2024. aastal lahkus meie seast kirjanik ja soome-ugri aktivist Arvo Valton. Kahju, et ei jõudnud temaga arutada küsimusi, mille üle olen viimasel ajal juurelnud. Oma tegevusega oleks ta aga nagu andnudki neile vastuse.
Kas on üldse mõtet tegeleda soome-ugri rahvaste kirjandusega? Praegusel poliitiliselt ja majanduslikult keerulisel ajajärgul, kui maailma ning mõnegi rahva saatus on järjest ebakindlam, võivad üha tugevneva üleilmastumise mõju tõttu eelkõige Euroopas kaduda või olla kadumas sellised väärtused nagu isamaa, mõnede rahvaste kultuur ning koos sellega keelgi. Nii on see eelkõige väikerahvaste puhul, näiteks ka väljaspool Ungarit elava rohkem kui miljoni ungarlase rahvusvähemuse puhul, vaatamata sellele, et uuel kodumaalgi elavad nad Euroopa Liidu liikmesriigis. Kahjuks räägitakse vähe, õigemini peaaegu ei räägitagi, Venemaa vähemusrahvustest, teiste seas ka meie keelesugulastest ning nende kultuurist ja keelest, mille tõrjumine ja seejärel hääbumine toob varem või hiljem paratamatult kaasa nende kadumise ning assimilatsiooni.
Kas assimileeruma määratud, nõrga rahvusliku eneseteadvuse ja üha väheneva rahvaarvuga rahva kirjandusega on mõtet tegeleda? Seda enam et selles riigis dominantsel positsioonil rahvas suhtub meie keelesugulastesse ning nende kultuuri alavääristavalt, pidades nende kultuuri ja keeltki väärtusetuks ja mittevajalikuks. Etniliselt puhta riigi idee ning ebaõnnestunud homo soveticus’e, seejärel homo russicus’e loomise hull kontseptsioon on toonud kaasa soome-ugri keelte tõrjumise koolidest, vähendanud neis keeltes meedia ning ilukirjanduse väljaandmist.
Leidub siiski lootust andvaid näiteid noorte, esilagu küll väikese rühma püüdluste kohta oma keele päästmisel interneti abi kasutades. Niisugusest võimalusest rääkisin 2004. aastal Tallinna soome-ugri rahvaste IV maailmakongressil ning põhjalikumalt mõni aasta enne seda ühel Tartu konverentsil. Emakeele ja koos sellega kultuuri ning lõpuks ka rahvuse saatus sõltub noortest, poliitikast ei ole midagi head oodata.
Kas kirjandus, mida tõlgime ja populariseerime, on üldse midagi väärt? Arvo Valtoni elus ja kirjanduslikus tegevuses oli suur osa meie Venemaal elavate keelesugulaste kirjanduse tõlkimisel ning populariseerimisel. Kui räägitakse väikestest rahvastest, väikestest keeltest, samuti väikestest kirjandustest, siis mida sõna „väike“ õigupoolest tähendab? Valton ei pannud sugugi juhuslikult ühe ilukirjanduse tõlkesarja pealkirjaks „Väikeste rahvaste suur kirjandus“. Venemaal ei märgi sõna „väike“ mitte ainult tagasihoidlikku hulka, vaid sel on ka tähendus „vähem väärtuslik“ – mõnikord on just see põhitähendus. Seetõttu on juhtunud, et kui meie keelesugulaste kirjandust on tõlgitud vene keelde, on tõlke asemel tegemist hoopis teose moonutamisega, justkui selle „tõstmisega“ vene kultuuri kõrgstiili. Loomulikult on soome-ugri kirjanduses ka nõrgemaid teoseid, nagu mis tahes kirjanduses, kaasa arvatud niinimetatud suures kirjanduseski.
Kas on olemas „väikest“ kirjandust? Soome-ugri kirjanduse uurija Péter Domokos kasutab oma teoses „Väiksemate uurali rahvaste kirjanduse kujunemine“ („A kisebb uráli népek irodalmának kialakulása“, Budapest 1985) täiendsõna „väike“.
