„Seda filmi peavad kõik nägema – algusest lõpuni kütkestav kaasakiskuv tegevus, suurepäralised maastikud kodumaalt – kõiki huvitav sisu, eestlaste võitlus enam kui 600 aastat tagasi oma maa ja rahva vabaduse eest – armastus ja kosimine vana eestlaste juures – rahvapidud ja nõukogud – mehe ja naise truudus – vanaaegsed riided ja kombed – nõiad ja preestrid – ohverdamine ja selgelt nägemine – kõike seda näeme selles filmis, nagu elaksime ise sel ajal. Jälgige reklaami. Aega ja raha kaotada, võib tagasi võita, seda filmiteost mitte näha, on osa meist ja meie ajaloost kaotatud.“
12. detsembril 1924 hakkas Tallinna kinos Rekord (samas kohas oli 1995. aastani kino Helios sissepääsuga Viru tänav 4) jooksma Eesti filmidraama „Mineviku varjud“1. Eespool on lugeda muutmata kujul tsitaat sama aasta novembris ilmunud „filmiasjanduse eriajakirja“ Ekraan esimese ja viimase numbri sisekaanelt. Selle vastutav toimetaja Voldemar Päts ning ajakirja välja andnud Eesti National Film olid ka selle artikli peategelase, filmi „Mineviku varjud“ tootmise taga. Koloreeritud tummfilmi „Mineviku varjud“ võib pidada esimeseks Eesti täispikaks mängufilmiks, kuna režissöörid (Valter Palm ja A. Nugis), operaator (Konstantin Märska) ning rahastus pärinevad Eestist. Aasta varem valmis saanud „Musta teemandi“2 lavastas venelane Fjodor Ljubovski Tartu filmistuudios Regina-Film (operaator Jakob Sildnik). Kui „Musta teemandi“ ajalehereklaamil oli kirjas „Draama 5 osas“3, siis „Mineviku varjud“ on nimetatud teoseks meie esivanemate elust 600 aastat tagasi „6 waatuses“4. „Musta teemandi“ sisust pole eriti midagi teada, aga „Mineviku varjudest“ ongi alles varjud: üksikud kaadrid ning osaliste mälestused ja reklaamtekstid, millele toetuda.
Kuidas kirjutada filmist, mis pole tervikuna säilinud, ja filmiajaloo perioodist, mida pole kunagi korralikult kirja pandud? Püüan anda olemasolevate allikate põhjal ülevaate, milliseks oli Eesti kinomaastik 1920. aastate esimesel poolel kujunenud, millega oli tegu „Mineviku varjude“ ja Eesti National Filmi puhul ning kuidas on muinasaegne Eesti seni meie filmidesse jõudnud ning mil moel on filmitegijad eestluse olemust ürgses perspektiivis kujutanud.
1920. aastate Eesti kinomaastik
1920. aastatel oli kõigis kinodes vaid üks ekraan. 1924. aasta novembri seisuga oli Eestis 39 kino, sealhulgas 12 Tallinnas, viis Tartus ning üks kino Narvas, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Paides, Haapsalus, Võrus, Valgas, Kuressaares ja Petseris5. 1925. aastal olla Tallinnas olnud 1 303 932 kinokülastust6. 1930. aastate alguseks oli kinode arv tõusnud 60 peale.
Samal kümnendil hakkasid ilmuma ka esimesed filme ja näitlejaid tutvustavad väljaanded, millest paljud ei pidanud eriti kaua vastu. Erand oli filmitootmis- ja filmileviühingu Estonia-Film välja antud Filmileht (1926–1931). Estonia-Filmi olid asutanud vennad Georg Johannes ning Peeter Parikas ja Theodor ning Konstantin Märska. Ühing tegeles ka dokumentalistika ning kinopidamisega. Näiteks tegid nad Eesti esimese lühidokumentaalfilmide sarja „Filmikaameraga läbi Eesti“7, mida müüdi ka välismaale. Kinodest kuulusid neile Rekord ja Kungla.
Ajakirjandusväljaannete esiküljel oli iga päev mõne uue filmi reklaam ning nende põhjal saab väita, et repertuaar vahetus sel kümnendil kinodes tihedalt ehk filmid linastusid väga lühikest aega.
