Kunstiajalugu kulgeb paljusid radu ja niite mööda, üks liin on lõputu mässamine eneseväljenduse ümber. Paljud kunstnikud õpivad kenasti ära selle, mida väljendada, seda nad elu lõpuni väljendama jäävadki. Teised aga ei jõua sellenigi, mida üldse väljendada. Kui seda liini lähemas minevikus jälgida, siis impressionistid üritasid väljendada täpselt seda, kuidas nad asja näevad, postimpressionistid seda, mida nad asjast mõtlevad, nüüd aga üritatakse väljendada seda, mida väljendamiseks alles otsitakse. Vahel aitavad välja lühiesseede vormis kirjanduslikud näpuharjutused, mida esitatakse stipendiumitaotlustes, pressiteadetes, näitusetöid selgitavates tekstides. See meenutab koomiku John Cleese’i tegelast Basil Fawltyt, kes tellis restoranist pardi, kohale jõudis aga kreemitort. Ta lõi kämblad tordi sisse ja tõmbas selle laiali lootuses parti leida. Vahel tuleb mõte, et miks ei võiks kunstnikud ühe ausa lõhkise tordiga rahule jääda, miks nad nimetavad seda pardiks ning üritavad kirjalikku tõestust konstrueerida, et seal kusagil peaks üks part peidus olema. Või saias rosin, kui seal mitte mingisuguseid rosinaid ei ole. Milleks konstrueerida „avatud kolmnurga neljanda külje koht, mis on raiutud õhku”, olematu rosin, kui meil juba on üks täiesti kunstipärane dekonstrueeritud sai?
Selles mõttes käitub August Sai pigem kui teaduse ja tehnika võidukäigu ajastu ateist, kes inimese lahti lõikas ja rõõmsalt „ei olegi hinge!” hõikas. Mõjub värskendavalt tõusva religioossuse tingimustes, kus lunastust otsivad kunstnikud meeleheitel hüüavad: „Siin pidi ju rosin olema!”. Sellised on videosarja „Kaart pole territoorium” osad I–III. Need on tehtud vanas heas animatsioonitehnikas, sedavõrd lihtsas, et ei vaja stuudiotingimusi. meenutavad Hardi Volmeri ja ansambli Päratrust animatsioone üliõpilaspäevilt. Need on nooruslikult ausameelsed, siirad ja vahetud.
August Sai kujutab lennukat fantaasiat kartongkarbis või mustas kilekotis ja näitab seda nii, nagu see käib. Ta tõmbab oma ajud lahti nagu Basil Fawlty tordi ja näitab, et seal on see ja see, aga seda ja toda seal ei ole. Isegi „1+2+3+4=10” kukub August Saial välja ikka samamoodi, nooruslikult ausameelselt, siiralt ja vahetult. Milleks otsida mingit 1+2+3+4=5, mis on vormilt originaalne küll, aga sisult ajuvaba? „1+2+3+4=10” puhul on tegemist installatsiooniga, mille keskseks elemendiks on maal, mis kujutab kortsutatud pinda. Sest paberi kortsud on lõpuni kustutamatud nagu mälestused teadvuses. Ent installatsioonis maali ei näe, sest see on kaetud rohelise paberiga nagu televisioonistuudio tühi sein, mille ees ilmateadustaja kätega vehib. Ning kui näitusekülastaja kaamera ette astub, valgusvihku kinnikaetud maali ees, siis monitoriekraanil, kus ta end samal ajal näeb, on maal kinni katmata.
Täpselt samamoodi, nagu näeb end stuudiomonitoris ilmateadustaja, ilmakaardid selja taga. Mida näitusekülastaja näeb, millest mõtleb, kui maali näeb, mida ei näe? Selles mõttes näeb August Sai ilmateadustajas, kes seisab tegelikult keset lagedate seintega stuudiot, olulisemat sõnumit kui ilmateates endas. Nagu keset lahti lammutatud saia, kus ei ole rosinaid ega parte, ei peagi olema, ainult sai. Nii võimatuna kui see ka ei kõla, aitab vahetegemine selle vahel, mis teoses on, ja selle vahel, mida seal ette kujutada võib, ära hoida kunstisuhtluse sõgedust.
