„Puhas” on meeldivalt eneseküllane postminimalismi sugemetega näitus. Kuigi eesmärk on risti vastupidine: kutsuda vaatajat osalema! Sest suurem osa väljas olevatest töödest intrigeerivad mõtlema pildi olemuse üle. Kus lõpeb maal? Kus lõpeb video? Kus lõpeb foto? Laura Põld esineb näituse suures saalis krobeliste monokroomsete maaliruutudega, meenutades neid kordi modernismi ajaloos, mil kriitikud on lubanud endale n-ö laudlina nalju, mis on tagantjärele küll enamasti nende endi vastu pöördunud. Suure saali otseseinas on vaadata Eva Labotkini magamajäämise seeria vahest minimalistlikumaid töid „Magamajäämine taevas”. Ekraani täidab suures osas taevalaotus ja ainsad liikuvad elemendid videos on mööda liikuvad rünkpilved ja kunstniku tuulest sasitud pea. On see video või on see foto? Warhol käsitles oma viietunnist ja kahekümne minutilist video-eepost „Sleep” („Uni”) antifilmina. Frindo Kveiks tegeleb näitusel idamaise esteetikaga, tuues meieni psühhedeelse mandala, mis on moodustatud kihtidena teineteise peale asetatud mustrilistest pleksiklaasidest.
Sama vormiliselt puhas ja tabamatu on fotograaf Taavi Piibemann oma järjekordsetes mikromaailma seiklustes, kus ta seekord vaatleb 2834, 6 kordses suurenduses pikselmorte, rikkis piksleid, mis pildistatavast hoolimata põikpäiselt oma signaali edastavad. Maalija Veiko Klemmer analüüsib sealsamas kõrval aga xxxxx-meediumit, katsetades, mis saab, kui muuta xxxxx millekski pehmeks, lõigata xxxxx-pinda pilud või jätta xxxxx-pind sootuks tühjaks. Saab xxxxx-seeria, mida vaataja võib hõlpsasti iseseisvalt jätkata.
Krüptis asuv Kylma Lume triptühhon „Birdie I, II , III ” on karge maaliline seeria valgest savilinnust, mis – oma kummastavas tühjuses – ei jäta külmaks. Ent näituse kõige teravmeelsem teos on kahtlemata Laura Põllu postminimalistlik „A Smaller Sexual Achievement” („Väiksem seksuaalne saavutus”), mis kujutab endast feministliku torkega installatsiooni meestepükstest, mis on keerdunud lahtiharutamatutesse pusadesse – braavo! Laura Põld ja Veiko Klemmer väärivad kiitust ka selle eest, et nad esindavad Tartu ülikooli maaliosakonda sedavõrd aktiivselt ajal, mil osakond jaburate süüdistustega silmitsi peab seisma.
Puhta kunsti teesiga on ajaloos lagedale tuldud aegadel, mil on peetud vajalikuks tasakaalustada teatavaid tendentse ühiskonna arengus. Olgu siis XIX sajandi estetism viktoriaanlikul Inglismaal, XX sajandi minimalism võimumeelse abstraktse ekspressionismi järgses Ameerikas või seitsmekümnendate eesti kõrgesteetiline graafika – l’art pour l’art on alati tähendanud vaimse ruumi kaitsemehhanismi. Nullindate eesti kunstis on juba mitmendat puhku märgata teatavaid minimalistlikke puhta kunsti tendentse. Olgu näiteks Kiwa kuraatoriprojektid, näitused „Next to Nothing” EKKMis ja „Mida oskad sina teha valge värviga?” Vaalas. Kriisiga toime tulla püüdvas turumajanduslikus Eestis on üha enam hetki, mil kõik esmapilgul ebapraktiline seatakse kahtluse alla, kaalumata, kas vaimsete keskkondade säilitamine pole mitte ühiskonna toimimiseks vajalik tingimus.
Sest turg üksi ühiskonda ei reguleeri. Aga jumal tänatud, niipea kui sellelaadseid signaale tuleb valitsevatest ringkondadest ärevaks tegevalt palju – meil ei ole enam need ajad, mil ministriteks olid loomeinimesed ja kõrgintellektuaalid – tõmbub kunst vaimse ruumi kaitsele. Ja see on armas. Theodor Adorno muidugi ütleks selle peale, et siin pole midagi armsat, see on sõnum sellest, et minimalism on aktuaalne paljupalju laiemas tähenduses.
