Eelmise aasta lõpus peeti Tallinnas konverents, kus räägiti maa-aluse ruumi paremast kasutamisest. Teiste hulgas astus konverentsil üles rootsi arhitekt Albert France-Lanord, kes on Stockholmi endisesse tuumavarjendisse kavandanud Wikileaksi peakorteri.

Sa oled pärit Prantsusmaalt, kuid elad ja töötad praegu Stockholmis. Millised elu keerdkäigud sind sellesse Põhjala riiki viisid?

Stockholmis oma büroo pidamine pole olnud mu eesmärk, elu lihtsalt viis sinna. Koolis käisin Pariisis ja seal oli tudengivahetuse programm Soome, Madridi ja Texasega. Neist kolmest valisin vahetusaasta Soomes. Olin selle riigi arhitektide ja arhitektuuriga kursis Soome instituudi kaudu, mis asus Pariisis minu kodu lähedal. Ühtlasi näis Soome väga eksootiline võrreldes Madridiga, kus olin mitu korda juba käinud. Kolisin Soome ja kui vahetusaasta läbi sai, ei soovinud nii ruttu koju naasta. Leidsin Stockholmis kursuse kooli lõpetanud arhitektidele. Peagi sain tööd Ralph Erskine’i, kes toona veel elas, büroos. Ta oli väga inspireeriv. Kuigi tahtsin vahepeal Kopenhaagenisse kolida, olin kohanud oma nüüdset eksabikaasat, jäin Stockholmi ja lõin oma büroo.

Olen kuulnud Rootsi arhitektuuri kohta ütlust, et see olla maru igav, keskpärane, loodud nii, et keegi ei solvuks, et keegi ei ärrituks. Ühesõnaga mittemidagiütlev kompromisside arhitektuur.

Siin tehakse konsensuse arhitektuuri, ei võeta riske. Taanis ja Soomes on palju põnevam ehituskultuur. Rootsi pole riik, kus arhitektuuri innovatsiooni kirglikult suhtutaks.

Sellise mõtlemise juured ulatuvad II maailmasõja järgsesse aega. Stockholmis oli palju purustusi, linna ülesehitamiseks loodi eraldi programm. Mulle näib kõrvalseisjana, et arhitektid kaotasid sel ajal usaldusväärsuse, sest purustusi seostati millegipärast arhitektide kehva tööga. Samal ajal lõi Soomes tähena särama Alvar Aalto, ajalehtedes kirjutati arhitektuurist iga päev. Siin aga üldsegi mitte. Rootsis võib arhitektuuri kuldajaks pidada II maailmasõja eelset aega, mil tegutsesid Gunnar Asplund ja Ivar Tengbom. Sellest ajast, näiteks Asplundilt on pärit suurepärane Stockholmi avalik raamatukogu.

Vaatamata üleüldisele rootslaste arhitektuurijahedusele õnnestus sul siiski projekteerida unikaalne ja filmilik Wikileaksi peamaja, mis asub maa all II maailmasõja aegses tuumasõja punkris. Kuidas see ülesanne su töölauale jõudis?

Ma teadsin kedagi, kes teadis kedagi. Otsiti arhitekti, kes aitaks põrgatada ideid, mida vana punkriga ette võtta. Toona oli mul just valmis saanud üks Stockholmi ööklubi. Tellijatele ilmselt meeldis selle futuristlik disain.

Mõte, et peakorteri keskel võiks olla ümar tõstetud ruum, tekkis juba projekti alguses. Kellelgi polnud aimu, kuidas seda ehitada, kellelgi polnud esialgu rahagi. Iga päev leiutasime uusi võtteid, sest tuumasõja punkrisse kavandatakse peakorterit vaid korra elus. Polnud võtta ka eeskujusid. Projekti koostamiseks tuli varjend 3D-skanneriga jäädvustada, sellesse mudelisse oli võimalik hakata lahendusi joonistama. Lisaks tuli mõelda, kuidas tuua värske õhk sügavale maa alla, kuidas kütta ja hoida niiskustaset, kuidas vabaneda liigsest veest, kuidas saab sisse elekter ja kuidas see salvestada, et elekter oleks olemas ka katkestuste ajal.

Wikileaksi-sugune organisatsioon peab tagama informatsiooni turvalisuse ja lekkimiskindluse. Arhitektina lahendasin andmete kaitsmist omajagu: tuli luua suletud paiku, kuhu ei saa minna otse, vaid tuleb läbida mitu turvakontrolli. Üldjuhul tähendab see liikumise suunamist. Mõned võtted olid füüsilised, näiteks lisaseinad või -uksed, teised rohkem psühholoogilist laadi. Näiteks oli vaja disainida paks metallist uks. Lõpuks lisasime sellele veel paksust 30 sentimeetrit, et uks tõesti massiivne välja paistaks.

Tähelepanu tuli pöörata töökeskkonnale, sest töötatakse maa all, kuhu päevavalgus ei ulatu.

Millised on sinu kui arhitekti soovitused maa-aluse ruumi paremaks ärakasutamiseks? Inimkond ongi juba maa alla kolinud: seal asuvad keldrid, varjendid, eluks vajalikud torud ja kaablid, metrood jms.

Mõneti on maa-alune piiritu: kaevad aga sügavamale ja saad ruumi juurde. See on ruumi tekitamine mitte ehitamise, vaid lammutamise teel.

Maa-alusel ruumil on väga suur kaitse­rajatise potentsiaal. Näiteks Soome on selle potentsiaali ärakasutamises esirinnas: kõikide majade all peab seal olema varjend.

Maa alla mineku suur eelis on ka stabiilne temperatuur, millega hoitakse kütmise pealt energiat kokku. Praegu otsitakse lahendusi, kuidas väga sügavalt maapõuest soojust kätte saada ja see küttesüsteemidele tarbitavaks teha.

Ometi olen veendunud, et iga päev vajame ka päevavalgust, nii et töö maa all või seal järjepidevalt viibimine ei pruugi kõigile sobida.

Suurema osa praegustest maa-alustest ruumidest on kujundanud insenerid. Kuidas teha need ruumid meeldivaks ja kasutada tõhusamalt?

Maa all töötamine, sinna meeldiva ruumi tegemine nõuab väga palju energiat. Ventilatsioon peab pidevalt töötama. Samal ajal kütmiskulud, nagu eelnevalt mainisin, on väiksemad, eriti kui kasutada maasoojust. Insenerid töötavad ruumi aineringega, arhitektid inimeste ja nende ootustega.

Peale Wikileaksi peakorteri oled oma büroos tegelnud eri tüüpi ruumidega eramajadest ööklubide ja näitusekeskusteni välja. Mida arhitektuuri juures tähtsaks pead?

Kindlasti klienti, kellel on visioon. Ma olen arhitekt, kellele meeldib kuulata, arutada kliendiga tema vajadusi.

Ralph Erskine, kelle juures ma alguses Stockholmis töötasin, keskendus inimese mõõtkavale, inimesele mõeldud arhitektuurile. Ta ei vaadanud modernistlikke hooneid kui elamise masinat, nagu seda tegi Le Corbusier. Kannan säärast mõtteviisi endaga kaasas ja püüan ka oma töödesse panna, et ruumil oleks iseloom, et sellel oleks mingi eristuv omadus, mille järgi paik ära tuntakse. Sellest kõigest räägib ka Taani arhitekt Jan Gehl raamatus „Elu majade vahel“. Jan Gehl on minu suur eeskuju, kellest inspireeritud põhimõtteid püüan igasse projekti sisse panna. Neid ideid annan edasi ka oma tudengitele.