VAT-teatri „Viimane etendus!“, autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Andrus Kivirähk, kunstnik Kaspar Jancis, valguskunstnik Martin Koldits. Mängivad Peeter Tammearu ja Indrek Taalmaa. Esietendus 17. XII 2024 Sakala 3 teatrimaja suures saalis.

Tere, mina olen teatrivaatleja Pille-Riin. See pole ju kellelegi saladus, et vaatleja ja tema pisuhänd käivad alati koos teatris. Mu pisuhänd on loomult uudishimulik ja üha valmis vaimustuma, vahel muidugi pettub ka, siis poriseb ja podiseb nagu pahur pada. Aga viimati, kui vaatasime VAT-teatri lavastust „Viimane etendus!“, juhtus midagi eriskummalist.

Pisuhänd hakkas mu põues ägedalt rapsima, ise muudkui nõudis: lase mind lavale, nüüd kohe, ruttu-ruttu, tahan kaasa mängida! Õnneks ei kuule tema hõikeid saalis keegi peale minu, aga tundus, et Peeter Tammearu ehk vana nukunäitleja Lembit laval kuulis midagi, juba vaataski otsivalt ringi, naeratas äratundvalt … Kartsin, et ajame esietenduse untsu. Sain pisuhänna kuidagiviisi maha rahustada: tema taltus alles siis, kui tõotasin, et seekord võib ta vastukaja täitsa üksipäini sõnastada, mina üldse vahele ei sega.

Siin ongi nüüd pisuhänna monoloog, õigupoolest siiski dialoog aktiivselt kaasa mõtleva teatrivaatlejaga. Ta rääkis hirmus kiiresti, õhinal, lusti pärast muudkui vahetas tämbreid, mõnes lauses ütles iga sõna isemoodi häälega, nii et loobusin kahetsusega intonatsioonide kirjeldamisest. Püüdsin sõnad ja mõtted üles kirjutada nii adekvaatselt, kui suutsin. Oma teksti üle lugeda pisuhänd loomulikult ei viitsinud.

Pisuhänd: „Kõigepealt kõige tähtsam avaldus: minule meeldis „Viimane etendus!“ pööraselt. Ja sa tead ise suurepäraselt, miks! Jaa-jaa, eks mina jälle tean, et sina lisaksid siia kirjatükki kriitilisemaid tähelepanekuid. Kas või moepärast. Noh, nii muigamisi poetaksid, et autor Andrus Kivirähk on süžee üpris jultunult näpanud Neil Simoni kuulsast komöödiast „Päikesepoisid“ –, aga tõmbaksid seejuures tagasi, sest autor ise tunnistab seda kavalehel meeleldi. Või targutaksid, et lavastaja Kivirähk oleks võinud mängu­nüansside kallal siin-seal hoolikamalt nikerdada. Küllap kukuksid võrdlevalt analüüsima kahe näitleja mängulaadi ning mainiksid ära maitselibastumise ohukesed ühe osalise puhul. Mis, muide, on hõlpsasti põhjendatavad. Aga lepime kokku, et jätame etteheited heaga sinnapaika.

Ma kuulen su mõtteid niikuinii. Jaa, selge nagu seebivesi, et sina keskenduksid Kiviräha loomingule avaramalt, otsiksid ja leiaksid vähemalt seitsmel leheküljel leitmotiive või kuidas te neid targalt nimetategi … See ei mahuks Sirpi ära, sõbrakene! Olgu-olgu, ma tsiteerin su näitekirjanduse ülevaadet ajakirjas Looming, mai 2024: „„Kriku ja Kronks“, näidend kahele vanale nukunäitlejale, mõjub kui variatsioon „Päikesepoistest“ või Käbirlinskite duett, meenub ka Kiviräha „Vanamehed seitsmendalt“ (1992), ilmselt tänu nukunäitlejate kuningale Hendrik Toompere seeniorile, kes oli vana kaluri Nikolause rollis.“

Aga ükski tont ei jõuaks siinkohal üles lugeda kõiki Kiviräha näitemänge, lasteraamatuid, romaanegi, kus teemaks teater ja teatriarmastus, asjade elluärkamine ja hingestamine, heade inimeste nukkerhelge argipäev ja imede usaldamine. Ja nii edasi ja nii tagasi … Ausõna, see ei mahuks isegi kümnesse Sirpi ära.