Nagu praeguste kaubanduskeskuste kinopidajad, teadsid ärimehed juba toona, et tulu toob võimalikult suure hulga meelelahutusvormide ühe katuse alla koondamine. Seetõttu püüti lisaks kinosaalile luua tingimused restoranidele ja kabareedele. Kinoprogramm kestis tavaliselt koos eeskavadega kaks-kolm tundi, mistõttu ei peetud imelikuks seansi ajal mõneks ajaks ka saalist väljumist. 1926. aasta 5. oktoobril avati Tallinna kõige esinduslikum luksuskino, 900kohalise saaliga Gloria Palace (praegune Vene Draamateater), kus linastus 1929. aastal Eestis ka esimene helifilm ja sai alguse filmide subtitreerimise siinne ajalugu8. 1920. aastate alguse kinode eeskavad koosnesid enamasti ühest täispikast filmist, mida saatsid üks ringvaade ja üks naljapilt ehk kuni 30minutiline komöödia9.
Kinodes sai näha peamiselt Hollywoodi toodangut nagu tänapäevalgi, aga kui 2023. aastal kuulus Euroopa kinoturust 69% Ameerika filmidele10, siis 1926. aasta seisuga oli Ameerika turuosa lausa 97%11. Kodumaist filmi, eriti Eestis ja majanduslikult kasumlikus kontekstis, sama hästi kui polnud. Kui 1931. aastal loodi Eesti Kultuurfilm, mis võimaldas esialgsetele kasvuraskustele vaatamata riiklike vahendite toel dokumenteerida Eesti eluolu, luua õppematerjale koolidele ja vajadusel tutvustada Eestit ka välismaal, siis kõik siinsed mängufilmikatsetused valmisid ainult erarahaga riskides.
Enne 1924. aastat oli siinmail õnne katsutud nalja pakkuvate lühifilmidega „Karujaht Pärnumaal“ „Öö pingil“, „Armastuse pisielukas“, „Nõiakepp“ ja „Vanaema kingitus“.12 Nendest on säilinud ainult Eesti esimese mängufilmina tuntud „Karujaht Pärnumaal“.
„Mineviku varjud“ ja Eesti National Film
„Mineviku varjud“ sündis harrastusnäitlejate harjutamislustist 1923. aasta sügisel Balduin Kusbocki loodud 1. Eesti Filmi Stuudios, kus sai õhtusel ajal filminäitlemist õppida. Meeldejääva nimega härra Kusbock oli Peterburi filmikoolis koos abikaasaga hariduse saanud ja koos töötasid nad ka Tallinna koolides rütmilise võimlemise õpetajatena. Kusbocki stuudios õppinud ja hiljem „Mineviku varjudes“ üht peategelast mänginud Elsa Silber on meenutanud: „Sinna tuli kokku palju rahvast, peamiselt noori. Oli töölisi, ametnikke, haritlasi, isegi abielunaisi, kellel võimalust ja aega perekonna kõrval millegagi tegeleda.“13 Kui Kusbock järgmisel kevadel kooli kinni pani ja Tartusse läks, siis jäi tema abiga esinemispisiku saanud trupi tuumik kokku ning hakkas pidama plaani oma oskused proovile panna ja midagi koos luua.
Trupi põhirühma kuulusid peale Silberi ka Konstantin Pätsi vennapoeg Voldemar Päts, Mihkel Lepper (mängib nimitegelast Eesti National Filmi järgmises töös „Tšeka komissar Miroštšenko“14) ja Johannes Loop („Jüri Rummu“15 lavastaja). Üheskoos hakati entusiastlikult filmi kallal tööle enne, kui neil selle tegemiseks raha oli, aga õnneks pani majanduslikult õla alla ärimees Ernst Seim, kes moodustaski filmistuudio Eesti National Film. Reklaamlehes „Suur Tumm“16 tutvustatakse stuudio eesmärke, aga välja on ühtlasi toodud filmikunsti tagasihoidlik positsioon, mille tõttu ähvardab Eestit teistest tsiviliseeritud maadest mahajäämine. Tänu stuudio aastatel 1924-1925 tehtud tööle varustatakse Suur Tumm peagi uue filmiga, mis tutvustab Eestit tervele maailmale. Loodi ka näitlejate koolitamiseks oma õppestuudio, kus oli õppejõuks „Tšeka komissar Miroštšenko“ lavastaja Paul Sehnert, kuid paraku pärast nimetatut stuudio järgmise filmini ei jõudnudki.
