Eesti filmis puhuvad viimasel ajal värsked tuuled: Sander Maran sai valmis oma kümme aastat töös olnud „Mootorsaed laulsid“, kaksikvennad Eskod jõudsid debüüdini „Mind on kaks“ ning nii suurt kiidulaulu, mis saatis Meel Paliale teist täispikka filmi „Pikad paberid“, pole meie filminduses ammu näha olnud. Sellele lainele pole õnneks lõppu näha, sest nüüd võtab teatepulga üle seni vaid mõne lühifilmi teinud režissöör Tõnis Pill oma esimese täispikaga „Fränk“, kus katkisest perest Paul (Derek Leheste) tutvub kummalise puudega mehega.

Peaksime hakkama rääkima sinu debüütfilmist „Fränk“, aga istume siin sinu bändiruumis. Peatume korraks sellelgi. Oled bändimees ka?

Tõnis Pill: Olen jah bändimees, ma olen trummar bändis nimega Käsi. Me teeme enda arust alt-rock’i, aga ühes Sirbi artiklis kirjeldati meid blues’i ja psych rock’ina. Praegu salvestame ka oma esimest albumit.

Ehk kui filmimehena läbi ei löö, siis hoopis muusikuna?

Enne kui ma hakkasin üldse filmide peale mõtlemagi, tegime nendesamade kuttidega bändi ja käisime Tallinna klubides esinemas. Eks meil kõigil oli ka Otsa-kooli ambitsioon, et saame suurteks muusikuteks, aga nüüd teeme kõik erinevaid asju.

Esimese täispika mängufilmini jõudsid ikkagi enne kui esimese plaadini.

See on tõsi, jah. Kui me hakkasime 15 aastat tagasi muusikat tegema, siis oli salvestamine palju keerulisem. Kõik läksid ülikoolidesse laiali ja nii muusika tegemine mõneks ajaks katki jäigi. Nüüd on võimalik väheste vahenditega salvestada täiesti hea stuudioalbum. Aga ega filmitegemine läinud ka tegelikult väga kiiresti …

Tõesti, sinu debüütfilm on nüüd valmis saanud. Kui pikk protsess on olnud? Millal esimene mõte seoses sellega pähe tuli?

Eks see kuskil BFMi viimasel aastal tuli, ühe seriaali töötoa raames hakkasime väikese seltskonnaga esimeste algete põhjal isegi seriaali mõtlema, muidugi seriaalini me ei jõudnud ja võttis lõpuks ikkagi suuna täispika mängufilmi poole.

Aastate jooksul on see projekt väga palju muutunud. Kui ma annaksin kellelegi lugeda esimesi versioone 2018. või 2019. aastast, siis ma arvan, et inimesed kukuksid pikali, kui erinev see film oleks võinud olla.

Nüüd tuli parem film?

Kõige parem film, mis ta üldse saanuks olla. Ise olen rahul.

Sa oled praegu 32aastane, hiljuti räägiti „Plekktrummis“ seoses Nora Maria Londoniga, et 38aastane on keskealine, seega ka sina lähened keskeale, Eesti filmile oled sa aga alles beebi, sest enamik režissööre ei saa isegi nii noorelt veel oma debüüti teha. Kas lavastajad võiksid saada teha oma esimese filmi varem?

Muidugi. Välismaal on see veel hullem, seal ootad palju kauem. Võib-olla siis on lihtsam, kui mingi indie-filmiga läbi lüüa.

Eesti noortel lavastajatel on väga palju pakkuda, meil on viimasest ajast ka häid näiteid, kuidas lüüakse jalaga uks maha. Ma siiralt usun, et võiks anda võimalusi noorematele režissööridele ning seda tõtt-öelda Eesti filmi instituut ka soosib. Selles EFI rahastusvoorus, kust mina oma filmile toetust sain, toetati ka Eskosid, Meel Palialet ning ka German Golubit. Seega sellele aidatakse kaasa.

Arvad, et läheb selles osas paremaks?

Ma usun küll. Siin on ka teine pool, sest samal ajal, kui tuleb noori BFMi tehasest juurde – ma olen suhteliselt kursis, mis sealt on tulemas ning seal on tõesti palju head tulemas –, siis rahastus väheneb, kultuurilt võetakse raha ära ning maailmas toimuv ei luba seda kohe ka tagasi panna.

See muidugi ei tähenda, et ei ole võimalik filmi teha, meil on väga häid näiteid, et tehakse 10 000 euro eest täispikk mängufilm. Kui on mingi lugu, mida on võimalik jutustada ka väheste vahenditega ja sõpradega ära teha, siis on täiesti võimalik kogu aeg filmi teha. Kui tahta hakata tegema ajaloolist draamat, Teine maailmasõda ja tankid, siis edu sellega.

