Ma olen oma elus pidanud arvatavasti vähemalt umbes kolmkümmend kõnet ja see ei ole kunagi valmistanud mulle erilist peavalu – see isegi meeldib mulle. Aga nüüd järsku oli selleks statuudijärgseks kriitikateemaliseks sõnavõtuks valmistuda kohutavalt raske.

Asi ei ole nii väga selles, et ma ei täida tegelikult mitte ühtki arvustajale seatud ootust ja olen kirjanduskriitika tõsisel põllul nagu mingisugune libahunt, kes täiskuu ajal kusagilt välja ilmub, annab ära teksti, mis on ainult maskeeritud kirjanduskriitikaks, ja siis haihtub kuhugi täiesti kriitikavälisele hämarate mõtete ja kahtlaste toimingute maailma. Kirjanduskriitikult oodatakse hinnangute andmist – aga mina ei saa aru, kes olen mina, et kuulutada ühe end meie ees põhjani avada julgenud inimese käesirutus meie poole väärtuslikuks ja teise oma mitte. Sest seda ju kirjandus teeb, avab paradoksaalsel moel tuhandetele pilkudele meie sisima olemuse nii, nagu ka kõige usalduslikum vestlus lähedasega seda mitte kunagi teha ei suuda. Kirjanduskriitikult oodatakse hea ja halva ära tundmist – aga kust tean mina, et kui mina ei koge teost kätte võttes seda elektriühendust, millest on rääkinud oma „Kirjas karmile kriitikule“ Gilles Deleuze¹, siis just seesama teos ei ole see, mis minu naabri saja-aastasse unne tardunud maailmalossis korraga kõik tuled särama lööb? Kirjanduskriitikult oodatakse jooksva kirjandustoodangu süstemaatilist läbitöötamist ja lugejate kursis hoidmist kõige viimaste trükisoojade uudistega, aga mina kirjutan suure surmaga heal juhul ühe arvustuse aastas ja ka siis ajan oma hilinemise ja hädaldamisega kõik toimetajad hulluks. Kirjanduskriitikult oodatakse lugeja väsimatut informeerimist, aga mulle tundub, et meie kõigi kõvakettad on nii lootusetult täis, et peamiselt tuleks kirjutada tekste, mis aitaksid meil kõik viimseni ära unustada. Kirjanduskriitikalt oodatakse teose konteksti seadmist, aga mulle näib, et tekstil ja kon-tekstil pole tihti enam mingisugust seost – mulle näib, et kuigi nad igatsevad teineteise järele meeleheitlikult, on kirjandus ja seda ümbritsev reaalsus teineteisele järjest rohkem hermeetiliselt suletud. Ja nii edasi. Ühesõnaga, ma ei oska olla korrapidaja, sanitar, õigusemõistja, rahvavalgustaja ega maitsekohtunik. Aga kokkuvõttes ega seda keegi päris otseselt ei nõua ka.

