Mängufilm „Nosferatu“ (USA 2024, 132 min). Režissöör-stsenarist Robert Eggers, operaator Jarin Blaschke, monteerija Louise Ford, helilooja Robin Carolan. Osades Lily-Rose Depp, Willem Dafoe, Bill Skarsgård, Nicholas Hoult jpt.
Tristan Priimägi tõi iganädalases „Kinosilmas“ välja, et märkimisväärne osa maailma filmikriitikuist on Robert Eggersi „Nosferatu“ tulekuga justkui jäänud katkust halvatuks ja löönud puuvaia läbi varem armastatud filmilavastaja südame, pannes kahtluse alla kogu tema senise filmograafia väärtuse.1 Et kõiki kohe algul intrigeerida, tulen välja täiesti vastupidise tunnistusega: Eggersi „Nosferatu“ on esimene Eggers, mida ma läbinisti…
Jah, Eggers on üks kuradi formalist! Võiks olla vähem. Ma lähen veel kaugemale ja ütlen, et Eggers on praeguse Ameerika filmi koorekihi kõige hüperrealistlikum režissöör selle sõna solvavaimas tähenduses. Teisisõnu, et dekoor – kostüümidisain, tegelaste dialoogi filoloogilised ponnistused ja pinnasekihid, mille Eggers on kõik nõus uurimistöö sildi all üles kaevama etendamaks meile mingit populaarteaduslikult „autentset“ versiooni ajaloost – on liiga tihti varjanud tema filmide sisulist õõnsust. Ma olin võlutud „Majaka“2 pastišlikust pildikeelest ja kummardan maani helidisaini ees: see udupasun ajab mind vahel siiani öösel külmas higis üles. Seda enam aga vihastab mind filmi teine pool, mis jääb ühe koha peale tammuma kui puskarijoobes merekaru, kelle lõtvunud haare ei vea mind tuletorni tipus oleva ambitsioonika finaalini. „Põhjalane“3 laskus viikingiporno Valhallasse ja sobinuks pigem History Channeli kesköiseseks vaatamiseks. Ma jään veidi ebalevaks, kas Eggersi järgmiseks kõdus sobravaks kirstukangutuseks olin lati juba nii madalale lasknud või on asi selles, et olin vabanenud oma ootustest, aga „Nosferatu“ on esimene Eggersi töö, mida ma läbinisti nautisin.
Õuduste maja
„Nosferatu“ mõjub küll sama õlitatult kui seesama Disneylandi sõit, mille üle ironiseerisid kaks nimekaimat hüperrealismi teoreetikut Umberto Eco ja Jean Baudrillard. Eggers pole endiselt vaba ajaloo obsessiivsest imiteerimisest. Tulistaksin lõdva randmega Eggersi pihta väitega, et ta filmograafia peegeldab täpselt lääneliku tarbijaühiskonna tavavaatajale tehtud mugandusi temale arusaamatust autorifilmist. „Nosferatus“ näeme Balkani eksootikat, parajalt obskuursust ning viiteid maailmaklassikale Bergmanist Kubricku ja Murnauni. Vaataja satub justkui muuseumi, kus tuntud režissööride vahakujud kutsuvad teda seiklusele. „Nosferatu“ filmikeel võib jääda vastikult steriilseks eksperimendi otsijale, kuid tema hoog on sama suur ja peatumatu kui õuduste toa kriuksuval kaarikul. Ma natuke jälestan seda sõitu, aga viibin samal ajal ka selle nõiduses! Nagu Eggersi versiooni peategelaseks pürgiv Ellen (Lily Rose Depp), kelle dekadentlikult erootilist armulugu slaavi laibaga ei ole võimalik sirge näoga vaadata. „Nosferatus“ jagub rohkelt ruumi huumorile! Selle keskel näib Eggers esimest korda täiesti eneseteadlik olevat ega püüa ersatsi varjata. Lõbusõiduvankri kaitsvast turvavööst hoolimata mõjub Bill Skarsgårdi kehastatud ja kuuldavasti traakiakeelseid endeid köhiv krahv Orlok julge valikuna.
