiivimaterjalide, teemat, tausta ja kunstnikke puudutava perioodika jm väljaannete, kataloogide jne kogumise ja läbitöötamisega. Suureks abiks selgema pildi loomisel tootekujunduse arengust Eestis on endised tööstuskunstnikud, kellest nii mõnedki olid edukate kunstnikena tegevad ka meie tarbekunsti arengu üldpildis. Teiselt poolt peab muuseum loomulikult oma ülesandeks koguda ja jäädvustada kaasaegset disaini puudutavat materjali, sellega tegeldakse paralleelselt. Kokkuvõttes on niisiis eesmärk eesti tootekujunduse ja disaini süstemaatiline uurimine kõige laiemas tähenduses.
Eesti disaini puzzle tükk tüki haaval kokkupanemisel anname endale aru, et oleme muidugi alles suhteliselt alguses, aga tunne, et millegi olulisega on alustatud ja midagi on juba tehtud, on ka olemas.
Disainikogu esmaste väljunditena võib näha kõigepealt senise eesti unikaaltarbekunsti tutvustava väljapaneku juurde püsiekspositsiooni moodustamist, millega 2006. aastal algust tehti. Ent eesti tootekujundust ja disaini puudutavate materjalide infokogu, säilitatava andmebaasi loomisega tekib kindlasti võimalus liikuda siit edasi põhjalikumate Eesti ruumi ja keskkonda ning selles sisalduvat analüüsivate käsitlusteni. Loodan, et sellest saab kindlasti oluline allikas eesti disaini puudutavate uurimuste ja teaduslike tööde valmimisel. Kolmandaks oluliseks väljundiks on kindlasti teemakohaste näituste korraldamine, millega muuseum tegi algust 1982. aastal.
Kogu eespool välja toodud tegevusega haakub mõistagi koostöö nii disainerite, ettevõtete kui disainerite liidu, kunstiakadeemia ning muude institutsioonide ja organisatsioonidega. Seni tehtu on tõestanud selle valdkonnaga tegelemise olulisust ja vajalikkust, vaadates kas või pidevat huvi nii Eesti kui endise Nõukogude Liidu osa disainipärandi kui ka kohaliku kaasaegse disaini vastu ja seda laial skaalal nii kohapeal kui väljaspool. Olgu siin näideteks kohalikud tudengid, uurijad, esemekeskne koduajakirjandus, disainiaasta või Victoria&Alberti muuseumi kuraatorid.