Nii et las mina kiidan konkreetset lavastust. Sina tead, miks ma esietendusel lavale kippusin, neljandal etendusel suutsin end talitseda, oi kui vahva, et uuesti vaatasime. Millal me jälle lähme?!

Ja muuseas, sul on tuline õigus, Peeter Tammearu tabas õhust ära, et üks pisuhänd saalis igatseb lavale. Sest tema tegelane, vana nukunäitleja Lembit, oskab asjadega mängida, tema hääl hingab ja käsi liigutab elutu elusaks. Kruus ja kahvel, äratuskell ja karvamüts, vorst ja matuseülikond hakkavad tänu temale oma elu elama. Miks siis mina, särtsakas Pisuhänd, mina „kurat-ingel-ninasarvik“ [NB! neid kolme sõna ütleb ta alati Jüri Krjukovi Ludvig Sanderi häälega!], ei oleks võinud Lembitu koduses nukuteatris oma rolli saada!

Kui sa oleksid mulle tibakene rohkem aega andnud, oleks too teine vanahärra, Indrek Taalmaa ehk endine nukunäitleja Richard, mind samuti kuulnud ja tingimata lavale kutsunud. Tema võttis aeglasemalt vedu, teeskles mingit mõttetut „pärisnäitlejat“, aga viimaks hakkas suure ja siira hasardiga kaasa mängima. Küll see on tore, et Hardi (niimoodi kutsub Richardit ainult vana sõber ja kolleeg Lembit, las mina kutsun ka!) ikkagi ei reeda nukunäitlejat eneses nõndamoodi, nagu Guildenstern reetis Hamleti. Hardi ei suutnud mängida võltsnoote reetmise flöödil, tema hakkas hoopis mängima kammi, ausa eesti nimega Voldemar Sitaviiul!“

Pisuhänd purskab naerma, peaaegu sama sillerdavalt kui Silvia Laidla, siis jälle kentsakal kõhinal nagu Järvet, siis nagu Ferdinand Veike Buratino. Põhjalik naerusoolo. Toon vennikesele turgutuseks piparkooki ja suhkruvett. Pisuhänd maiustab mõnuga. Siis jätkab.

Pisuhänd: „Meie sinuga oleme nukuteatris üles kasvanud, tõsi, me oleme Andrus Kivirähast natu-natukene vanemad. Mitte ainult maailma parimat nukunäitlejat Hendrik Toomperet me ei mäleta, vaid meie mälulaval mängivad nukkudega Ferdinand Veike ja Meta Jürgo ja Oskar Liigand ja Lo Tui ja Kalju Renel ja Maile Korjus-Hiiet ja Olaf Paesüld ja Malle Peedo(v) ja Väino Luup ja Mare Soomre ja Raivo Kuremaa ja Helle Raa ja Harry Gustavson ja Helle Laas ja Are Uder ja Maie Toompere ja Renate Luhavee ja kes kõik veel … Südame teeb soojaks, et Kivirähk on pannud Kriku ja Kronksu näitemängudele pealkirju, mis äratavad mälestusi. Olid ju kord lavastused „Buratino lendab kuule“, „Miki-Hiir tondilossis“… Puhas nostalgia!

Heldene aeg, kuidas see Tammearu niimoodi oskab – nagu oleks ise elupõline professionaalne nukunäitleja sirmi taga?! Nojaa, nukuteatri meisternäitlejate hääli ta siiski ei imiteeri, aga tema värvikas teatri(aja)looline häälte galerii annabki aimu, et ei ole vahet ega vee­lahet nuku- ja n-ö pärisnäitlejate vahel. Eriti mõnus, kuidas mõlemad viipasid Jüri Järveti surematule Käbirlinskile, Sirbi lugejad teavad küll Roman Baskini telelavastust „Tema majesteet komödiant“, aastast 1983. Tammearu teeb peenelt Järveti häält, Taalmaa poetas neljandal etendusel teksti sisse Käbirlinski repliigi, et on mängitud „keskmise suurusega osi“!

Ja see, mille poolest Tammearu ja Taalmaa rollid esmapilgul või pealispinnal erinevad, ongi lapsemeelsuse usaldamine. Tammearu mängib Lembitu näitlejaks, kes ei ole südames loobunud oma kutsumusest. Ta võib olla väsinud, suisa kurnatud, aga ta ei ole küüniline, vaid üdini südamlik sell. See ei tähenda, et ta oleks naiivne, vastupidi. Tema lihtsalt teab, kui oluline on igas eas inimlapsele mäng. Tema tunneb Artur Alliksaare luuleridu: „Pole põhjust meil kurta, / et meid lämmatab äng, / kuni südant ei murta, / kuni veetleb meid mäng.“ Tunnetab neid sõnu südamega.