Seimi toetusel ja näitlemisõppejõu Valter Palmi ning kellegi A. Nugise juhtimisel tehti mängufilm „Mineviku varjud“, kus tegevus käib XIII-XIV sajandil, kui siinsed hõimud pidasid peale tungivate rüütlite-mõõgavendadega veriseid lahinguid. Enne filmi valmimist reklaamiks kasutatud sisukirjelduse põhjal saab filmis näha, kuidas suvise pööripäeva aegu sakslaste kätte vangi langenud Unol (Eduard Türk) õnnestub end köidikutest päästa ja oma rahva juurde tagasi pääseda. Paraku röövivad rüütlid pööripäeva pidustustelt hõimupealik Kaljo (Ants Lauteri esimene filmiroll) mõrsja Laine (Klaara Kruus). Järgneb jälitamise, kättemaksu ning elu ja surma peale võitlemise saaga, mis lõpeb lausega „Algab uus elu täis noori lootusi ja õnne!“17. Rahvusromantilise filmi tegemisest võttis osa umbes 150 inimest, võttepäevi oli ligi 40 ning võttekohtadena on üles loetud Keila-Joa, Kose-Lükati, Pirita klooster, Harku, Rannamõisa ja Kadriorg.
Film esilinastus Tallinna esietenduskinos Rekord 12. detsembril kell 16 koos humoorika jandiga „Õnnelik korterikriisi lahendus“18 ning Eesti kaitseväe toitlustamist tutvustava ringvaatega. „Mineviku varjud“ jäi kinolinale 12. kuni 23. detsembrini, mida peeti selle aja kohta rekordiliselt pikaks ajaks19. Tegemist oli ikkagi esimese Eesti täispika filmiga, mis esilinastus Tallinna kinodes. („Must teemant“ oli toodetud Tartus ja ka esilinastus sealses kinos Athena ning jõudis hiljem ekraanil olla kokku viis päeva.)
Eeskava populaarsusele aitas kindlasti kaasa ka see, et ette näidati romantilist lühikomöödiat „Õnnelik korterikriisi lahendus“, milles tegid kaasa kaks toonast spordikangelast: samal aastal maadluse kärbeskaalus Pariisi olümpiamängudel kuldmedali võitnud Eduard Pütsep ning tõstja Kaljo Raag. Film ise oli väga lihtne Chaplini vaimus tehtud jant Shimmy-nimelisest tegelasest (Pütsep), kes alustab päeva äparduse tõttu kodutuks jäämise ohus ning lõpetab selle õnnelikus abielus. Seanssi olla arvustanud keegi Richard Roht, kes oli kolme teose hulgast eelistanud ringvaadet, seejärel komöödiat ning alles kolmandana ajaloolist suurfilmi. Veste Paasi raamatus „Olnud ajad“ toodud viite asukohas ajalehes Postimees mainitud arvustust paraku ei ole.
Tänapäeva Apollo kinomonopoli hollywoodliku lähenemisega, kus ühe rahakoti eri nurkadega on kaetud filmitootmine, kinolevi, turunduskanalid ja meediaplatvormid, on omal moel võrreldav nii Eesti National Filmi välja antud ajakirjaga Ekraan kui ka Estonia-Filmi tegemistega, kus filmitootmist toetasid kinopidamine ning hiljem ka Filmilehe publitseerimine.
20-leheküljelises Ekraanis on iga lehekülg kavandatud uue toodangu turustamiseks võimalikult erineva nurga alt. Oma koht on seal nii taustalugudel, sisu ümberjutustamisel, filmikunsti stsenaariumipoole tutvustamisel tummfilmi vahekirjade aspektist (nt võrdlused D. W. Griffithiga), filmikunsti haridusliku potentsiaali avamisel, ilusaimate naiste leidmise võistluse väljakuulutamisel ning Ameerika ja Euroopa tootmismudelite vastandamisel. Ekraan on suurepärane näide kirjeldamaks kohati naiivselt ja teisalt ambitsioonikalt, kuidas üks loomingulisi ja majanduslikke eesmärke ühitada prooviv valdkond püüab endale jalgu alla saada ajal, mil filmi peeti kõige madalamaks ja labasemaks kunstivormiks, mis polegi midagi enamat pelgast meelelahutusest.
Kahjuks pole võimalik „Mineviku varjude“ omaaegset retseptsiooni pikemalt analüüsida, sest nagu Jaak Lõhmus on öelnud, puudub Eestis pärast Karl August Hindrey mõistulugu Pärnumaa karujahist ja enne „Noori kotkaid“20 filmikriitika peaaegu täiesti21.