Rahvad, kes ei ela oma iseseisvas riigis, on oma peaaegu tundmatu kultuuri ja kirjandusega sageli ebasoodsas olukorras. Õnneks on mõnikord siiski leidunud mõni väljapaistev prosaist või luuletaja, keda uurijad ja tõlkijad on esile tõstnud ning kes jõuab rahvusvahelisele orbiidile, luues kirjanike-luuletajate ringkonnas omamoodi moevoolu. Selline oli näiteks mansi rahvusest Juvan Šestalov ja võib-olla ka handi päritolu Jeremei Aipin, kes ei kirjutanud küll emakeeles ega ole seega minu käsituses soome-ugri kirjanik. Loomulikult on mitmeid teisi andekaid loomeinimesi, keda on tutvustatud just Arvo Valtoni suurepärases raamatusarjas.
Vähemusrahvuste kirjandusel on sageli palju tähtsam roll kui nn suurte rahvaste omal. Väiksearvulise ja ohustatud rahva puhul peabki kirjandus mängima suurt rolli keele arendamisel, rahvustunde tugevdamisel – selle rahva ellujäämisel. On ette tulnud sedagi, et juba hääbunuks peetud keele ja rahva on just kirjandus uuesti ellu äratanud. Liivi keeles, mida räägib emakeelena vaid mõni inimene, kirjutab värsse kogunisti kolm kirjanikku: Valts Ernštreits, Baiba Damberga ja Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu, tuntud keeleteadlane, kes luuletab kakssada aastat tagasi hääbunud salatsiliivi keeles. Praeguseks on Ķempi Kārl avaldanud kolm luulekogu, üks seejuures kakskeelne (salatsiliivi ja eesti) ja kaks tükki kolmkeelsed (salatsiliivi, eesti ja läti). Hiljuti anti nende põhjal programmi „Báthory téka“ raamatusarjas „Literatura – Opera“ välja ungarikeelne valimik, mis on minu tõlgitud. Ķempi Kārli luulet leiab ka ühiskogumikest, antoloogiatest, perioodikast jm.
Rahvusvahelise kirjastuste võrgustiku huvisfäär on kitsenenud ning ainult osaliselt on selle põhjuseks teadmatus. Piisava tähelepanuta ei jää seetõttu pelgalt väiksearvuliste rahvaste kirjandus, vaid ka tõlgitavate autorite valik on ideoloogiliselt üha ühekülgsem: näiteks tõlgitakse ungari kirjandusest saksa keelde hulganisti just vasakliberaalsete vaadetega kirjanike teoseid. Mitmete teiste maade kirjastused vaatavad omakorda, mida sakslased on välja andnud, ning kujundavad oma valiku vastavalt sellele.
Just kujunenud olukorra tõttu on soome-ugri rahvaste kirjanduse entusiastide tegevusel mõte.
Peame oma Venemaa keelesugulastele näitama, et välismaal tuntakse soome-ugri rahvaste ja nende kultuuri vastu huvi. Venemaa soome-ugri rahvaste kultuurielu ei kajastata piisavalt. Oli aeg, kui Ungaris korraldati hungaroloogia suveülikool Venemaal elavatele soome-ugri rahvastele. Kui innukalt kuulati teaduslikke loenguid! Sellest sündmusest, õigemini üldse suveülikoolist, ei kirjutatud aga Venemaa soome-ugri piirkondade ajakirjanduses peaaegu üldse (paar erandit siiski oli).
Teine näide. Ka 2015. aastal Ungaris Badacsonyis toimunud soome-ugri kirjanike kongressist ja selle rohkem kui 30 soome-ugri keeles ilmunud väljaandest ei kirjutatud midagi. Projekti „12 ilusaimat ungari luuletust“ kohta peeti lausa eraldi loeng näitamaks eeskuju, et ka meie sugulasrahvad korraldaksid oma kodumaal selliseid üritusi. Nii see kahjuks ei läinud, aga seesuguste ürituste korraldamisel võib olla identiteedi tugevdamisele väga suur mõju.
