Lühikese vahega on Eestis linastunud kaks filmi mitmiksuhtest ehk polü­amooriast: äsja tuli kinodese Eva Kübara „Minu kallimad“ ja „DocPointil“ linastus Joanna Ratajczaki „Usalda mind“*. Kuigi nende tegijad polnud üksteisest teadlikud, on filmid vägagi sarnased; küllap johtub see temaatikast enesest (kuigi fakt, et mõlema filmi üks peaosalisi on mitut naist pidav sakslane, on juba kõrgemat laadi juhus). Otsapidi haakub teema ka 2019. aastal valminud Margit Lillaku filmiga „Südamering“, mis laia vastukaja tekitas. Teema on õhus.

Mitmiksuhe ehk polüamooria on konsensuslik pikaajaline intiimsuhe rohkema kui kahe inimese vahel. Mitmik­suhe võib olla eksklusiivne (seksitakse ainult omavahel) või inklusiivne (seksitakse ka teistega). Mitmiksuhte aluseks on sõnaselged kokkulepped, kuidas toimitakse ja käitutakse, mis on lubatud ja mis mitte. „Minu kallimates“ sõlmivad Riita ja Taavi lausa kirjalikul kujul lepingu mitmiksuhte-nõustaja Kristina Paškeviciuse juures (tõsi küll, see rebiti üsna pea puruks). Lisaks arutatakse kogu mitmiksuhte jooksul ka pidevalt tunnete, piiride, käitumisnormide üle. Osalt kattub see vabasuhtega, mis on küll püsisuhe kahe inimese vahel, kuid nad on otsustanud, et nende seksuaalsus pole eksklusiivne.

Tasakaalutus

Inimühiskonna ja -kultuuri üks olulisi mootoreid on see, et kaldume küll moodustama monogaamseid püsisuhteid, kuid pole ka üleni monogaamsed; enamikul inimestel on olnud seksuaalsuhe rohkem kui ühe partneriga. Me kaldume anduma seksuaalsele ihale, kuid me pole ka üleni promiskuiteetsed; enamikul inimestel on üks „olulisim teine“ (significant other): abikaasa, elukaaslane, partner. See annab olulise panuse ühiskonna dünaamikasse. Ühiskond pole kunagi tasakaalus: alati on midagi paigast ära, on mingi pinge.

Üks on see strukturaalne tasakaalutus, mis tekib näiteks eksogaamia puhul. Abiellumine väljapoole oma gruppi viib grupi suhte tasakaalust välja. Teine on nihe, mille toob kaasa seksuaalsuse muutumine ajas. Freudi aegadest peale on tunnustatud laste seksuaalsust. Teismeliste seksuaalsus areneb plahvatuslikult. Seejärel sageli „rahunetakse maha“. Sageli aga järgneb „keskea kriis“, mis joonistus hästi välja „Minu kallimate“ Kay puhul (ta olevat keskeas hakanud tundma, et seksuaalsust jääb üle); nii Beatel kui ka Mariannel oli elu justkui elamata jäänud ja nad tahtsid seda küpsemas eas tasa teha. Ning samas võtvat Kay nüüd taas asju rahulikumalt, nagu ta mulle pärast esilinastust ütles.

Veelgi mitmekesisemalt panustavad seksuaalsusega seotud tasakaalutusse ja dünaamikasse väiksema skaala pinged laadis „tahan teda elukaaslaseks, aga tema ei taha“ või „minu elukaaslane tahab teist“ ning „teine tahab mind püsisuhteks, aga mina ei taha“ või „tahan lisaks elukaaslasele või tema asemel kedagi teist“. See tähendab, pinged, mis tulenevad püüdlusest püsisuhte või vaba suhte poole. See teeb mõlemad suhtetüübid dünaamiliseks, dramaatiliseks. Püsisuhet ohustab minu või mu elukaaslase iha teiste järele. Vabasuhteid õõnestab külgetõmme kahe vahel. Püsi- ja vabasuhte dialektika aitab mõlemat ka süvendada: kuna on oht, et mu elukaaslane jätab mu maha kellegi teise pärast, siis ma pean rohkem pingutama, vaeva nägema, oma elukaaslast võluma, kütkestama, aitama, talle tähelepanu pöörama. Ja jällegi: kuna on võimalus, et juhusuhe muutub püsivaks, siis see tulevikuhõllandus lisab tähenduslikkust meie sõnadesse ja tegudesse. Võib-olla kahekümne aasta pärast meenutame, et mäletad, tookord sa …

Mitmiksuhe tahab võtta parima mõlemast maailmast: ühest küljest on olemas pühendumine oma elukaaslasele, keda pole küll üks, vaid kaks (võib-olla ka kolm, aga väga palju neid ka olla ei saa; siis on juba tegu teise asjaga). Teisest küljest aga on avastamisrõõmu mitmes intiimsuhtes (inklusiivse mitmiksuhte puhul pole nende arv piiratud), nii et ei tüdi ära, ei teki seksuaalset frustratsiooni ning argihallus ei rusu. On emotsionaalne lähedus oma välja­valitud mitmiksuhte-partneritega, aga on ka seksuaalne vabadus olla vahe­korras mitte üheainsaga, vaid teisega või (inklusiivse mitmiksuhte puhul) hoopis kolmandatega.