Selle ajastu mängufilmide säilinud koopiatest on filmiarhiivis hoiul ja vaatamiseks kättesaadavad esimeseks Eestis filmitud mängufilmiks peetav „Laenatud naene“ (1913, autor teadmata), „Karujaht Pärnumaal“ (1914), „Tšeka komissar Miroštšenko“ (1925), „Noored kotkad“ (1927), „Jüri Rumm“ (1929), „Kire lained“ (1930)22 ja „Päikese lapsed“ (1932)23. Samuti on säilinud fragmentidena mõned minutid filmidest „Kevade unelm“ (1927) ja „Vigased pruudid“ (1929)24. Filmiarhiivis ootab restaureerimist Teise maailmasõja eelne dokumentalistika, millest osa on kogus vaid katkenditena ning võimalikke koopiaid tuleb hakata otsima filmiarhiivide föderatsiooni FIAFi võrgustiku kaudu mujalt maailmast.
Eesti filmitegijad ja meie muinasaeg
7. novembril 1925 sai Balduin Kusbock Tartus valmis oma esimese täispika filmi „Esimese öö õigus“, mille sisuks samuti eestlaste muinasaegsed kannatused. Raamistatud oli see aga toonase ajaga, kui Vabadussõjas kohtuvad noor üliõpilane ja briti sõdur ning mälukaotus viib nad eestlaste muistse vabadusvõitluse radadele. Film pole kahjuks säilinud. Muuseas, Lätis tehti natuke hiljem üsna sarnase sisuga „Karutapja“25, mis peaks olema ühtlasi ka lõunanaabrite vanim säilinud täispikk mängufilm.
Järgmine teos, mis puudutab õrnalt sakslaste ja muinaseestlaste vägikaikavedu, on Olav Neulandi „Hundiseaduse aegu“ (1984), mis filmiti Tallinnfilmi segastel kaheksakümnendatel erakordselt kiire võtteperioodiga ja suurejooneliselt kesiste kunstiliste tulemustega. Ajaloolis-romantiline seiklusfilm sakslastele vasalliks läinud peretütre ja vabadust ihkava noormehe armastusloost keskaegses Eestis põhineb rahvapärimuse motiividel. Kriitikutelt sai see hävitava hinnangu.
Eestlase ürgne omapära on asetatud Euroopa kultuuriga pöördvõrdelisse seosesse Õ-Fraktsiooni „Malevas“26. Film esitab väljakutse kulunud troopidele 600aastasest orjaööst ja kutsub leidma ajaloost üles seal peituvaid mustreid, kartmata nende üle nalja visata. Ilmselt innustaski filmi tegema selle ajastu vähene käsitletus meie filmikunstis. Kirjalikud allikad Eesti ajaloo kohta hakkavad järjepidevalt tekkima alles XIII sajandil koos siia saabunud kristlike vallutajatega. Inimese olemus kujuneb välja loomuomadustest, aga ka kokkupuutepunktide tõttu teiste kultuuridega. Süütut teadmatust ja kristlikust patriarhaadist puutumatust, mida siinkandis leida võis, on mõtestanud näiteks baltisaksa kolonisaatorid, leides, et tegu oli Euroopa viimaste metslastega27.. Kahtlemata võib seda võtta solvanguna, aga pigem tahaks loota, et metsik minevik on väetiseks mingile ürgsele kohanemisvõimele, mistõttu on suudetud eestlust ajaloo kiuste säilitada ja tehakse seda ka edaspidi.
Ajalooliste filmide butafooria ei lähe tihtipeale pealispinnast sügavamale, sest panused on eelarvega liiga suureks aetud. Asjade olemust tabavad paremini alateadvusega, mitmeti mõistetavusega ja ka teispoolsusega flirtivad filmid, nagu näiteks „Värvilised unenäod“ ja „November“28, kus vastuhakk on maskeerunud mänguks või olelusvõitluse paroodiaks. Eestimaa neli aastaaega ja kindla intervalli tagant vahelduv pilkane pimedus ja pikad päevad vajavad siinse tunnetusliku segaduse üleelamiseks parajat annust müstikat ja kujutlusvõimet, sest kui ikka kell kolm päeval hakkab pimedaks minema, siis jääb ratsionaalsusest väheks.
Epiloog
Kuna esimesed Eesti mängufilmid olid lihtlabased naljalood või sellised seikluslikud amatöörnäitlejatega kostüümipõnevikud nagu „Mineviku varjud“, siis on meie kohaliku filmikunsti tegijad viimastel aastatel sattunud tallama justkui sama, saja aasta tagust rada. Ilmestagu seda väidet nii Apollo toodetud pisieelarvega rahvajandid, mis ununevad juba vaatamise ajal, kui ka peagi meie kinolevisse jõudev peaaegu olematu eelarve ja kümme aastat kestnud sisemise põlemisega valminud ning tänavu maailma ja kodumaistel filmifestivalidel erakordselt sooja vastuvõtu osaliseks saanud „Mootorsaed laulsid“29. Viimase võlu seisnebki suuresti ekraanilt vastu kumavas asjaarmastajalikkuses (tummfilmiesteetika oskusliku montaažiga võimendamises splatter-romantikaks).
