Viisakas olematu keha 

LIISA-HELENA LUMBERG-PARAMONOVA, kunstiteadlane 

Liisa-Helena Lumberg

Erakogu

Kõige viisakam mõeldav keha oleks selline, mida pole olemas. See ei võtaks bussis istekohta ära, ei jääks tänaval jalgu, ei köhiks teatris, ei tiksuks autoga ummikus, ei tekitaks tualetis saba. Teatris on istekohad küll määratud, sest kuhugi tuleb see keha paigutada. Konverentsil pakutakse juua. Kuid keha olemasolu tuleb siiski maksimaalselt minimeerida: mitte trügida ridade vahelt välja, mitte teha häält, mitte lõhnata halvasti ega tugevalt, mitte jääda tagumistele ette, mitte laiutada oma kompsudega – ajutiste kehapikendustega.  

Viisakas on teha nägu, et ei ole üldse pikast istumisest kangeks jäänud. Mida väljapeetum üritus, seda vähem sobilik on pausi ajal ringutada. Kultuuri ja teaduse puhul peaks esil olema puhas kehatu vaim. Kui kirjutan arvustust, ei tohiks ju end segada lasta asjaolust, et tegelikult polnud näitusesaalis üldse õhku ja enesetunne läks kehvaks. Filmikriitikut ärgu takistagu eelmise öö kehv uni ega teadlast konverentsil kuklasse puhuv konditsioneer või ärevus, mille vallandab teiste kehade liiga tihe kooslus. 

Ometi ei pääse ma kehast, kus too vaim vanema arusaama järgi paikneb või kus seni täpselt teadmata mehhanismide abil teadvus üldse luuakse. Võta näpust, Descartes! Võimalus üldse tulla mõttele, et eksisteerin puhta vaimuna kehaprotsessidest sõltumata, on õigupoolest luksus: see tähendab, et miljonitest pisiosakestest koosnev süsteem toimib nagu õlitatult, mehhanismis ei ole tõrkeid. Ent kuidas muudab eksistentsi arusaam, et muu hulgas määravad mu identiteedi mitu kilogrammi soolestikubaktereid? Kuidas nahapinnal elavad seened minu heaolusse tegelikult panustavad? Juba mu vanavanaema meelitas sööma tervislikku toitu, sest seda väiksed saladuslikud tegelased, „kõhupoisid“ armastavat. Olge siis tänatud ja püsige terved, „kõhupoisid“!