Teha Eesti ühe populaarseima bändi karismaatilisest lauljast portreefilm võib algul paista lollikindel ettevõtmine. Pikk hitte täis karjäär pakub juba muusikaliselt nii palju katet, et kui artist on ise ka hea jutumees, ei tohiks materjalist puudust tulla. Teistpidi jällegi on see karjäär olnud sedavõrd sirgjooneliselt üles minev, et sealt puudub igasugune dramaatika, skandaalid ja tagasilöögid, mis teevad ju ühe kangelasloo kaasahaaravaks. Võib tekkida oht, et edulugu läheb igavaks kätte.

On selge, et kui inimene väärib juba portreefilmi, siis kogu tema elulugu koos kõigi nüanssidega sinna sisse ei mahu. Seega tuleb autoril teha mingi valik, millele keskenduda. Minu meelest pole aus hakata autorile ette heitma seda, millise nurga alt on ta filmi teinud. See on igaühe maitseasi ja oma valik. Hinnata saan aga seda, kas autor on enda püstitatud ülesande täitnud.

Režissöör Madis Ligema tehtud muusikadokumentaali pealkiri ütleb, et film räägib Hendrik Sal-Sallerist, tegelikult on see aga sama palju ka ansamblist Smilers. Või õigemini sellest, kuidas Sal-Saller vedas Smilersi tundmatust inglis­keelsest Soome bändist Eesti mein­striim-muusika tippu ja eri põlvkondade südamesse. Tema elutööst.

Meile avaneb nimikangelase bändi­tegemise elufilosoofia, kus on kesksel kohal austus nii bändikaaslaste kui publiku vastu, aga ka sihikindel oma asja ajamine. Iseloomulik on stseen, kus peetakse maha pikem dialoog saabaste teemal ja kust mõistame, et spetsiaalne lavavälimus on Sal-Salleri jaoks oluline. Meenus kohe legendaarse mänedžeri Ari Dubini seisukoht, et ta ei suuda võtta tõsiselt neid tänapäeva artiste, kes lähevad lavale nendesamade riietega, millega trööpavad niisama ringi. Eks see ole ühtpidi lugupidamine vaataja vastu, aga teistpidi muidugi ka võib-olla mingi põlvkondadevaheline teema. Selle järgi kuulub Sal-Saller igatahes oma suhtumisega minevikku jäävasse perioodi.

Rohkete ajalooliste kontsertvideote ja intervjuude sekka on sätitud ka paar sellist jäädvustust, mis on justkui omaette sketšid ja mis ei oma loorääkimise seisukohast nagu mingisugust olulist tähtsust, kuid on tegelikult parajad mammud muidu ühtlaselt ja kindlas suunas kulgevas loos. Ühes neist ajab Sal-Salleri vana kamraad Mihkel Raud rohkem kui kümne aasta tagusel Viljandi lauluväljakul oma tollal ultramoodsa telefoniga wifit taga, teises jällegi räägib muusikaspets Mart Juur Retrobesti festivalil kaamerasse nimikangelase kohta (arvatavalt) mingit tarka juttu, kuid taustal vestlevad Sal-Saller ja Peeter Oja tapavad oma argipäevase vestlusega kogu Juure edastatava sõnumi. Ma tõesti ei mäleta sellest midagi.

Film on tehtud sellisena, et ka need, kes pole ülearu suured Smilersi või Sal-Salleri fännid, saaksid tema muusika osas järje peale. Ingliskeelsed subtiitrid all annavad samuti mõista, et peakangelast ja tema bändi fenomeni tahetakse tutvustada laiemale ringkonnale. Kuid oma osa saavad kindlasti kätte ka hardcore Smilersi-fännid.

Samas jäi minusuguse fänni jaoks, kes on Sal-Salleri tegemistele elanud kaasa alates sellest, kui 1987. aastal läksin 13aastasena läbi linna, valge kittel seljas, Viljandi noortemajja ansambli Vanemõde kontserdile, üht-teist puudu. Kahjuks olin liiga noor, et omal ajal näha laval legendaarset Generator M-i ning selle põrandaalused lindistused jõudsid minuni alles mõni aasta pärast Vanemõega tutvumist, kuid Generator M-i kontsertidel tehtud mustvalgetelt fotodelt on juba näha, et laval on staarigeeniga tegelane. Ka Vanemõe puhul oli just Sal-Salleri karisma ja sõumehegeen see, mis selle bändi teismelise jaoks nii atraktiivseks tegi.

Sellest algusaegade perioodist olekski tahtnud rohkem näha-kuulda. Samas mõistan, et kuna Geneka ajast ühtegi videopilti pole ja filmi pikkus on mõõdetud, siis eelistab režissöör fotode ja rääkivate peade asemel näidata ehedaid kontserdikaadreid hilisemast ajast. Kes aga tahab peakangelase noorpõlveperioodist rohkem teada, sel soovitan kindlasti lugeda läbi 2016. aastal Sal-Salleri enda ilmutatud raamatu „Intervjuu iseendaga“*, kus ta on pikemalt käsitlenud kogu Smilersile eelnenud perioodi. Aga sealgi räägib ta ise, seda enam oleks tahtnud kuulda mõne tema kaasteelise hinnanguid-kommentaare.