Mul on õnn olla esimese Eesti mängufilmiga veedetud sajandi ülemineku tunnistajaks. Algamas on aga uus ja ambitsioonikam sada aastat, kus eestluse ürgse olelusvõitluse võtavad ette Mikk Mäe „Ümera jõel“ ja Martti Helde „Hõbevalge“. Loodetavasti leiavad mõlemad režissöörid üles sädeme, millega Mait Metsanurk ja Lennart Meri oma raamatu kirjutasid, et meie väikerahva metsik hing ikka laias maailmas aina surematumaks saaks, nagu sellest unistasid Eesti National Filmi entusiastlikud katsetajad sada aastat tagasi.
1 „Mineviku varjud“, Valter Palm, A. Nugis, 1924.
2 „Must teemant“, Fjodor Ljubovski, 1923.
3 Postimees 30. X 1923.
4 Päewaleht 12. XII 1924.
5 Observa, Vähe statistikat kino alalt. – Ekraan 1924, nr 1.
6 Kino ja selle mõju inimesele. – Filmileht, jaanuar-veebruar 1929, nr 17.
7 „Filmikaameraga läbi Eesti“, Oskar Villandi, 1924.
8 Karen Jagodin, Siiri Naska, Lähme kinno! Kuurist kobarkinoni – sajand eesti kinoarhitektuuri. Eesti Arhitektuurimuuseum, 2013, lk 45–47.
9 Karl Taul, Eesti Vabariigi kinovõrgustiku teke ja toimimine (1920–1940). Bakalaureusetöö, Tallinna Ülikool, 2013, lk 37.
10 Made in Europe. Theatrical distribution of European films across the globe, 2014–2023. https://rm.coe.int/made-in-europe-theatrical-distribution-of-european-films-across-the-gl/1680b27e6e
11 J. M. Maailma filmiturg. Filmileht 1926, nr 3, lk 2.
12 „Karujaht Pärnumaal“, Tõnis Nõmmits, 1914; „Öö pingil“ (aasta ja tegijad teadmata), „Armastuse pisielukas“, Paul Sepp, 1921; „Nõiakepp“, 1923 (kaheosaline naljapilt, tootja Osilia Film, tegijad teadmata); „Vanaema kingitus“, Fjodor Ljubovski, 1923.
13 Veste Paas, Olnud ajad. Eesti Raamat, 1980, lk 100.
14 „Tšeka komissar Miroštšenko“, Paul Sehnert, 1925.
15 „Jüri Rumm“, John Loop, 1929.
16 Reklaamleht Karl Tauli erakogust, omanik lubas lahkelt seda artikli tarbeks kasutada.
17 Mineviku varjud (Eesti esimene suurfilm). Ekraan 1924, nr 1, lk 7-8.
18 „Õnnelik korterikriisi lahendus“, Konstantin Märska, 1924.
19 Ivar Kosenkranius, Eesti kino minevikuradadelt. Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 39.
20 „Noored kotkad“, Theodor Luts, 1927.
21 Video: kaotsiläinud Eesti filmi järelejäänud materjalid. – Postimees 27. X 2017. https://kultuur.postimees.ee/4289961/video-kaotsilainud-eesti-filmi-jarelejaanud-materjalid
22 „Kire lained“, Vladimir Gaidarov, 1930.
23 „Päikese lapsed“, Theodor Luts, 1932.
24 „Kevade unelm“, Voldemar Päts, 1927; „Vigased pruudid“, John Loop ja Konstantin Märska, 1929.
25 „Lāčplēsis“, Aleksandrs Rusteikis, 1930.
26 „Malev“, Kaaren Kaer, 2005.
27 Ulrike Plath, „Euroopa viimased metslased”: eestlased saksa koloniaaldiskursis 1770–1870. Rmt: Rein Undusk (toim), Rahvuskultuur ja tema teised. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2008.
28 „Värvilised unenäod“, Virve Aruoja ja Jaan Tooming, 1974; „November“, Rainer Sarnet, 2017.
29 „Mootorsaed laulsid“, Sander Maran, 2024.