Nii toimis see näiteks välismaal elavate ungarlaste puhul. Kogumiku „12 ilusaimat ungari luuletust“ autoritest mõni on sündinud nn vanal Ungarimaal, piirkonnas, mis pärast Trianoni rahulepingu sõlmimist kuulus juba teise riigi koosseisu. Nende luuletajate värsse deklameerisid sealsed koolinoored, kokku 600–800 ungari päritolu õpilast. Näiteks esitati Szabadkas (tänapäeval Subotica) Dezső Kosztolányi luuletusi raekoja ees just sel ajal, kui Serbias tuli sageli ette ungarlaste peksmist. Õnneks on sellest ajast saadik Ungari ja Serbia suhted märgatavalt muutunud – ja positiivses suunas.
Peame maailmale näitama Venemaa soome-ugrilaste kultuuri ja kirjanduse väärtust. Eelkõige tuleb seda aga selgitada just neile soome-ugri keelesugulastele, kes elavad oma iseseisvas riigis. Selles valdkonnas ei lähe meil sugugi halvasti. Eestis saab tänu Valtoni suurepärasele raamatusarjale tutvuda Venemaa keelesugulaste kirjanduse kõige paremate, ka rahvusvaheliselt tähelepanu äratanud teostega. Soomes ilmub soome-ugri rahvaste kirjandust samuti järjepidevalt. Ungaris aga kindel kontseptsioon puudub: selle kirjastamine on mõne entusiastliku ning pühendunud spetsialisti n-ö eralõbu, millele püütakse saada rahalist toetust. Õnneks on niisuguseid ettevõtmisi toetanud soome-ugri rahvaste maailmakongressi Ungari rahvuslik organisatsioon eesotsas esimehe Éva Rubovszkyga.
Nii kunagise Szombathely ülikooli uurali keelte õppetooli, mida juhatasin, kui ka Collegium Fenno-Ugricumi programmi hulka kuulus muu hulgas soome-ugri rahvaste kirjanduse avaldamine ning populariseerimine. Selle tegevuse tulemus olid õppetooli väljaanne „Minoritates mundi“ ja CFU raamatusari „LiteratUral“. Õppetooli väljaande kirjandussarja rohkem kui kahes tosinas köites ilmusid eesti ja soome kirjanduse kõrval ka Venemaa soome-ugri kirjanduse näited: udmurtide Ašaltši Oki ja Ar-Sergi, mari Pet Persuti ning neenetsi Juri Vella teoste kõrval ka mordva, ingerisoome lüürika antoloogia, samuti karjala, ingeri ja soome balladid. Need on peamiselt kakskeelsed väljaanded, kus originaalteksti kõrval on ungarikeelne tõlge. Raamatusarja suurema osa moodustavad siiski eesti ja soome kirjanduse valimikud, romaanid ning antoloogiad. CFU raamatusarjas „LiteratUral“ on ilmunud kokku kolm tosinat raamatut, sh 2015. aastal Badacsonyis toimunud soome-ugri kirjanike kongressi väljaanded (rohkem kui 30 soome-ugri keeles), lisaks veel neljas keeles ilmunud raamatusari (Muš Nadii, Obrezkova, Albertina antoloogia) ja raamatu „12 ilusaimat ungari luuletust“ tõlked soome-ugri keeltes.
Meil on olnud, millele toetuda. Budapesti Loránd Eötvösi ülikooli (ELTE) soome-ugri õppetool toimis professor Gábor Bereczki juhtimisel kui kirjanduslik töötuba. Bereczki tõlkis kõrgel kunstilisel tasemel ungari keelde mitmed eesti ja soome romaanid, sh A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa ning Jaan Krossi „Keisri hullu“. Samuti on ta ungari keelde tõlkinud ühe eesti draamateose (A. H. Tammsaare „Juudit“), koostanud soome-ugri rahvaste folkloori antoloogia ning valmistanud ühtlasi ette kõik toortõlked, sh „Kalevipoja“ oma. Professor Péter Domokos oli õppetoolis uurali rahvaste kirjanduse uurija.