Kuid vähemasti nende kahe filmi puhul tundub, et mitmiksuhe on eba­stabiilsem kui monogaamne püsisuhe või juhusuhted. Monogaamses püsisuhtes valitakse ühele inimesele pühendumise tee, juhusuhetes pärssimata liikumine partnerite vahel. Traditsiooniline abielu ja traditsiooniline ööklubiseksuaalsus võivad olla üsna stabiilsed. Mitmiksuhte puhul aga näib kergesti juhtuvat, et saadakse halvim mõlemast maailmast. Monogaamse suhte puhul on vaja kooselu sättida, reguleerida, kes teeb mida jne. Mitmiksuhte puhul aga on seda sättimist ja reguleerimist hüppeliselt rohkem. Monogaamse suhte puhul ei pruugigi eksplitsiitset klattimist väga palju olla, sageli mõistetakse teineteist juba poolelt sõnalt. Ainult vahetevahel on suuremaid arusaamatusi, mida on vaja sirgeks rääkida. Muidugi võib see vaikiv teineteisemõistmine olla nii hea kui ka halb. Heal juhul me mõistame teineteist sõnadetagi ning toome teineteisest välja parima. Halval juhul mõistame samuti teineteist sõnadeta, aga eeldame teisest halvimat (ta meelega vaatab mind niimoodi; minu vihastamiseks jälle jätab prill-laua üles; jälle ta iriseb jne). Mitmiksuhte puhul aga on otsesõnu klattimist tõenäoliselt väga palju (mitmeid stseene võib näha mõlemas filmis). See, mis pidi olema vabastav suhe, kammitsemata armastus, osutub siis hoopis koormavaks, otsatuks seletamiseks, klaarimiseks, ajaplaneerimiseks.

Juhusuhete halb külg on see, et ei teki piisavat emotsionaalset lähedust, ei saa teisega piisavalt nüansseeritult läbi käia, teisele pühenduda. Mitmiksuhte puhul näib kergesti tekkivat rahulolematus, et partner ei pühenda ennast mulle täielikult, on teisega, pöörab tähelepanu teisele. See ongi muidugi üks mitmiksuhte eesmärke: õõnestada omanditunnet teise üle. Ma armastan sind ja seetõttu sa võid teha kõike, mis sulle hea, isegi olla intiimsuhtes kellegi teisega. Ma ei oma sind. Ometi näib olevat raske tõrjuda soovi, et teine üleni just mulle pühenduks. Omanditundeks muutub ta hälbe puhul, kui tegemist on kontrolli­friigiga, aga kui teine heal moel mulle pühendub, siis pole see teise omamine, vaid see pühendumine on nauditav ka teise enda pärast. Tema tahab pühenduda ja mina tahan pühenduda, täitsa vabalt. Ma armastan ja olen armastusväärne. Me kumbki võiksime ka teistega seksida, aga pole aega, sest just praegu, praeguses kestuses teine aina rikastub minu jaoks ja mina teise jaoks.

Kuigi on tõsi – ja dialektika hakkab kohe taas tööle –, et ma siiski hakkan kontrollima, esitama nõudmisi, allutama või alla heitma, looma teisest kujutluspilti, millele teine ei vasta, nii et meie kooselu muutub koormavaks, tülikaks, vaesustavaks. Kas minna lahku? Sooritada kõrvalhüpe? Sõlmida mitmiksuhe? Isegi kui see nõuab vaeva, siis äkki peaks siiski julgema riskida? Ja isegi kui see ei kipu kestma väga pikalt, siis miks ei võiks ta töötada vahevormina?

