Objekt

MARGIT MUTSO, arhitekt

1988. aasta maiööl kogen unes veidrat episoodi: sisenen keskkooliaegsesse tualetti, käes kilekott minu enda kehaga. Riputan selle ühe kabiini ukselingi külge, astun ise teise ja sulen ukse. Hetk hiljem siseneb tualetti veel keegi ja küsib: „Kuidas ta küll oma keha niimoodi hoiab? See võib ju viga saada!“ Tõesti, mõtlen hirmunult, keegi võib ju kotile otsa koperdada ja näiteks mu jalaluu murda …

Sama päeva õhtul laman operatsioonilaual, päriselt, minu keha kohale kummardub hulk valgetes kitlites kogusid, kes vilunult selle kallal toimetavad. Keegi lõikab kõhtu avad, keegi sätib jalga sirgeks, keegi pühib verd, keegi kinnitab kanüüli … valus on, põrgulikult paha. Vaatan seda sagimist ja annan endast lõpuks märku: „Palun, kas saaks narkoosi, ei suuda enam!“

„Ei saa,“ vastab keegi oma tegevuse juurest, „keha ei pruugi välja vedada.“

Hommikul saabub arst. Sõnagi lausumata lükkab ta mu vaevatud keha kuskile koridori, otsib lina alt üles vasaku jala, võtab puuri ja … ja puurib reieluusse augu. Lükkab seejärel vilunult mingi metallatribuudi sealt läbi ja riputab jäseme üles konksu otsa. Seejuures ei sõnagi. Mis sa selle jalaga ikka räägid?

Olen palatis. Akna taga on sinine taevas ja kuldne päike. Mõtlen siin oigavate kehade vahel inimestele, kes randa päevitama kiirustavad. Kui tobe!

Kaks kuud hiljem lonkan kargule toetudes läbi Tammsaare pargi, nahk päevitunud, vallatud suveriided seljas. Üks mees jääb mind vaatama.

„Armas aeg! Mis juhtus?“

Mees tundub siiras. Räägin talle kogu loo, tore ju, kui keegi võõras sulle kaasa tunneb.  

„Oi-oi!“ ehmatab ta mu üleelamistest kuuldes, „ja vigastusi oli palju?“  

Räägin ausalt oma purunenud luudest-kontidest, peapõrutusest, marraskil nahast ja kogetud valust. Mees vaatab mind ehmunult. 

„Aga rinnad jäid terveks?“ küsib ta pärast väikest pausi. 

„Mis asja …?“ olen ma küsimusest jahmunud. 

„Kas rinnad jäid terveks? Mõtlen, et tuleksite mulle äkki aktimodelliks?“