Nagu öeldud, filmist jääb kõlama see, miks Sal-Saller bändi teeb ja milline on tema meelelahutusmaailma alane filosoofia. Jääb mulje, et kui teha asja südamega ning sealjuures publikusse lugupidavalt suhtuda, siis ongi kõik läbilöögiks olemas. Ometigi pole see ju kogu tõde, sest kindlasti on sellistele kriteeriumidele vastavaid artiste palju rohkem kui need, kes on Eesti mõistes saanud superstaarideks.

On ütlematagi selge, et esiteks on vaja selliseid lugusid, mis jääksid rahvale meelde ja läheksid neile korda. Ehk siis hitte. Ja neid, kes oskavad selliseid lugusid (suurtes kogustes) kirjutada, juba napib. Mõnel on lihtsalt seda annet ja teisel mitte. Sal-Sallerile on seda oskust antud kapaga.

Mäletan umbes viie aasta tagust „Eesti laulu“ finaali, kus taas oli 95% selliseid laule, mis ei puudutanud mitte ühestki kohast ja kadusid meelest juba nende kõlamise ajal. Ja siis tuli vahe­etteasteks lavale Smilers oma uue lauluga ning esimese paarikümne sekundiga oli selge, et tegemist on õhtu parima ja meeldejäävaima looga. Sain muidugi pärast Facebookis sellist arvamust avaldades ühe tuttava muusikakriitiku käest pahandada, et kaua võib ühte ja sama lugu uuesti eri pealkirja all avaldada ehk siis, et tegemist mingi mõttetu enese kaverdamisega. Aga pole midagi teha, kui kõik selle ümber mõjus nii igavana. Teate küll, igal laulul seitse autorit ja punnitamislõhna tunneb juba kilomeetrite tagant. Ja nii igal aastal.

Samas on Sal-Salleril „Eesti laulu“ võitmise potentsiaaliga lugusid portfellis umbes paarkümmend. Ja tema lookirjutamise oskus pole ju ilmnenud ainult Smilersi ajal. Juba Generator M-i napilt paari aasta pikkuse tegevusperioodi jooksul jõudis rahva ette hulgi eesti pungi­klassikasse jäänud lugusid, mis taas kõik kaasahaarava meloodiaga. Sal-Salleri käekiri (nii meloodia kui sõnad) on sedavõrd isikupärane, et kui ta on mõne loo kirjutanud teisele artistile, siis on autorsus ikkagi kohe äratuntav.

Sellesama fenomeni lahkamist oleksin tegelikult hea meelega kuulanud. Ja ka seda, mis nipiga lähevad Sal-Salleri lood korda nii erinevatest põlvkondadest kui ka erineva kultuuritaustaga inimestele. Seda oleksid võinud selgitada Smilersi fännid. Ka needsamad, kes lauaviinapudeli taga laulavad ihust ja hingest filmi pealkirjas kajastuva peoloo „Mina, Pets, Margus ja Priit“ refrääni. See lõik oli taas režissöörilt üks väga hea leid.

Huvitav oleks teada olnud sedagi, miks kriitikud on eelistanud Smilersist mööda vaadata — halvasti just ei öelda, aga kiidulaulu ka pole. Võib-olla ongi põhjuseks see liiga suur populaarsus.

Tulles tagasi küsimuse juurde, kas filmi autor sai oma ülesandega hakkama, siis jah, laias laastus küll. Sest seesama napp tund ja seitse minutit lihtsalt ei võimalda rohkemat. Ja igavaks ei läinud ka kordagi. Keegi on juba sama filmi arvustades öelnud, et tegelikult võiks valmida ka ca pooleteisttunnine n-ö lavastaja versioon, kus siis oleks paljusid teemasid põhjalikumalt käsitletud. Olen samas paadis.

Ja veel. Juba kinno minnes mõtlesin, et mis võiks olla siis see kulminatsioon, kuhu film välja jõuab. Ootuspäraselt oli selleks suur Smilersi 30. tegutsemisaasta juubelikontsert. Ja kuigi ma teadsin, et selle koha peal ka dokfilm lõpeb, tundsin hinges väikest pettumust, sest kogu eelnev oligi justkui ettevalmistus kontserdiks. Ma oleksin olnud valmis rahumeeli veel poolteist tundi mugavas toolis istuma ja kontserti nautima, kuid selle asemel pandi tuled põlema ja tuli koju kobida.

* Mihkel Raud, Hendrik Sal-Saller. Intervjuu iseendaga. Popcorn Production, 2016.