Asi ei ole nii väga ka selles, et nagu tähelepanelikud sõbrad on leidnud, on mul justkui alati arvustusi kirjutades mingi oma programm, samas kui kirjanduskriitik peaks lähenema teosele täiesti puhta lehena, arvustama absoluutselt igasuguseid raamatuid ja olema võimeline kujundama suhtumise absoluutselt igasugusesse teksti. Ja see on tõsi, mul on programm. Julia Kristeva on raamatus „Jälestuse jõud“ öelnud Louis-Ferdinand Céline’i kohta, autori kohta, keda ma olen – ja sugugi mitte ilmaasjata – oma elus kõige rohkem tõlkinud: „Olla, see tähendab, et halb on olla.“² Ja mina kirjutan sellele alla. Igal, absoluutselt igal hommikul ärkan ma üles pilkaspimedas tühjuses ja mul on tunne, et kõik tuled on kustunud. Igal, absoluutselt igal hommikul pean ma niisiis jälle uuesti välja mõtlema, kus on teised inimesed, kuidas jalg jala ette tõsta ja kuidas on võimalik sõnad ja asjad jälle kohakuti seada. Nagu on rääkinud Mircea Eliade, käis vanadel aegadel haige ravimine nii: nõid tuli haige inimese peatsisse ja jutustas talle loomise loo.³ Tänapäeval sõidavad nõiad luudadega ringi ainult Harry Potteri filmis, aga sellegipoolest on meil vaja leida taas üles enda lugu ja teistega ühised rituaalid. Ja loomulikult saab seda teha ainult läbi kirjanduse. Aga kirjandus on väga habras asi. See, mis ühel hetkel midagi lahti murdis, hangub teisel hetkel juba asjadele peale nagu jäine, lämmatav raudrüü. See, mis ühel hetkel midagi üles sulatas, on jõudnud teisel hetkel juba kuhugi ehitada suure terasest kolossi. See, mis ühel hetkel kõike mängu pannes ja eluga riskides end kukkuda lasi, on teisel hetkel muutunud juba iseenda karikatuuriks, mängib kõiki mänge kaasa, sööb ja salgab. Igal vormil on ju omaenda sisemine ideoloogia, igal žanril endal on sisemine tähendus, igal meediumil on oma sõnum ja iga teema saab midagi öelda ainult kõigi teiste teemade kaleidoskoobi ühe hetke mustris. Aga maailm vaatab meile otsa igal hommikul uue näoga ja kirjanduse piir murdub iga päev uues punktis. Niisiis on mul tõepoolest tunne, et ma pean liikuma lakkamatult uue hapniku poole, otsima aina uusi ja kangemaid drooge, ekslema asustamata radu pidi aina edasi, et tagasi algusse jõuda. Mul on tõepoolest tunne, et koosolemise kivististe vastu on meil vaja sama tugevate dooside kaupa kummastust, et vaja on tähele panna isegi seda, mis pole veel kirjanduseks saanud või seda, mida pole veel sellisena ära tuntud. Mul on tõepoolest tunne, et ma otsin justkui kuutõbine seda, mis toob kirjandusse ruumi juurde, mis ei võta end iseenesest mõistetavalt, mis ei näita end salakavalal kombel kirjandusena tegelikult vaid selle väliseid tunnuseid imiteerides. Mul on tõepoolest tunne, et ma ajan taga neid punkte, kus vorm ja sisu pole omavahel vastuolus – kus pole lõppude lõpuks nii, et vorm on sisu reetnud. Siim Nurklik, nagu mäletate, küsis luuletuses „Kirjandus ei mõju enam“: „Kas te kujutate ette, et me kuulaksime praegu sama muusikat, mis aastal 1890, kujundaksime samasuguseid maju, loeksime samalaadset sotsiaalteooriat?“⁴. Ja nii edasi. Aga samal ajal arvan, et seesama, mida Gayatri Chakravorty Spivak on öelnud tõlkimise kohta – tõlkijad tõlgivad tihti seepärast, et nad ei saa enda nimel rääkida⁵ –, kehtib tegelikult ka päris paljude kirjanduskriitikute puhul. Mind käivitab tõesti mingisugune kirjanduse piiri murdejoone küsimus, sest see saab minu isiklikuks küsimuseks, mõnes mõttes isegi ellujäämise küsimuseks. Aga tegelikult on ju ikkagi igal kriitikul midagi, mille ta silmad valgustavad välja selgemini kui kõik muu – niisiis kokkuvõttes ei ole see keelatud.

Asi ei ole nii väga isegi selles, et kõik mu arvustused on täpselt ühesugused. Mehhanism, mis mind kirjutama paneb ja mille tõttu ma ka kõik oma vähesed arvustused just niiviisi üles ehitan, on alati täpselt üks ja sama. Kõige all on alati tunne, mis sarnaneb mingisuguse välgulöögi, võpatuse, äratundmisega. See on mingi arusaamatu arusaam, et mingis teoses on midagi ära tabatud, midagi on korraks avanenud, ellu ärganud. Ja siis ma püüan kõigi vahenditega aru saada, mis see oli, kuidas see töötab. Ma võin sellel teekonnal kasutada igasuguseid keerulise nimega tehnilisi instrumente, sest ma jumaldan stilistikat, seda distsipliini, mis analüüsib, kuidas grammatika saab tähenduseks – seda stilus’t, kirjapulka, mis ühendab kätt ja mõistust. Ma tõesti arvan, et kirjanduses on vorm ja sisu üks ja sama ja et stiil on kirjanikule sama, mis maalikunstnikule värv – see on visiooni küsimus. Aga sellegipoolest on kõik, mis ma teen, alati ühtmoodi. Samal ajal, kokkuvõttes ei pruugi ka selline lahendus olla välistatud. Meil on kriitikuid, kes tuvastavad igas teoses vääramatu jõuga ainult alkeemilisi allhoovusi, meil on kriitikuid, kes tsiteerivad alati Musilit ja Dostojevskit, meil on kriitikuid, kes kasutavad kõige rohkem omadussõna „võimalik“ – ja nagu see viimane inimene ütleb, „millest võib teha erinevaid järeldusi, näiteks selle, et tundub, nagu ma kirjutaks kogemata üha mingit ühte ja sama asja“.⁶ See viimane inimene pole keegi muu kui eelmise aasta Orase kriitikapreemia laureaat Saara Liis Jõerand. Ühesõnaga on tegelikult täiesti võimalik teha kogu aeg üht ja sama asja.