Sa ütlesid hästi, et BFMi tehasest tuleb noori tegijaid peale, sest uute filmitegijate puudust tõesti ei ole. Kas me toodame neid äkki liiga palju?

Mulle tegelikult meeldib see mõte, et on pidev juurdevool, see sunnib neid, kes juba režissöörina selles valdkonnas tegutsevad, rohkem vaeva nägema. Ei saa lihtsalt eeldada, et omaette nokitsedes ja häält mitte tehes tuleb alati toetust saada. See on olelusvõitlus ja nii hoiame oma kultuuri ka üleval, kui toodame tehases andekaid juurde.

Sinu teekond täispika debüüdini on kulgenud suuresti ka režissööri assistendi rollis, kellena oled töötanud mitme viimase kümnendi suurema filmi juures nagu „Tõde ja õigus“, „Kalev“ ja Melchiori-filmid¹. Kui olulist rolli see sinu jaoks on mänginud?

Eks on ikka olulist rolli mänginud. Mul on olnud privileeg, et kui keskmine režissöör satub võtteplatsile kord nelja-viie aasta jooksul, siis mina saan seal käia pidevalt. Tänu sellele ei ole mul mingit platsiärevust või paanikat, ma tunnen end seal mugavalt ja seetõttu suudan väga ajakriitilistes situatsioonides hästi hakkama saada.

Olen ka neilt lavastajatelt, kelle all olen töötanud, väga palju õppinud. Just seda, milliseid võtteid tahaksin ise kasutada ning milliseid iga hinna eest väldiksin.

Mida väldiksid iga hinna eest?

Ma leian, et Eesti on nii väike, armas ja pisike riik, ja filmindus veel väiksem, kus kõik tunnevad kõiki, seega ei ole siin ruumi, et olla ebainimlik kolleegide vastu. Me oleme sõbrad ja teeme koos filmi, seega ma ei salli üle laipade astumist.

Samal ajal peab režissöör võitlema oma tahte eest, võtteplatsil tuleb ette pisaraid, tuleb ette inimestega vaidlemist ja tülliminekut, aga selle kõige juures tuleb olla võimeline järgmisel päeval sama inimest edasi armastama ja teha temaga koostööd, sest kõik nad on sõbrad ja kolleegid.

Pisaraid oli „Fränki“ võtteplatsil ka?

Oli küll. Ma ei hakka täpsustama, aga seal oli võttepäevi, kus näis, et kõik on hukas ja järgmine päev jääb võte üldse ära. Ma arvan, et see on iga filmiga nii ja sellest ei pääse.

Kas võtteplatsikogemus purustas ka mõned kooliaegsed unistused? Kuivõrd sa kooliajal üldse unistasid endast kui suurest režissöörist?

Tegelikult oli nii, et BFMi ajal olin suhteliselt enesekindel, et miks ma ei peaks saama teha täispikka mängufilmi. Ega see lihtne ei saa olema, aga tuleb minna ja teha.

Suuremate filmide võtteplatsidel käima hakates – võib-olla natukene ülbelt – vaatasin lavastajaid ja ütlesin endale, et oskan ju samu asju teha. See on raske küll, ma näen valu, aga see ei tähenda tingimata jumalikku annet. Ei pea olema sündinud suureks režissööriks, vaid kõik tuleb lihtsalt raske tööga. Kui on midagi öelda, tehnilised oskused olemas ja sul natukene õnne ka, on filmi väga lihtne teha.

Sul oli ka õnne?

On olnud terve elu. Vahepeal mõtlen, et olen tegelikult väga heas kohas ja selles osas ma pean tänama oma perekonda ja väga lähedasi sõpru, kes on mind sel keerulisel teekonnal alati toetanud.

Kas nüüd, kui oma film tehtud, tuleb vahepeal minna tagasi režissööri assistendi töö juurde?

Ei jää muud üle. Eks iga režissöör unistab sellest, et teeme suure filmi ära ja siis tuleb rahakotiga mees ukse taha ja ütleb: siin on sulle miljon eurot, teeme kohe järgmise. Seda ei juhtu. Kui pole parasjagu mitut rauda tules, siis teisiti ei saa.

Sa võid nüüd siin intervjuus välja kuulutada, et sa ootad seda suure rahakotiga meest.

Jah, suure rahakotiga mees, ma elan Kalamajas, olen pärast seitset kodus, helista, kui oled all, võtan kõik vastu, mis pakud.