Nooruses, õppetoolis töötamise ajal, kirjutasin üsna palju soome-ugri kirjandusest ja rahvaluulest, samuti tõlkisin. Need kirjutised olen kogunud kokku raamatusse „Kirjanduslikud rännakud Läänemerest Uuraliteni“ („Irodalmi barangolások a Balti tengertől az Urálig“), tõlked veel eraldi hiljuti ilmunud trükistesse („uraLíra“). Sellise vaimse pagasiga läksin oma kodulinna Szombathelysse, kus kujundasin uurali keelte õppetooli luues erialase profiili ja panin aluse mitmele raamatusarjale, sh eespool mainitule.
Järgmise suurema impulsi sain Arvo Valtonilt, õigemini tema teostest. Need kinnitasid arusaama, et soome-ugri rahvaste kirjandust tuleb tutvustada ja välja anda. Kui rajasin Collegium Fenno-Ugricumi, panin sealgi aluse ühele kirjanduslikule sarjale (eelmainitud „LiteratUral“), mille raamides hakkasin välja andma neljas keeles lüürikaantoloogiaid. Siinkohal oli mulle eeskujuks just Arvo Valtoni neljas keeles ilmunud raamatusari, sest jälgisin imetluse ja ausalt öeldes teatud kadedusegagi tema tegevust. Ühelt poolt kontseptsiooni ja töövõime pärast, teiselt poolt sellepärast, et tal õnnestus alati saada soome-ugri rahvaste kirjandust tutvustavatele raamatusarjadele ning teostele rahaline toetus.
Intensiivsem suhtlus kujunes mul Valtoniga Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni (AFUL) töös, enamasti siiski kaugsuhtluse vormis. Assotsiatsiooni algidee oli tuua kokku Eesti, Soome, Ungari ja Venemaa soome-ugri rahvaste kirjandusteadlased, kirjanikud ja luuletajad. Piirdutud on siiski kirjanike kongressidega, mida korraldatakse mõne aasta tagant. Sellegipoolest on väga tähtis, et assotsiatsioon toimiks ning mitte ainult formaalselt, vaid koostataks sisukaid programme, antaks konsultatsioone ja korraldataks erialakonverentse, et kirjanikud ning tõlkijad saaksid teha koostööd. Just ka tõlkijad, sest neile tuleb tutvustada tõlketöö vorme ja nõudeid. Toon siinkohal ühe näite.
Dezső Kosztolányi luuletus „Koidikujoobumus“ („Hajnali részegség“) on üks ungari lüürika tippteoseid. Tõlkija murrab pead vabavärsina tunduva, peenelt viimistletud värsivormi ning riimiskeemi üle. Badacsonyi soome-ugri kirjanike kongressi auks välja antud antoloogiate seas on ka ungari kirjanduse 50 ilusaima luuletuse antoloogia (luuletused valis kirjandusteadlane Balázs Fűzfa) tõlgetega mitmesse soome-ugri keelde. Selles antoloogias on ka Kosztolányi mainitud luuletus, mis on eesti ja soome keelde tõlgitud ungari keelest. Venemaa soome-ugri luuletajate ja tõlkijate jaoks saatsime täpse venekeelse toortõlke, millele lisasime ka originaalteksti, et oleks näha värsivorm. Kui sain luuletõlked toimetamiseks kätte, märkasin, et ühes soome-ugri keeles – jäägu mainimata, mis keeles täpselt – oli valminud reeglipärane nn Jessenini värsis tõlge (11-12silbilised värsiread, neljased stroofid, abab-riimiskeem). Siinkohal märgin, et selles Jessenini stiilis oskab iga Venemaa soome-ugri luuletaja värsse improviseerida – olen seda eri üritustel või vastuvõttudel kogenud rohkem kui korra. Kirjutasin tõlkijale, et tõlke värsivorm ei vasta originaalile – ütleksin koguni, et kirjutasin tõlke moonutajale või väänajale (soome keeles mitte kääntäjä, vaid vääntäjä). Vastusena tuli teade, et rahvas peab väärtuslikuks kunstiks ainult kindlat reeglipärast värsivormi. Muidugi ma seda moonutatud tõlget ei avaldanud. Küll aga tekkis küsimus: kas rahva üldine arvamus määrab ära kirjanduse (või mõne teise kunstiliigi) väärtuse ning selle sisulise või vormilise arengu või peavad kunstid mõjutama avaliku maitse kujunemist? Keeruline olukord. Sama teemat on käsitlenud ka Arvo Valton romaanis „Kirsioks“.