Tegelased

Kuid filmi enese juurde. „Minu kallimates“ on kolm paari: Beate ja Kay, Riita ja Taavi, Marianne ja Sven. Esimesed kaks paari otsustavad alustada mitmiksuhet: esimene paar pärast 35aastast abielu, teine pärast üheksa-aastast kooselu. Kolmas paar polnud polüamoorne, sest mees polnud nõus mitmiksuhtega ning naine pigem seadis ta fakti ette, liitudes Beate ja Kay ühendusega. Kuigi Beate väidab end sellega nõus olevat, on ta kehakeelest ja intonatsioonist ning lõpuks ka sõnadest näha, et see talle ei meeldi (samamoodi on ka filmi „Usalda mind“ naispeategelasega: alguses räägib mees ta nõusse ja sõnades ta ülistab vaba­armastust, aga tegelikult see talle ikkagi ei meeldi).

Võib-olla saab ka pikemalt mitmiksuhtega välja vedada, aga mõlemas filmis toimib see enam-vähem edukalt suhteliselt lühikest aega, heal juhul ehk mõne kuu või paari aasta jagu. Püsivas kolmiksuhtes pole tegelastest praegu keegi. Kay rääkis pärast linastust, et ta on püsivas paarisuhtes, aga aeg-ajalt nad kutsuvad sekka kas mehe või naise. See võiks ilmselt olla jätkusuutlikum kui kolmikkooselu.

Lisaks püsivatele, ajutistele ja üheöösuhetele on muidugi ka suhtetus, kui intiimsuhteid üldse ei ole. Üksindus, hirm hüljatuse, mahajäetuse ees on mõlemas polüamooria filmis oluline aspekt. Stabiilset lahendust sellele ei leitudki, nii et kas loobutigi suhtest või siis muudeti suhe eksklusiivseks.

Filmis vilksatavad ka tegelaste lapsed ning kolmas paar arutab lapse­saamist. See lisab mitmiksuhte niigi arvukatele rehkendustele veel lisakeerukusi. Kas ka lapsed võiksid olla mitmiksuhtes ühised? Kuidas suhtub alaealine laps vanema lisasuhtesse? Kuidas täis­kasvanud laps? Lisaks lastele on kaamera ees ka ühe peategelase ema ning veel kahest emast räägitakse. Stseen, kus üks peategelane meenutab, kuidas ema oli ta lapsena hüljanud, on filmi üks liigutavamaid. See tekitab küsimuse: kuidas seostub horisontaalne armastus elukaaslaste vahel vertikaalse armastuse ja hoolivusega põlvkondade vahel? Või mida me kanname oma intiimsuhtesse üle lapsepõlvekogemustest?

Publiku suureks lemmikuks osutubki Kay ema Monica. Tema oma poja mitmiksuhteid heaks ei kiida, aga asi polegi selles. Mõni karakter lihtsalt on ekraanil lummav, ja kui sinna juurde on oskuslik operaatoritöö ja hea montaaž pluss olukorra enese laetus, siis on tulemus ühtaegu koomiline, natuke traagiline ja isegi omal moel ülev. Monica röögatus hommikuses Eestimaa maakohas omandas kosmilise mõõtme, pärinedes justkui otse eksistentsi kuristikust.

Vahest kõige olulisem mulje filmist on see, et iga tegelane paistab omal kombel väärikas. Ükski neist ei ole päris üheplaaniline. Tegelased on omandanud inimliku sügavuse. Kõigi vastu saab mingil moel empaatiat tunda: vahel nad ajavad vihale, vahel panevad muigama. Kolm tegelast, kellega ma pärast filmi rääkisin, olid kõik tulemusega rahul. Ma pole kindel, kas mitmiksuhtesse astumine on nii väga suur julgustükk, nagu filmi reklaamis väidetakse, aga avalikkuse ette sellega tulla nõuab küll julgust, sest tegemist on ikkagi väga isiklike ja inimest sügavalt puudutavate teemadega. Kuid kas me polegi enda suhtes teised? Ja kas ehk filmimine ei võinud tegelasi panna veelgi intensiivsemalt toimuvat läbi elama?

Selle filmi peamine iva polegi ehk vastata küsimusele, kas mitmiksuhe on hea või halb, vaid näidata inimesi tegelemas iseenda, oma lähisuhete ja intiimsusega. Suhtedialektikast pole meil nagunii pääsu. Ja võib-olla on mitmiksuhe filmitegijale tänuväärne materjal just selle pärast, et see ei paista väga stabiilne olevat. Seal on dünaamikat rohkem kui paljudes monogaamsetes suhetes, aga sügavust rohkem kui puhtjuhusuhetes. Igatahes konservatiivne mure selle pärast, et püsisuhe on löögi all ja ähvardab kaduda, on täiesti alusetu. Püsisuhe on intiimsuse üsna stabiilne olek. Kuid mitte päris stabiilne – see teebki ühiselu nii pingestatuks ja tegelikult aitab süvendada ka todasama püsisuhet. Vähemasti nonde kolme alguses nimetatud filmi puhul ei jää küll muljet, et polüamooria „üle võtaks“, kuigi ka seda ei juhtu, et ta kuhugi ära kaob.