Tegelikult ma ei pane kätt ette ka assistendi tööle, vahel on värskendav töötada režissöörist veidi väiksema stressitasemega ametikohal. Mul töötab filmitööstuses väga palju kursusekaaslasi ja sõpru, kellega on hea vahepeal trehvata ja värki teha. Hea meelega teen ka seda, aga kui tuleb täispika filmi assistendi tööpakkumine, siis ma alati natukene põen, kas julgen selle vastu võtta, sest see võtab paratamatult pool aastat elust.

Oled Kehrast pärit. Kas on liig öelda, et „Fränki“ tegevus toimub Kehras?

„Fränki“ tegevus toimub mingisuguses ebamäärases linnas, mis kindlasti ei ole Kehra ja sündmustik pole mingil juhul maha viksitud minu elust. Minu elu on täiesti teistsugune. See on fiktsioon, kuigi inspiratsiooni olen saanud paljudelt elus kogetud sündmustelt ning päriselt elanud inimestelt.

Mis oli võtmeküsimus, millest „Fränk“ idanema hakkas?

See idanemine on ajas muutunud, aga algne suur tung, mis asja käima lõi, oli küsimus, mida üks ebatavaline karakter suudab muuta ühes katkises teismelises poisis. Kuidas kummaline ja dünaamiline suhe suudab tuua sügavikust välja ühe raskustes vaevleva noore.

Ehk siis Fränki tegelaskuju on alati olnud keskne element?

Fränk on alati olnud filmi süda, aga see ei tähenda, et ta on selle filmi peategelane, sest peategelane on ikkagi Paul. Mõni ütleks, et Fränk on ingel, kes teda juhatab.

Sa tegid esimese filmiga julge käigu, sest lisaks professionaalsetele näitlejatele tuli palju töötada ka lastega. Milliseid katsumusi see pakkus?

Milliseid katsumusi see ei pakkunud? See oli väga raske, ma ei hakka valetama, et polnud. Meil oli nii palju lapsi ja ma olin varem teinud vaid paar reklaami mõne lapsega, aga sellises mahus kindlasti mitte. Selleks ongi meil sõbrad ja kolleegid, kes annavad nõu, samuti süvitsi tehtud ja ajamahukad näitlejavalikud, et esiteks leida see bande, kes on võimeline koos asju tegema. Proovides vaatame kõigiga üle dünaamilised suhted ja iga kuti puhul püüame leida, millised on nende improvisatoorsed võimed, sest paljud asjad, isegi roppused, mida poisid lõpuks ütlevad, ei ole tulnud minu suust.

Saime lõpuks kokku nii laheda pundi, et siin on jälle põhjust öelda, et mul on väga vedanud. Mitte nii, et võtame mingid näitlejad, viskame nad kaamera ette ja köhime välja tagasi, kui asi tehtud, vaid me saame ka nüüd nendega kord kvartalis kokku, teeme sauna, sööme lasanjet ja krõpsu ning räägime elust. Ma loodan, et see imelik kamp, mille kombitsad ulatuvad Saaremaalt Valgamaani, saab veel tulevikus kokku.

Seega on sul nüüd noored sõbrad.

Mul on jah noored sõbrad, kuigi enam mitte nii noored, sest kui me alustasime näitlejate valimisega, siis kõige vanem oli 13aastane, häälemurdest polnud veel märkigi, aga nüüd käisin hiljuti peategelast mängiva Derek Leheste 16. sünnipäeval. Esimesi proovifotosid praegustega võrreldes hakkab hirm, kui kiiresti nad kasvavad.

Kuivõrd sa pidid lõpuks seadma paika tasakaalu lootuse ja lootusetuse vahel? Minu meelest on „Fränkis“ palju teemasid, millest pääsemine tundub lootusetu, aga sa suudad korduvalt ja innustavalt näidata ikkagi ka valgust tunneli lõpus.

Ma leian, et maailmas on kahte tüüpi inimesi: need, kelle arvates on maailm halb koht, ning need, kes leiavad, et maailm on hea koht. Ma olen selles teises grupis, sest kuigi viimasel ajal tundub, et maailmas on nii palju asju nihu läinud, siis mul on naiivne lootus, et oleme loomult head ja meil on võimalik tulla sellest jamast varsti välja, loodetavasti varem kui hiljem.

Selle tundega hakkasime ka „Fränki“ tegema. Mul on alati olnud selge teadmine, kuidas ja mis tundega see film lõpeb ning mida filmi vältel meelde tuletame. Kogu halva sees on ka väga palju ilu.

„Fränki“ eelarve on umbes miljon eurot. Veel mõne aasta eest saime rääkida sellest, kui Eesti mõistes suurest eelarvest, praegu see vist enam nii ei ole?

