Roger Zelazny 1967. aasta fenomenaalses ulmeromaanis „Valguse isand“ tegutsevad Maalt saabunud inimesed kauges tulevikus planeedil, mille nad on vallutanud. Kolonistid on end sättinud planeeti valitsema tehnoloogia kaasabil: see võimaldab teadvust ühest kehast teise siirdada. Nõnda elavad nad sajandeid, kogu aeg rahvastikku juurde tootes. Kuna seesugune tegevus sarnaneb ümbersünniga, on vallutajad võtnud endale hinduistliku mütoloogia jumalate rollid. Raamatu nimitegelane otsustab kehastuda Buddhaks ning hakkab režiimi vastu mässama. 

Teadvuse siirdamise motiiv viib paratamatult mõtte keha-vaimu dualismi ning selle ületamise vajalikkuse juurde. René Descartes’i mõte viis küll modernse indiviidi tekkeni, kuid selles on siiski midagi kurba, solipsistlikku. 

Minu keha on alati juba paljusus, selles leiavad aset veidrad protsessid, mida ma ei pruugi teadvustada: mu rakud poolduvad, minu elundkonnad talitavad omasoodu, kõikvõimalikud näärmed peavad pühi. Lisaks kõigele muule sisaldan ma ka üüratu koguse bakterid, ilma milleta ma poleks elus.  

Sellele süsteemile (ma ei taha öelda masinavärgile) on traditsiooniliselt vastandatud näiteks hing, kuid ka selle stabiilsusega on lood keerukad. Kus on hinge koht? Kas mul on üks või mitu hinge? Kas on tegemist tervikliku substantsiga või äkki on see midagi, millel on eraldiseisvad osad, tükid? Kuidas erineb irdhinge kartmine vanade eestlaste pärimuses näiteks hirmust klooni ees? Samal ajal on mütoloogiad täis ka kõikvõimalikke kujumuutjaid, libarebaseid ja igasugu teisi tegelasi, kes võivad oma keha mõtte jõul ümber teha. 

Ent selleks, et oma keha märkimisväärselt muuta, ei pea tingimata nõid olema. Piisab ka sellest, kui regulaarselt trenni teha ja tegutseda. Arnold Schwarzenegger oleks ilmselt minuga nõus. Kuigi, mõtlemine on ju samuti tegutsemine. Kes see siis on, kes seal tegutseb? Kas tõesti mina ise?