Esoteerika

Omaette teema on see, et filmis liitub mitmiksuhe esoteerikaga (sama oli ka filmi „Usalda mind“ puhul) – filmi algne teema olevatki olnud tantrism. „Minu kallimate“ enamik tegelasi tegeleb mingi esoteerikaga, välja arvatud Sven, kes on teadusliku ja ratsionaalse maailmavaatega. Taavigi näis vähemasti tantrafestivalil osalevat pigem vastutahtsi. Ülejäänud tegelased aga näivad esoteerikast ammutavat olulise osa oma enesetehnikatest. Filmi tegijatele tuleb au anda selle poolest, et esoteerikat ei ülistata ega tümitata. Seda käsitletakse õrna koomikatajuga ja väga pieteeditundlikult. Nalja saab, aga see ei ole õel naer. Eeskätt jääb lihtsalt mulje, et noil inimestel on seda mingil põhjusel vaja ning kohati võib see neid ka aidata.

Eriti intrigeeriv on see, et nii-öelda valede eelduste alusel saab teha õigeid järeldusi. Filmis on stseen, kui Marianne otsustab mitmiksuhte lõpetada ja taas oma abikaasale pühenduda. Ta läheb mingit laadi nõia juurde, kes räägib niimoodi: „Energia jääb seitsmeks aastaks aura sisse. Mina saan seda lühendada paari aasta võrra, aga tööd pead ise tegema. Kui me nüüd seome teid lahti, siis enam ei suhtle. Ei kirjuta. Sest sa muidu taastad selle ühenduse. See on nüüd sinu vastutusalas.“ Esmavaatamisel on see stseen väga koomiline. Aga järele mõeldes on need ju täiesti õiged ja tervemõistuslikud soovitused, eks ole. Neid võinuks jagada kes tahes. Ja me teame väga hästi, et armastus pole pelgalt aruline ega ka pelgalt kehaline, nii et põhimõtteliselt miks mitte ütelda, et selle jäljed on „auras“.

See nõid teostab rituaali, kus ta sümboolse riistaga (luust nuga?) lõikab suhte läbi ning laseb Mariannel sügavalt välja hingata ning seejärel täiest kõrist röökida. See markeerib katkestuse rituaalselt, kusjuures seda katkestust ja eemaldamist ka veel markeeritakse vastavate tegudega (lõikamine, lõikav karje, väljahingamine). Ma ei tea, kas ta oli selle rituaali ise välja mõtelnud või kuskilt üle võtnud, aga igatahes oli see rituaal (vähemasti filmis näidatud osas) hästi üles ehitatud, õige sümboolikaga. Seda sorti rituaalist võib ehk vahel rohkemgi abi olla kui perenõustaja kabineti tugitoolis kuuldud nõuannetest. Tõsi küll, teadmis­põhine perenõustamine allub kindlale reglemendile ja eetikale, seevastu esoteeriline ritualist võib kergeuskliku inimesega manipuleerida, kahjustada ka tema tervist ja toimetulekut. Filmi nõid mõjus Mariannele, tundub, hästi. Kuid seda positsiooni on kerge kuritarvitada.

Vaikelud

Filmis on tegevus väga hästi vaheldatud vaikeluga, mis loob hea rütmi ja annab hingamisruumi mõtlemisele ja kujutlemisele. Marianne sõidab ühistranspordis, suures plaanis abielusõrmusega käsi. Pinge oma otsingute ja abielu vahel. Marianne Kayst lahku minemas. Veiniklaas, tasane veinipind. Aga me teame, kui kergesti sile veepind mäslema hakkab või kui habras on klaas. Beate kurdab, et Kay üldse kodus ei ole. Pikk kaader, suures plaanis saapad, mille paelu Kay kinnitab. Üsna kulunud käimad, hoolikalt seotud paelad. Taas ta läheb. Või lõpukaader, kus Beate harjutab purilauaga sõitmist. Puri kukub vette, Beate tõstab ta üles. Taas kukub, taas tõstab. Ja kolmandal korral juba sõidab. Selged kujundid, aga mitte ka liiga pateetilised ega üheülbalised. Ka lõpukaadri purilauasõit on küll edukas, aga siiski kobav, igatahes kaugel domineerimisest, olukorra täielikust valitsemisest. Ja eks toetu isegi osav purilauasõitja ju veepinnale ja tuulele, nõnda nagu lohe – võimas olend – peab ikkagi toetuma pilvedele.

* „Trust Me“, Joanna Ratajczak, 2024.