Kõige rohkem on asi hoopis milleski muus. Kõige rohkem on asi selles, et niisugune kriitikateemaline sõnavõtt eeldab, et kõnelejal on mingisugused selged – või kui mitte selged, siis vähemalt enam-vähem mõistuspärased – seisukohad selles, mis on talle kirjanduskriitika ja mis on talle kirjandus. Aga mulle on kirjandus – nii üüratult kui see ka ei kõla – ime. Kuigi need, kes kirjandust teevad, on ainult inimesed, on see asi ise, see, mis sellest välja tuleb, mulle midagi üleinimlikku, midagi, mis teeb inimestega midagi, mida mitte miski muu ei suuda teha. Ja kuna see on nii, siis tähendab ka kirjanduskriitika mulle üpris hämaraid ja kummalisi asju. Mul on tunne, et kuna mulle on kirjandus midagi, mille „essents“, nagu Maurice Blanchot seda nimetab⁷, on tabamatu nagu elavhõbe, efemeerne nagu virvatuluke, siis ei ole tegelikult põhimõtteliselt võimalik arvustuses mitte kunagi mitte midagi õige nimega nimetada – võimalik on ainult saladuse põhjatust veel rohkem esile tuua, tantsida ümber mingi nähtamatu keskme nagu ümber palava pudru, manada Wordi faili mingisugune peegelduse peegeldus, teades, et asi ise jääb alati kirjeldusest väljapoole. Mul on tunne, et kuna mulle on kirjanduse tähendus ja need tõed, mida kirjandus väljendab, palju sügavamad ja hoopis mingist teisest materjalist kui see, mida tarbeteksti žanri kuuluva arvustusega on edasi anda, siis tuleb ka sellest kõnelemiseks leida mingeid teistsuguseid viise, rääkida ka vormi, kompositsiooni, metafooride, assonantside, alliteratsioonide, vertikaalide, horisontaalide, rütmi ja meetrumi kaudu – nii et tekst muidugi ütleb midagi, aga jätab tegelikult kõik oma öeldu vahele. Mul on tunne, et kuna mulle on kirjanduskriitika mõnes mõttes see enesetehnika, millest räägib Michel Foucault oma artiklis „Enesekirjutus“⁸ – ja mis ei tähenda mitte enesest kirjutamist, vaid teiste mõtete ümberkirjutamist, teiste mõtete üle rõõmustamist, rõõmu sellest, et sinu mõtted on keegi teine juba ära mõelnud –, siis ei jää mul muud üle kui seestuda, võtta teose järgi kuju, seda võimendada, jätkata, pugeda selle sisse – olla see teos ise. Mul on tunne, et kuna kirjanduskriitikat näen ma lihtsalt millelegi tee avamisena, ilma et me teaksime, mis see on, umbes samamoodi nagu jääkeeglimängus nühitakse ennastunustava agarusega ümber kivi jääd, et see edasi liiguks, aga seda kivi ennast mitte kunagi ei puudutata, siis on mulle ka arvustaja ülesanne, nagu ütleb Jaan Undusk, sekundaarteksti kirjutamine primaartekstiks⁹, mul on tõepoolest tunne, et tegelikult pole vahet, mis žanris sa kirjutad või kuhu sa selle suhtes, mida inimesed üksteisele öelda püüavad, mingil hetkel parajasti paigutud. Mul on tunne, et kui Jean-François Lyotard on rääkinud, kuidas traditsioonilise ühiskonna „narratiivsed positsioonid“ olid peaaegu ära vahetatavad, tähendab, kuidas jutustaja, kuulaja ja loo kangelane olid peaaegu võrdsed funktsioonid ja kuidas kolmnurga igast punktist aktiveeriti alati kogu loo vestmise ahel¹⁰ – siis on ka arvustuse kirjutamine mulle kokkuvõttes natuke sama asi, minu meelest ei oma kokkuvõttes tähtsust, millises kolmnurga punktis sa parajasti asud, ainus tähtis asi on, et ahel on aina uuesti aktiveeritud. Mul on tunne, et kui üldse, on võimalik midagi kirjutada ainult nii, et öelda ära kõik, mis mingi asi ei ole, lootuses, et kuhugi ilmub siis iseenesest see, mis see on. Mul on tunne, et ühes arvustuses pole lootustki püüda midagi ära kirjeldada, sest kõik algab tegelikult sealt, kus me kirjeldusega jänni jääme. Mul on tunne, et ei ole mingit mõtet öelda midagi selle kohta, kas miski on hea või halb, sest kirjanduses on kõik alati korraga. Mul on tunne, et kirjandusarvustus toimib minu puhul nii, et ma olen midagi teoses ära tundnud, aga see teos on midagi ära tundnud ka minus. Mul on tunne, et kokkuvõttes pole kriitika mulle vähenõudlik ajakirjanduslik žanr, vaid palve. Aga kuidas sellest kõigest rääkida, ilma et see poleks korraga poolearuline, ülespuhutud, naiivne, arrogantne sonimine, sõnulseletamatu egotripp, absoluutne overkill ja kuulajaile ülimat piinlikkust valmistav kapist välja tulemine, ja nii, et see ütleks üldse midagigi kirjanduskriitika kohta? Seda ma ei tea.

