Piret Põldveril on ilmunud kolm luulekogu. Esimene, „Alati nii järsku“ ilmus 2020. aastal ning jõudis ka Betti Alveri luulepreemia kandidaadiks. Teine luulekogu „Suunurgad“ ilmus 2023. aastal ning nomineeriti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale. Kolmanda, 2024. aastal ilmunud „Tõmbe“ eest pälvis Piret Põldver 14. märtsil Gustav Suitsu luuleauhinna.
Põldveri luule kõnetab tänu sellele, et on ühelt poolt lihtne – selles käsitletakse argisust ja tundeid –, kuid teisalt sisaldab võimsaid kujundeid, mis tõstavad luuletused olemuselt kõrgemale. Seeläbi saab ühe inimese kogemus üldinimliku mõõtme. Põldver kirjutab ajast ja ajatusest, sirutub üle keha ehk teisiti öelduna kompab piiritagust ala, mis saabub pärast olemist (nt lk 68, 70). Seega kehalisuse kaudu analüüsitakse lisaks enesetundele, armumisele ja sisemisele segadusele ka seda, kuhu peaks keha (või tunne) kuuluma siis, kui teda enam ei ole või ei vajata. See miski, mida enam vaja ei ole, võib olla ka laev: „mu sees settib üks laev“ (lk 46). Miks just laev?
Üleüldse haakub mereteema luulekoguga väga tugevalt. Võib-olla seetõttu, et tihtipeale kirjeldatakse inimese emotsionaalset maailma kui tundemerd. Luuletuste lugemine ongi nagu lainetes ulpimine: ühelt poolt võib see mõjuda äraleierdatud kujundina, aga lõppude lõpuks ongi inimeseks olemine üks suur klišee. See, mis kõnetab, ongi miski, mida on järjepidevalt kogetud. Luulekogus leidub kujund armastusest kui muumiast, mis siiski mingil moel elab, võrsub, küündib ka kivist läbi (lk 70). Arvan, et üldtunnetatud teemadega on sama – ka klišee elab ja ajab uusi võrseid. See tähendab, et ilmselget või argist on võimalik uue nurga alt näidata, teisiti lahti kirjutada.
Niisugust elluäratamist kohtab „Tõmbes“ veel, kui „lõpuks ometi tõmbab lummus / tardunud talvest / tagasi ellu“ (lk 69) ja vihm „hajutab minevikke, / sulatab mustrid kaleidoskoobis / valgeks värskeks õhuks“ (lk 89) ning „tasane päike libistab üle heleda keha eemale minevikke“ (lk 98). Mumifitseerunud või mumifitseeritud kestast on võimalik läbi tungida, jätta koltunud sidemed maha.
Luulekogu läbiv vee motiiv – olgu vihma, jõe või mere kujul – on sobivalt valitud. Vesi on teoses eeskätt puhastav element. Luulekogu algab veega ja lõpeb veega – kõigepealt vihm, mis on väikeses koguses vesi, viimaks meri. Loodusjõuna on vesi miski, mille üle inimesel pole kontrolli, samamoodi võib vaadelda ka armumist.
Nii nagu lainetab meri, lainetavad ka tunded ning teinekord on oht tunnetesse uppuda, ent samal ajal on neil võime inimest ka kanda. Põldver on ise öelnud, et luulekogu ongi armumisest, tuues välja, et armastamine ja armumine pole samad.* Armastus näeb ehk suuremat pilti, aga armumine kestub iseendasse, välismaailm vajub uttu. Luulekogus ongi niisugust segadust üksjagu: leidub nii tekste, kus maailm vajub tagaplaanile ja liigid surevad armumise taustal välja (lk 28–30), kui ka niisuguseid luuletusi, kus „minu armastus / hoiab mind tänasest eemal“ (lk 64) ja kus on löödud kiil praeguse hetke ja muu vahele. On armastust, mis ei taha vaibuda (lk 70), on vastuhakku ja vooluga kaasa minemist (lk 74–76), ununevat armastust (lk 84-85), ootamatut armastust, kus „sa vajud läbi minu, / nagu jalg vajub soosse, ootamatult“ (lk 92) ja neid on veel. Lugeja leiab vajalikud või kõnetavad armastused endale teosest üles.
Tunderägastikus on tõukumist ja tõmmet. Tõmme väljendub inimestevahelise klapina, kuid võib tähendada ka endasse tõmbumist, enda uurimist, kõrvutamist maailmaga või sarnasuse leidmist – „tähendused / kirjutavad mõned teised üle“ (lk 20). On tunda tõmmet ka eri aegade vahel, kuigi lüüriline mina adub, et „tagasi eilsesse enam ei saa“ (lk 25). Aja kulg on luulekogus markeeritud erinevalt: liikide väljasuremisena (lk 28–30), aastaaegade vaheldumisena (nt lk 30 talv, lk 44 sügis, lk 51 kevad), nädalate (lk 34), päevade (lk 25) või minutite möödumisena (lk 28, 37). Leidub ka küünitus tulevikku, nagu eespool mainitu, ja paradoksaalne aeg: „On selliseid päevi, / kui oled kuude viisi / olnud keegi teine“ (lk 40).
Piret Põldveri luuletused on nüansirikkad, läbimõeldud ja lõpetatud ning nõnda on seda ka tema uus raamat „Tõmme“. Siin on palju kujundeid, palju inimeseks olemise analüüsi, mistõttu haakub teos arvukate muudegi tekstidega. Tsiteerides aga luulekogu, need luuletused siiski „paisuvad lõplikest / piiridest kaugemale“ (lk 67).
Luule lugemisega on kord nii, et kui süveneda ja vooluga kaasa minna, siis korraks juhtub, et kirjanduslik maailm „peatab aja pidevalt vahetuvad kaadrid“ (lk 13). Järele jääb vaid tõmme.
* Emakeelepäeva pidulikul sündmusel kuulutati välja Gustav Suitsu luulepreemia võitja – Piret Põldver. – Eesti Kirjandusmuuseum 14. III 2025. https://www.kirmus.ee/et/uudised/emakeelepaeva-pidulikul-sundmusel-kuulutati-valja-gustav-suitsu-luulepreemia-voitja-piret