Nende küsimuste üle arutamise ja vastuste otsimisega saaks palju ära teha just soome-ugri kirjanduste assotsiatsioonis. Kahjuks ei toiminud see hästi juba siis, kui assotsiatsioon veel töötas. Badacsonyi kirjanike kongressi ette valmistades korraldasin Venemaa soome-ugri tõlkijatega ühe nõupidamise, kus arutasime nii teoreetilisi kui ka praktilisi küsimusi. Praegu ei ole aga sõja tõttu mingitki lootust niisuguseid küsimusi arutada.
Juba üle kahe aasta tagasi asutatud Handi-Mansimaa soome-ugri kirjanike organisatsioon ei ole assotsiatsiooniga isegi ühendust võtnud, kuigi avaldas soovi, et tervitaksin selle esimehena vähemalt online-vormis nende üritust. Samasugust kõrvalejäämist võis täheldada ka Tartus 2021. aastal toimunud VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressil.
Aitäh, Arvo! Töötasime Arvo Valtoniga kaua koos soome-ugri kirjanduste assotsiatsioonis, mille esimees oli ta pikka aega, ning tema soovitusel jätkan esimehena nüüd mina. Selle aja jooksul õnnestus korraldada hulk soome-ugri kirjanike kongresse, näiteks 2015. aastal Badacsonyis, pärast seda Tartus (2017) ja Kolozsváris (Cluj-Napoca, 2019). Seejärel tuli COVID-19 pandeemia ja Venemaa sissetung Ukrainasse, lakkas kontakt Venemaa partnerinstitutsioonidega. 2023. aasta sügisel korraldasime Badacsonyis kolme osalisega ehk eesti-soome-ungari istungi arutamaks, kuidas jätkata koostööd. Istungist võttis oma kõrgele eale vaatamata meie suurimaks rõõmuks osa ka Arvo Valton.
Meie suhete kõrghetk oli mu meelest teineteise teoste tõlkimine. Olen tõlkinud kaks Arvo Valtoni raamatut: luuleantoloogia „Tuhat aastat on valgus mind kandnud“ („Ezer évig hordott engem a fény“, 2008) ja valimiku „Miniatuurid“ („Miniatűrök“, 2012). Nimekas Budapesti kirjastus Nap andis 2023. aastal minu tõlkes välja Valtoni romaani „Kirsioks“ („Cseresznyevirág“). Mu neljanda Valtoni-tõlke ilmumist, milleks on uus miniatuurivalimik, autor kahjuks ise enam ei näe, kuid selle materjali koostas veel ta ise. Teos ilmub kevadel. Arvo Valton omakorda tõlkis eesti keelde ja andis välja kolm minu raamatut: „Haikud“, „Talvesina“ ning samojeedi eepose „Somatu“.
Badacsonyis käis Valton viimase kümne aasta jooksul kaks korda. 2015. aastal oli ta soome-ugri kirjanike kongressil, kus teda autasustati Ungari Teeneteordeni Rüütliristiga. Teist korda oli ta siin üle-eelmisel aastal eelosutatud nõupidamisel. Meenutan rõõmuga, kui väga ta nautis veel võimalust septembri lõpus Balatoni järves ujuda.
Olen tänulik saatusele, et sain kaaslasena Arvoga koos mõelda, aga olla ka tema sõber. Mina hoian tema mälestust igavesti.
Artikli aluseks on Arvo Valtoni mälestuseks Ungaris Badacsonyis 12. – 15. XII 2024 korraldatud üritusel peetud loeng.