Eks ta umbes miljon oli ja praegu on miljon meil põhimõtteliselt kopikad. Mugav oleks olnud sellist filmi teha umbes pooleteise miljoni euroga, sest meil ei olnud mingit välisrahastust. Seda me ei tahtnudki, sest soovisime teha filmi sõpradega, mitte nii, et võtame kellegi Lätist, Leedust või Poolast, keda me ei tunne. Ma ei ütle, et see on halb, ma poleks end selles olukorras lihtsalt mugavalt tundnud.

Kas uus projekt on juba arendusvooru sisse antud?

Esiteks hakkan bändiasjaga tõsisemalt tegelema ja anname albumi välja. Filmialaselt ühtki taotlust pole sisse antud, küll aga on paar väga intrigeerivat ideed, mille kallal ma vaikselt nokitsen. Te näete mu filme veel.

Kas sulle meeldiks kiiresti valmis saada või tahaksid filmiga pikalt tegelda?

Ma olen leppinud sellega, et olen loomult aeglane inimene. Mulle meeldib nokitseda ja süveneda, ma ei oska toota ega tingimata ka multitask’ida. Kui ma aga millegagi tegelen, siis suure hoole ning armastusega ning annan endast kõik, et tuleks parim asi.

Kas sa said „Fränki“ puhul aru ka millestki, mida filmitegijana enam kunagi ei teeks?

Tahaksin väga veel lastega filmi teha. Usun, et läbisin selles vallas kõige ekstreemsema kooli, nüüd saab ainult libedamalt minna. Aga mida kindlasti ei teeks? Ma arvan, et ma lihtsalt prooviks ennast mitte liiga tõsiselt võtta.

„Fränki“ puhul võtsid end liiga tõsiselt?

Jah, see on paratamatu esimese filmiga kaasnev äng, mis võib panna üle mõtlema ja pärsib filmi sündi.

Hakkasid mõtlema, et see on sinu esimene ja viimane film?

Ma usun, et see pole kindlasti mu viimane film, aga oli momente küll, kus kahtlesin, kas isegi „Fränkiga“ valmis saan.

Äkki tooksid välja mõned režissöörid või filmid, mis on sind enam mõjutanud?

Mu lemmikfilm üldse on „Visa hing“², aga ma ei ütleks, et see sundis mind filmi tegema. Mulle lihtsalt meeldis väga filme vaadata ja siiamaani vaatan neid nii palju, kui vähegi saan. Režissööridest on kõige enam mind mõjutanud lääne poolt David Fincher, Euroopast Thomas Vinterberg ja ida poolt Bong Joon-ho. Need on minu suured mõjutused, lisaks olen üles kasvades palju animet vaadanud, paratamatult jääb ka sealt midagi külge.

Mis on kõige suurem katsumus, millega Eesti film peab lähiaastatel silmitsi seisma? Tehisintellekt, rahapuudus või midagi kolmandat?

Ma arvan, et see, mis maailmas praegu toimub, on kahjuks suurem kui meie kultuuri mured. Sellega kaasnevale kitsikusele ja viletsusele ei paista praegu lõppu tulevat ja see demotiveerib kindlasti meie vaeseid kulturnikuid. See paneb pidurit meie kultuuri- ja filmiarengule, aga suurim katsumus ongi see üle elada, maksku, mis maksab.

Ma usun, et elame ka, sest eesti rahvana oleme aastasadade, eriti aga viimase 70 aasta jooksul nii palju imelikke asju üle elanud. Eks me ole harjunud kannatama, kannatame veel ja tuleme sellest tugevamana välja.

Olen ka ise viimasel ajal kuulnud kultuurivaldkonnast seda, et maailmas toimuva juures näib kultuuri tegemine mõttetu, kõik muu on olulisem. Kas tunned ka nii?

On momente, kus tunnen, et peaksin vist ikkagi minema Kaitseliitu ja tegelema konkreetsema ettevalmistusega. Ma olen seersandi auastmes reservväelane, kui asi läheb väga hapuks, siis on mul väga selge arusaam sellest, mis minust saab ja kuhu ma lähen ning mul pole mingeid illusioone selles osas, kui keeruline kõik saab olema.

Aga seni teeme filme?

Ma ei tea jah, ei maksa liialt põdeda ka. Ma leian tõesti, et maailm on elamiseks hea koht ning kuni asi ei ole hapuks läinud, tuleb elada ilma pideva hirmutundeta.

1 „Tõde ja õigus“, Tanel Toom, 2018; „Kalev“, Ove Musting, 2022; „Apteeker Melchior“, Elmo Nüganen, 2022; „Apteeker Melchior. Viirastus“, Elmo Nüganen, 2022; „Apteeker Melchior. Timuka tütar“, Elmo Nüganen, 2023.

2 „Die Hard“, John McTiernan, 1988.