Hirmuäratav Teine
Filmi esimese vaatuse kulminatsioon. Krahv Orlok on allkirjastamas akti, mis lubab talle Wisborgis vara varjatud sepitsusteks. Tema vastas istub sakslasest kinnisvaraagent Hutter (Nicholas Hoult). Hetkel, kui Hutter veel ei julge, aga Punamütsikese lapsesuu oleks ammu juba iitsatanud: „Vanaema, miks sul nii suured kihvad on?“, sosistan sõbrale: „See on Saksamaa sõlmimas Venemaaga Nord Streami kokkulepet.“ See juhuslik nali hakkas mind linaloo edasise kulgemise ajal nii jõudsalt kummitama, et püüdsin lustlikult aina enam otsida viise, kuidas Eggersi versioon oma allegoorilistesse ulmadesse suruda. Ilmselt pole ma ainuke. Ameerika ajakirjanik Isaac Feldberg küsis intervjuus Eggersilt, kui palju pidas režissöör filmi tehes silmas kasvavat ärevust seoses idaeurooplaste ja hirmuäratava „teisega“, mille peale Eggers vastas, et tema filmid kipuvad olevat poliitiliselt laetud ilma temapoolsete kavatsusteta, viidates ka Murnaule osaks saanud üsnagi küsitavale süüdistusele antisemitismis.4 Olen natuke isegi üllatunud, et arvesse võttes Murnaule külge poogitud kriitikat ei ole sama küsimus Euroopa julgeolekukriisi ajal Eggersi „Nosferatu“ puhul üles kerkinud. Eggers rõhutas, et teda huvitas deemonist armastaja fenomen rohkem kui mis tahes poliitiline teema. Elleni tegelane on algusest peale fatalistlikult slaavi vampiirist üheaegselt nii tülgastuses kui ka tema kütkes. Geopoliitiliselt saaks ka siin liigselt pingutamata tõmmata paralleeli Elleni ja Euroopa vahele, millest osa on kahjuks ka paremradikaalide Venemaa-ihalus ning film lõpeb sellega, et Ellen vägistatakse surnuks sellesama ihalusobjekti poolt – kusjuures suurima tragöödiana on see Pyrrhose võit rahu hind. Siinkohal laskun kriitikuna küllaltki kaheldavasse funktsiooni ja hakkan häbitult omaenda filmi tegema, väites, et Eggers on mööda lasknud käesoleva 2025. leviaasta vastuolulisima filmi potentsiaali.
Memento mori
Jäädes aga truuks ka Eggersile, ei saa ma jätta märkimata, et „Nosferatu“ peegeldab värvikalt kriisiolukorras muutuvat maailmapilti ja moraali. Mitte päris algusesse tagasi Bram Stokeri originaalse „Draculani“ minnes, vaid jäädes rohkem Murnau ja Stokeri maailmade vahele, kasutab Eggers osavalt „Van Helsingi“ tegelast, kelle funktsioon on Murnau-Herzogi nosferatuloogias, aga ka Stokerist pärinevas Dracula-pärimuses olnud üsna erinev. Eggers ristib Van Helsingi küll jälle ümber, võib-olla autentselt kõlavaks professor Albin Eberhart von Franziks, keda Willam Dafoe kehastab talle omase karismaatilisusega. Osavalt on lahti mängitud üldsuse eelarvamus, et von Franzi suguse soolapuhujaga ei maksa tegemist teha. Maksku mis maksab! Ootustele vastupidiselt osutub von Franzi tegelane hüüdja hääleks kõrbes. Von Franz tunneb surma ja teispoolsust ning tema tegelane kuvab olukorda, kus varem tabud olnud arvamused ja vaated muutuvad kriisiolukorras vägagi kaalukaks ja ehk hädavajalikukski. Kui paljud oleksid asja tõsiselt suhtunud, kui keegi oleks 15 aastat tagasi lagedale tulnud väitega, et Balti riigid peavad jalaväevastaseid miine keelavast Ottawa konventsioonist lahkuma? „Jumal on kõrgemal lihtsurelike moraalist!“, karjub von Franz traagilise finaali lähenedes.
Surma üle mõtiskledes tooksin välja ka Simon McBurney, kes kehastab Orloki vaimust vaevatud käepikendust. Bipolaarse ja ühe hetkega nullist sajani kõikuva tundepaletiga Knock on õõvastavalt lähedal dementsele surijale, kelle segane kõne kuulutab ette eesseisvat. McBurney roll on ka ainus, millele Eggers näib veidikenegi näitlejasoorituslikku ruumi andvat. Lily-Rose Depp saab küll Elleni strindbergilikust kirest pakatava naiskarakteriga hästi hakkama, aga kaalu oleks lisanud lavastaja poolt antud õhk ja ruum juhuslikkuseks, mis päästaks Eggersi ka tema formalismisüüdistustest. Selle mõttega küll flirditakse, aga vaataja oleks samuti väärinud suuremat võitu vale üle, enne kui meile Elleni vereohvri idee lõplikult maha müüakse. See tõdemus käiakse varakult lagedale ja Eggersi lõbusõidukaarik kihutab suuremate käänakuteta kuristiku poole.
Seda öelnud, möönan ma: see, kas Eggersi filmograafia küünib teise Ameerika žanrifilmi jõudsa arendaja Ari Asterini, on iseasi, aga minu jaoks on ta „Nosferatuga“ enese ühe küüslauguküüne võrra lunastanud!
1 Tristan Priimägi, – „Ristteel“ temaatika on kiiduväärt, samuti julgus sellist asja teha. – ERR, Kultuur. Kinosilm. 8. I 2025. https://kultuur.err.ee/1609570324/kinosilm-ristteel-temaatika-on-kiiduvaart-samuti-julgus-sellist-asja-teha
2 „The Lighthouse“, Robert Eggers, 2019.
3 „The Northman“, Robert Eggers, 2022.
4 Isaac Feldberg, Dream of Death: Robert Eggers on „Nosferatu“. RogerEbert.com 10. I 2025. https://www.rogerebert.com/interviews/robert-eggers-nosferatu-interview
