Raamatukogu kui paopaik ja patupesa 

TAAVI HARK, muusikakriitik, korraldaja ja koorijuht 

Taavi Hark

Karin Helstein 

Harvadel puhkudel, mil avalikkuses võetakse teemaks raamatukogud, kõneldakse neist ikka mingi poosiga – kas rühika pieteeditundega või kahetsevate ohete saatel. Ent mulle on raamatukogu hoopis omalaadne pelgupaik, kuhu pakku mineku teos ei puudu ka patt ja piinlikkus.  

Räägin lähemalt. Jutt ei käi raamatukogust kui nähtusest, vaid ühest kindlast hoonest – Tõnismäel asuvast rahvusraamatukogu paekivisest paleest, sestsamast, mis praegu on veel aastateks remondis. Rahvusraamatukogu lugejakaardi sain millalgi teismeeas, isa pidi lausa ankeedile allagi kirjutama. Aga see oli üsna pidulik hetk, nüüd tohtisin ise ja üksi kogu maja avastada.  

Milles seisneb raamatukogu patusem pool? Eks ikka lõppematute naudingute võimaluses, mida pakuvad sealsed teavikud. Tunnistan nüüd ausalt üles: polnud kaugeltki haruldased need juhud, kui käisin koolitundide ajal hoopis raamatukogus. Antagu andeks! Geograafia, bioloogia või füüsika külgetõmbejõud lihtsalt ei suutnud kuidagi konkureerida väljavaatega kaheksanda korruse muusikasaalis plaate kuulata, teoste partituurid ees lahti. Mis seal salata, muidugi kaasnes sellise nautlemisega ka punastama panev piinlikkustunne ja hirm jääda vahele.  

Säärase patuse vaimu virgutamise eest palka ei maksta, kraadi ka ei anta. Olekski liiga pidulik mõelda, et vaid köidete lappamisest ja plaatide kuulamisest kõik tarkus ja oskused ajju voolavad. Üks on küll kindel: raamatukogus veedetud viivud tegid mu rikkaks, kohe väga rikkaks. Too salapärane rikkus seisneb tõigas, et enam kui aastakümne jagu pole ma tundnud mitte ühtegi minutit igavust, täiesti ausalt. Ikka meenub mõni „kusagilt loetud“ mõte või mingi heliteose killuke, mis on raamatukogus talletunud, ja juba ongi neetult põnev.