Tegelikult Richard-Hardi teab ka, miks ta muidu tuleb vanu nukke Krikut ja Kronksu vaatama – mitte ainult lapselapse Pille, ikka rohkem iseenda pärast. Ainult see va Richard tõrgub või häbeneb või poeb igaks juhuks kaitsevalli taha peitu. Samas ta sunnik väidab, et Guildenstern pole „üldse mingi osa“. Ilmselt trotsib ja lahmib, aga selge ju on, et Ri­chard ei vaimustu sugugi „päristeatrist“, et tema tõeline kutsumus ongi nukuteater ja vale eluvalik painab teda siiamaani. Seepärast on viimane etendus just temale teraapiline. Seda Indrek Taalmaa mängibki: kui Hardi nukuteatri mängureeglid vastu võtab, on ta vahepeal isegi innukam kui Lembit. Ohoo, see on nii koomiline ja nii valus, kuidas nad kordamööda mängust välja ja tagasi mängu sisse astuvad. Ma nii tahtsin nutta ja naerda, kui need kaks vanameest seal külmkapi uksel upakil etendasid stseeni doktorivorstiga – külmkapp oli sel hetkel nende lava ja sirm, meie saalis nägime viivuks lavatagust maailma, nukunäitleja argipäevast imede loomist.

Ja kuidas nad kummardasid! Kõigepealt kujuteldavate käpiknukkudega, nähtamatu sirmi taga. Siis ma tõesti nuuksatasin, sina vist ei kuulnud, tõrjusid sellal oma pisarakesi kurgus. Me mõlemad mõtlesime, et pärisnukunäitlejate aeg on vististi pöördumatult ümber saamas. Varsti … See, mismoodi Lembit näidendi viimase sõna ohates välja hingab, see on … Pealkirja „Viimane etendus!“ võib ju hüüumärgistada ja mõni nooruke vaataja jääbki uskuma, et „varsti“ on üks lootusrikas, suisa optimistlik sõna, aga … meie juba teame. Ja Lembit teab ja Hardi teab. Andrus Kivirähk teab nagunii. Aga sel hüüumärgil pealkirjas on teadlik jaatuse, lootuse kõla. Nagu mandariinipuu istutamisel. Materiaalsed, käegakatsutavad nukud võivad kahjutules tõesti ära põleda, aga mälestused ja mäng äratavad ellu nukkude hinge. Tuleb välja, et nukud on nagu käsikirjad – ei nad põle!

Teater olla kaduv kunst. Iga viimane etendus on üksiti esimene, sest on ainus. Ja ometi on teatri pärisosa absoluutne olevik, kordumatu seiklus, ainuline rõõm ja oskus elada hetkes. Teater tuletab meile meelde, et elu ei ole „ammu“ ega „varsti“, vaid hetk siin ja praegu. Seda kinnitab Lembitu lavastatud Kriku ja Kronksu otsimise mäng. Siin paotub üks teatri igavesi saladusi: otsing võib olla armsam kui leidmine, teelolek ehk protsess võluvam kui kohalejõudmine.

Mõelda vaid, reaalajas nii lühikene teatriõhtu see „Viimane etendus!“, aga seest palju-palju-palju suurem kui väljast. Ja mälestus jääb alles, pääseb lendu nagu lepatriinu tikutoosist, see lapse liigutav kingitus päris nukunäitlejale.“

Pisuhänd nuuksatab kergelt ja tantsiskleb magamistuppa. Vupsab ehtekarpi. Kuulen, kuis nad seal sosistavad teatrisõrmusega, vahetavad muljeid, jagavad mälestusi. See sõrmus kuulus paarkümmend aastat, 1960. kuni 1980. aastani, ENSV Riiklikus Nukuteatris töötanud Ester Purjele. Naeratava teatrimaski kujuline sõrmus, maski üks silm on mao pea, teatrimadu aga keerleb ümber sõrmusekandja sõrme … Unustasin mainida, et see sõrmus käib nüüd koos vaatleja ja pisuhännaga teatris.