Ja seetõttu ongi seda kõnet pidada nii raske.

Õnneks on kõige vastu alati olemas rohi. Kui lilled on vaasi pandud ja diplom raamitud, saame jälle tekstide sisse tagasi pugeda, sinna, kus saab „oodata enda südamikku”, elada taas „sissemurdumises“, „iseendasse langemises“, „läbi lillesüdame kukkumises“, „unistusse nagu lind oma noka vahele” lendamises ja „hämarusse kadumise avanemises“, nagu kirjutab Tõnis Vilu¹¹ – tänu kellele ma siin täna seisangi.

Heli Allikule tõi tunnustuse Tõnis Vilu luulekogule „Vana hing. Luuletused 2021–2023“ kirjutatud arvustus „Tõnis Vilu tähendus“, mis ilmus ajakirja Looming augustinumbris.

1 Gilles Deleuze, Pourparlers. Minuit, 2003, lk 17.

2 Julia Kristeva, Jälestuse jõud. Tlk Heete Sahkai. Tänapäev, 2006, lk 201.

3 Mircea Eliade, Sakraalne ja profaanne. Tlk Mai Tiits. – Vikerkaar 1992, nr 4–12.

4 Siim Nurklik, Kirjandus ei mõju enam. – Sirp 5. V 2011.

5 Gayatri Chakravorty Spivak, The Politics of translation. Rmt: The Translation Studies Reader. Koost Laurence Venuti. Routledge, 2000, lk 397–416.

6 Saara Liis Jõerand, Kaasamõtlemise aeg. – Sirp 15. XII 2023.

7 Maurice Blanchot, Le livre à venir. Gallimard, 1959, lk 136, 243–244 jt.

8 Michel Foucault, L’écriture de soi. Rmt: Michel Foucault, Dits et écrits. Gallimard, 2001, lk 1234.

9 Aare Pilv, Usutlus vendade Unduskitega. – Keel ja Kirjandus 2018, nr 11, lk 874.

10 Jean-François Lyotard, La condition postmoderne. Minuit, 1979, lk 40.

11 Tõnis Vilu, Vana hing. Häämaa, 2023, lk 35, 22, 65, 64 ja 13.