„Mõistes paremini oma elu pöördehetki, saad selgemini aru iseendast ja oma tänastest valikutest. Teed näitab Peep Vain, meloodia loob Raun Juurikas, rütmid teeb Ahto Abner.“ Nende ja paljude teiste hüüdlausete saatel olen saabunud kivisesse kodukanti Musta­mäel, kus kasvasin ja elasin vintske vaevaga üle oma lapsepõlve ja trotsliku eeltäisea. Peatus on Kaja, kus kunagises samanimelises telliskividest tüüpprojektkinos vaatasin India melodraamasid, kooliõpilase abonemendiga multifilme ja sain endale lubada lähedal asuva kaalikahaisuse juurviljapoe päevalilleõliseid kartulikrõpse Venemaalt. Vastas on vana tuttav bussipeatus, kus Nõmmele sõitu oodates sai leheputka akendelt imetleda Saksa ajakirjandushitte Frösi, Für Dich ja Filmspiegel. Hiljem, ja eriti siis, kui putka ümbrus jäi hõredaks, sai pika piina peale ostetud ka Maajasid – esiti patuse-uduse ajalehena, hiljem juba värve täis ajakirjana. Lähedale jääb samuti mõrumeelne, Ungari sõpruslinluse auks nimetatud peatus Szolnok, mille kunagisest õlleka- ja läbumiljööst on alles jäänud ainult kangekaelne nimi. Kaja on aga küll ilus peatuse nimi; juurviljapoest on saanud Peetri Pizza, india restorani ja lillepoe sümbioos ning india filmide kinost kliiniklik huviringipind Kaja kultuurikeskus.

Kord kuus või vahel rohkemgi toimuvate Muutuse meditatsioonirännakute taga on kunagine motivatsioonikoolitaja, nüüdne sõnakunstnikust teejuht Peep Vain, kelle jutulõnga toetavad meloodia ja rütmiga eesti džässi tipud Raun Juurikas ja Ahto Abner. Reklaamlaused „Hirmutav ja vabastav“, „Täielik kosmos“ ning „Olen stressivabam“ panevad ohukellad helisema. Trots õpetuste vastu on mind saatnud kogu elu – aga kust on see on alguse saanud? Ikka Mustamäelt.

Kogunenud rännakulised, keda pole vähe, on sportlikud, hakkamasaavad, leebelt avatud ja kodused, kaasas diivani­padjad ja mitmel pleedki. Ärksamad ja elulahkmel keskeakünnisel naised on kaasa võtnud abikaasad, kelle silmis helgib pigem Une-Mati lubatud suigatuspaus. Kõigile osalejatele on pesapaigaks pakutud spetsiaalne ja ülimugav Muutuse-matt, mis on paigutatud üksteisest privaatsust lubavasse kaugusesse. Õhus on puhtust ja viirukit, aga mitte võõramaist ja lääget, vaid kodusavust-­metsameelset. Ainuke asi, mis siin haiseda saaks, on mu enda mõtted.

Seekordne mõtterännak palub minna tagasi oma kujunemisaastate juurde, et jätta maha minevikutarbetused ja võtta kaasa hea; et kunagised haavad saaksid hoolitsetud ja kinni kasvatatud. Eneseabimanuaalid hüüavad küll mõlemat pidi: ela päevas, unusta eilne, või siis mine just ajas tagasi, lahka valupunkte, et saaksid edasi minna. Esimene tee viib sihituse, vastutuse kao ja eesmärgituseni, teine taastoodab mineviku traumasid aina uuesti ega lase neist eemalduda. Olen oma luupainajate hällis Mustamäel ja rohkem kui valmis rändama neil kummituslikel minevikuteedel. Tajun, et olen ikka väga kergemeelne inimene, sest hingekammimine ei tekitagi enam ängi, vaid rullub pehme leppimisena külje alla.

Märkamatult on horisontaalseanss alanud. Peep Vainu juhised on leebelt suunavad, vabad kehtestamisest ja liigsest enesekesksusest, ning juhivad vaatlema möödunud eluetappe kergel ja heatahtlikul moel. Matkaraja läbimiseks prognoositakse kolm tundi, aga kiiret pole kellelgi, keegi ei nihele ega ka norska, nagu hoiatati, et võib juhtuda. Pole ka telefoninäppimisi.

Muutuse-seansside keskmes on kahtlemata Raun Juurika ja Ahto Abneri loodud muusikamaailmad, mis annavad sõnaliselt suunavatele mõtterännakutele loomuliku ja poosivaba mõõtme. Õrn piir, mille varjuküljel võiks terendada uusvaimsuse pillerkaar, jääb ületamata ja harukordse juhuse tõttu on kolm samalaadse mõtteväljaga inimest jõudnud liigsete tarkuseradadeta meditatiivsuse läveni. Harva saab ka siitmailt leida ja kuulda äärmiselt laia tundeskaalaga haaratut minimalistlikku ambient jazz’i, milles Muutus on nurga tagant saabunud ootamatu külalisena esikohal.

Kosmilisest elektroonikast kantud helimaailmade taga on Raun Juurikas, kelle tunnuslikud distantsed melanhooliasillerdused loovad ka Muutuse keha – helid, milles on ühtaegu päevavalguse optimismi ja loojanguga leppimist. Koos Ahto Abneri tasahiljuse rütmisektsiooniga hingatakse kuskil muusikalisel eramaal, kuhu kiigates on paista nii kodumaise elektroonika ja indie pale kui ka piiritagused moejooned ambient-klassikutest klubivihjelise minimalistliku nüüdisdžässini (Floating Points, Greg Foat, Gigi Masin, Bremer/McCoy). Paari viimase aasta jooksul ilmunud kolm Muutuse albumit „Eva“, „Plenty Enough“ ja „Sweet Spot“ on oma improvisatsioonilise ja kergejalgse kulgemisega kindlasti täisväärtuslikud ka ilma sõnalise osata ning võimelised vallutama ka lihtsa argipäeva tegemised ja mõtted. Ei näe kadu ega mõra, kui duo Juurikas ja Abner Muutuse manifesti ka iseseisvana esitaksid, tuues sunnivabalt ka vaimuravivälised kuulajad nõtketele heliradadele.

Mõtterännaku seansi peaaegu kolm tundi on mitte küll märkamatult, aga kergelennuliselt jõudnud leebe finaalini, kus Peep Vain on jätnud rändurid kohtuma iseendaga kõige varajasemast lapsepõlvest. Muutuse helikosmikale on siinkohal jäetud pikem kandev roll, nii et muusika aitab osalejatel iseendaga kohtumisest lahti lasta ja ehk ka mitte liiga rängalt möödunud linnulennuaastate kadu leinata. Publik näib puhanuna ja rahuga täitununa. Minu pea on tühi Mustamäe-mõtetest ja mõrudatest mälestustest, mis jäid tõenäoliselt mugava Muutuse-mati alla, sest pärast puhastuskuuri kaiguvad peas ainult kerged kajad. Sarirändureid ootab aga ees uus katsumus: järgmine mõtterännak „Endas kindel“ on juba 13. aprillil Kaja kultuurikeskuses.